Kui linnades elavad inimesed ei pea oma joogivee kvaliteedi pärast üldjuhul muretsema, sest veevärk tagab selle ohutuse, siis maapiirkondades on olukord teine.
Tuhandetes Eesti kodudes on joogivesi pärit salv- või puurkaevust, mille veekvaliteet sõltub paljuski kaevu hooldusest ning ümbritsevatest oludest.
Eriti kriitiline aeg kaevuvee kvaliteedi mõttes on kevad. Talve jooksul kogunenud lumi ja jää hakkavad sulama, mistõttu põhjavee tase tõuseb ning lumesulamisvesi seguneb pinnasekihtidega – suureneb risk, et kaevuvette jõuab reostus. Kui kaev asub põllumajandust või vanu reoveesüsteeme kasutavas piirkonnas, võib kevadine sulavesi kaasa tuua nii keemilist (nt nitraadid, nitritid) kui ka mikrobioloogilist reostust (nt coli-laadsed, enterokokid), mis muudab vee joomise tervisele ohtlikuks.
Just seetõttu soovitavad spetsialistid kontrollida kaevuvett vähemalt kord aastas, ideaalis kevadel. Regulaarne veeanalüüs ei ole ainult ettevaatusabinõu – see on investeering tervisesse ja kindlustundesse, et vesi, mida iga päev joome ja toidu valmistamiseks kasutame, on ohutu.
Kas vesi, mis näib selge, on alati puhas?
Tihti eeldatakse, et kui kaevuvesi on läbipaistev, lõhnatu ja maitseb tavapäraselt, siis on see ka ohutu juua. Paraku võib see olla petlik. Vees võib leiduda mikroorganisme (bakterid, viirused) ja keemilisi ühendeid, mis ei ole palja silmaga nähtavad, kuid võivad pikaajalisel tarbimisel põhjustada terviseprobleeme.
Salvkaevud on saastumisele eriti vastuvõtlikud, sest sinna jõuab vesi maapinna ülemistest kihtidest. Kuid ka puurkaevud pole kaitstud – põhjavee keemiline koostis võib ajas muutuda ning rauda, mangaani või ohtlikke ühendeid võib vees esineda lubatust suuremas koguses.
Eluline näide: perel tekkis kõhuhäda, süüdlaseks osutus kaevuvesi
Möödunud aasta kevadel märkas Kesk-Eestis elav perekond Savi, et pereliikmed kannatavad korduvalt seedehäirete ja kõhuvalude käes. Esialgu kahtlustati viirushaigust, kuid probleem ei kadunud ka nädalate jooksul. Alles pärast veeanalüüsi tegemist selgus, et nende salvkaevus oli bakteriaalne reostus, mis pärines ilmselt kevadiste sulavete tõttu pinnasesse imbunud saastunud veest.
Pärast probleemi tuvastamist puhastati kaev ning tehti vajalik desinfitseerimine. Perekond muutis oma harjumusi ning nüüd kontrollivad nad joogivett vähemalt kord aastas.
„Enne tundus, et mis see analüüsimine meile ikka annab – vesi ju näeb selge ja puhas välja. Aga tegelikult ei oska aimatagi, mis selles peidus võib olla,“ sõnas pereisa.
Kaevuvesi on paljude perede jaoks igapäevane veeallikas, mille puhtus mõjutab otseselt nii tervist kui ka elukvaliteeti. Veekvaliteedi kontrollimine ei ole lihtsalt ettevaatusabinõu, vaid teadlik samm oma pere heaolu ja ohutuse tagamisel.
Oluline!
Regulaarne kevadine kaevukontroll, mida julgustab tegema ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2020/2184*, aitab tagada vastavuse joogivee normidele ning ennetada võimalikke terviseriske.
*Directive (EU) 2020/2184 of the European Parliament and of the Council on the quality of wate r intended for human consumption, OJ L 435, 23.12.2020.
