28-aastane Mariam Maisuradze on Gruusia väikelinnast Telavist pärit noor naine, kes eelmisel aastal õppis Eesti Diplomaatide Koolis. Nüüd on ta tagasi, et Kiisa ja Saku noortekeskustes kohalikele lastele huvitegevust pakkuda.

Termomeeter näitab väljas -12 kraadi, kui Mariam reipal sammul Kiisa noortekeskusesse astub. “Täna on isegi soojem võrreldes eelmiste päevadega, kui külma oli üle 20 kraadi,” kiidab Kaukaasia tütar.

Mariami sünnikodus, 20 000 elanikuga Ida-Gruusia linnakeses Telavis on 15–20 soojakraadi. “Mõningatel päevadel on temperatuurierinevus olnud 40 kraadi,” naerab ta.

Eestis on Mariam Maisuradze juba teist korda.

Esmalt diplomaatide kooli

Tbilisi ülikoolis bakalaureuse- ja magistrikraadi kaitsnud Mariam töötas viis aastat Gruusia siseministeeriumis, kus tema tegevusalaks oli migratsioon. “Ma vastutasin Euroopa Liidus ebaseaduslikult elavate Gruusia kodanike kodumaale tagasisaatmise korraldamise eest. See oli raske ja töömahukas protsess,” meenutab ta.

Gruusia rahvaarv on 3,5 miljonit. Euroopa Liidus elab 200 000 grusiini, Venemaal 150 000. Eesti Gruusia kogukond on üsna tilluke, kõigest 500 inimest.

Mariami õde Thea Maisuradze töötab juba kaks aastat Gruusia suursaadikuna Lätis. Mariam otsustas põhjalikumalt tutvuda Eestiga. Tallinnasse jõudis ta 15. septembril 2019, et õppida Eesti Diplomaatide Koolis.

“Kui ma siia tulin, öeldi mulle, et eestlased ei ole eriti jutukad, aga minu Eesti kollee-gid on väga avatud ja sõbralikud.”

“Õppisin rahvusvahelisi suhteid ja Euroopa integratsiooni. Meid oli 24 õppurit kursusel, neist kaheksa Eestist ja 16 välismaalt. See oli huvitav ja kasulik programm. Saime kokku ka Eesti välisministri ja presidendiga. Presidendiga kohtumine toimus Covid-i tõttu juba virtuaalselt,” meenutab ta.

“See programm loodi 1993. aastal, et valmistada ette Eesti diplomaate tööks välisministeeriumis. Enamus õppureid olid välisministeeriumitest, kes juba olid diplomaadid,” ütleb Mariam.

Tema õpingud Eesti Diplomaatide Koolis lõppesid eelmise aasta mais, kuid et koroona tõttu oli lennuliiklus takistatud, jõudis naine Läti kaudu kodumaale tagasi alles septembris.

Uus väljakutse noortekeskustes

“Mulle meeldis Eestis väga ja ma tundsin end siin hästi. Seetõttu hakkasin otsima võimalusi, kuidas siia tagasi tulla. Leidsin info Eesti noortekeskuste välismaalastest vabatahtlike programmi kohta.”

Marian võttis ühendust Evelin Kübersoniga, kes on Saku valla noortekeskuste juhataja. “Ta tegi minuga interneti teel intervjuu, rääkis, mis tööd nad siin teevad. Ta oli huvitatud ka minu motivatsioonist. Kui mind valiti järgmiseks vabatahtlikuks, alustasime viisa taotlemisega,” meenutab grusiin.

“Covid-i tõttu oli viisa taotlemine väga keeruline. Ei olnud ka otselende. See tekitas päris palju stressi.” Teist korda saabus Mariam Eestisse eelmise aasta 13. novembril. Järgnes kahenädalane karantiin. Töö Kiisa ja Saku noortekeskustes algas 1. detsembril.

Gruusia siseministeeriumis teenis Mariam 1200 lari ehk 300 eurot kuus. Ehkki Eestis on miinimumpalgaks 584 eurot, saab ta noortekeskuste vabatahtlike välismaalaste programmis osalemise eest samuti 300 eurot kuus. Raha selleks tuleb organisatsioonilt European Solidarity Corps – 10 eurot päeva kohta.

Grusiini sõnul on sellest siiski võimalik ära elada, sest programm katab ka majutuskulud Mustamäe korteris, mida ta jagab koos kahe tudengiga. Kes nad on, pole ta veel jõudnud tundma õppida. “Ma tõusen hommikul üles, lahkun korterist ja samuti lahkuvad nemad,” naerab Mariam.

Nädalas tuleb teha 38–40 tundi tööd. “Suurem tasu oleks muidugi parem, aga programmi peamine eesmärk on vabatahtlikuna töötamine ja noorte jaoks millegi kasuliku tegemine,” ütleb Mariam.

Lisatöö täiendava sissetuleku saamise nimel ei ole vabatahtlikele lubatud.

Kohalike laste keskel

Kiisa ja Saku noortekeskustes käivad koolilapsed vanuses 6–15 aastat. Mõnevõrra pärsib tegevust koroonapiirang, mille kohaselt ei tohi ühes ruumis olla üle kümne inimese. Kui lapsi on rohkem, üritatakse neid keskustes hajutada. Kes on 12-aastased ja vanemad, peavad kandma maski.

Saku ja Kiisa noortekeskustes juhendab Mariam 3D -pliiatsite töötuba ja juhendab nutilegodega mängimist. Nutilegodest võib ehitada auto või helikopteri, aga ka siili.

Nutilegodest saab kokku panna helikopteri. 

Nutilegodest võib sündida ka siil. 

Millised on Eesti laste lemmikmängud? “Kaasaegsed lapsed naudivad arvutimänge ja Xboxi. Meil on omad piirangud. Nad võivad arvutimänge mängida 30 minutit. Pärast seda peavad nad millegi muuga tegelema,” selgitab grusiin.

“Meil on ka palju lauamänge. See sõltub nendest endist, mida nad mängida tahavad,” lisab Mariam.

Mille poolest erinevad aga Eesti ja Gruusia lapsed? “Eestlased on rohkem distsiplineeritud. Gruusia lapsed on aktiivsemad ja jooksevad rohkem ringi,” arvab ta.

“Kui ma siia tulin, öeldi mulle, et eestlased ei ole eriti jutukad, aga minu Eesti kolleegid on väga avatud ja sõbralikud. See on teatud stereotüüp, et eestlased ei ole avatud ja jutukad,” ütleb Mariam.

“Kui ma esimest korda siia tulin, siis oli keelebarjääri tõttu nendega raske kontakteeruda, sest ma ei räägi eesti keelt, nemad ei räägi inglise keelt. Aga nüüd ma võtan eesti keele tunde ja üritan eesti keelt omandada vähemalt suhtlemise tasandil. Kui ma ütlen neile üksikuid eestikeelseid sõnu, teeb see neid juba rõõmsaks. Nad tunnevad end minuga mugavamalt,” räägib Mariam.

Eesti keeles oskab ta öelda “tere”, “kuidas läheb”, “minu nimi on Mariam”, “Ma tulen Gruusiast”, “ma olen vabatahtlik noortekeskuses”.

Küll tunnistab ta, et tema vene keele oskus on Eestis märkimisväärselt paranenud, sest Eestis elab palju venekeelseid inimesi.

“Ma arvan, et eestlased armastavad grusiine ja grusiinid armastavad samuti eestlasi. Gruusia püüdlustes ühineda Euroopa Liiduga on Eesti üks peamisi toetajaid, nagu ka teised Balti riigid,” rõõmustab Mariam.