Kõik me soovime, et sündmused, mis meie kogukonnas aset leiavad, toimuks nii, et ka keskkond oleks hoitud, ei tekiks meeletult prügi ja muru ei sõidetaks mülkaks. On hea meel tõdeda, et kogukonnaaktivistid soovivad anda endast parima, et kõiki keskkonnaaspekte oleks jälgitud.

Kurb on vaid, et see toimub enamasti eestvedajate enda vahendeist, ometigi loodus, mida nad hoiavad, on meie kõigi oma ning sündmused, mida nad korraldavad pakuvad rõõmu nii kohalikele kui ka külalistele kaugemalt. Siin sooviks, et kohalikud sädeinimesed saaks tuge riigilt ja kaaskondlastelt.

Olen Eestis kogukondadele mitu tiiru peale teinud, neist värskeim toimus sel sügisel Peipsi piirkonnas. Peipsi ääres ning ka kogukondades Saaremaast Põlvamaani toimusid kohtumised kohalike aktiivsete inimestega, kelle hulgas oli nii suuremate kui ka väiksemate sündmuste algatajaid.

Oleme rääkinud raskustest, mis seonduvad nii kohviku, küla- kui spordipäeva korraldamisega ja ka mitmeid päevi vältavatest suursündmustest, kuhu tulevad kokku külalised üle terve Eesti ja vahel ka piiri tagant.

Keskkonnahoid ei tohiks sõltuda vaid eestvedajate entusiasmist ning võiks olla meie kõigi ühine mure.

Arutlesime, kui rohelised on kohalikud avalikud üritused ja kuidas saaks need muuta võimalikult keskkonnasõbralikuks. Võtsime luubi alla energia, vee, jäätmete, tooraine ja elurikkuse ning arutlesime, kus on iga valdkonna probleemid.

Oleme püüdnud välja selgitada praegust olukorda ning mõista, millised on puudused ja ka lahendused, et avalikud sündmused oleks loodussõbralikumad.

Korraldatakse palju üritusi

Paljud kogukonnad on aastakümneid oma rahvale sündmusi pakkunud. Väikestest kohalikest pidupäevadest on praeguseks saanud suured rahvamasse kokku toovad üritused, mille kõikide keskkonnaga seotud murekohtade haldamine on korraldajatele tõsiseks peamurdmiseks.

Probleemid avaliku sündmuse läbi viimisel on väga mitmesugused ja palju sõltub sellest, kas tegemist on suursündmuse korralduse, pisikese kohviku või perepäevaga.

Kindel on see, et kõik, kes sündmusi korraldavad, mõtlevad ka keskkonnamõjule ning püüavad leida lahendusi, mis ei koormaks loodust, poleks kogukonnale üle jõu käiv, mahuks eelarvesse ning mis ei oleks liialt ressursikulukas.

Sügistalvel külastatud kogukonna näitel saab kindlasti märkida, et üleüldine teadlikkus on kõrge.

Kogukonnas tegutsevatel inimestel on olemas algteadmised või ka juba suuremad arusaamised keskkonnateemadest.

Suhtumist – meie siin Eesti oma kogukonnas ei mõjuta midagi ja see ei ole meie mure – enam ei kohta. Saadakse aru, et üleilmselt oleme üks ning muutusi on tarvis teha kõigil. Pigem on nüüd rohkem küsimus, kuidas saaks neid muutusi ellu viia.

Ainult teadmisest ei piisa, selleks on vaja natuke vahendeid, olgu selleks siis rida eelarvel või inimjõud.

Oleme uhked

Meie kogukonnaliidrite üle võib tõeliselt uhke olla. Peale selle, et nad korraldavad väga põnevaid ja oodatud sündmusi nii oma piirkonnale kui ka kaugematele külalistele, lõpetavad nad sageli päeva prügi üle sorteerides, nõusid pestes või tehes muid lisapingutusi, mida justkui ükski eelarverida ei kajasta.

Saab ainult imetleda kui kohvikupäeval on pestavad nõud, prügi sorteeritaks eraldi, pärast pidu rämpsu ei vedele ning pakutakse roogi kohalikust toorainest. Kas teadsite, et kuskil ukse taga peseb nõusid peakorraldaja ema ja seda nina kordagi välja pistmata, või et kui teised magavad, on korraldusmeeskond kättpidi prügis ja vaatab, kas pudelid ja biojäätmed said ikka eraldi?

Teisalt – kui sündmus läheb väga suureks, pole korraldajatel vahel lihtsalt võimalik üle oma varju hüpata. Selles valguses sooviks rõhutada, et mõnes valdkonnas peaks kohalikud omavalitsused ja riik korraldajatele appi tulema ja panustama näiteks pandipakendisse, prügi sorteerimisse ja abiliste palkamisse. Keskkonnahoid ei tohiks sõltuda vaid eestvedajate entusiasmist ning võiks olla meie kõigi ühine mure.