Viimsi vabaõhumuuseumi territooriumil võib kindlatel kuupäevadel näha ringi jooksmas siberi haskisid. Neid elegantseid koeri on Siberi ja muu maailma lumistel aladel kasutatud töökoertena. Nende põhiline aretussuund on olnud kelgukoerteks ja just seda sai näha ja proovida muuseumi alal.

17 kelgukoera, kes pakkusid eelmise nädala pühapäeval talvist rõõmu ja sõidulusti, tulid Paasiku koertemõisast. Huvilisi, kes tahtsid koertega tutvuda ja kelgusõitu teha, oli paarikümne ringis.
Paasiku koertemõisa peremees ja koertejuht Viljar Krohv ning tema abilised pakuvad poole kilomeetri pikkust kelgusõitu. Ja tuleb öelda, et huvilisi oli rohkem kui neid, kes said kelgule. „Järjekord oli pikk ja nii mõnigi loobus ootamisest,“ ütles Krohv.

Tol päeval tehti ligemale 30 sõitu. „Algul mõtlesime, et teeme 25 sõitu ja vaatame siis, kuidas koerad kestavad ja kuidas rada vastu peab,“ lisas Krohv.

Kelku veavad kuus koera. Kamba peale suudavad nad tõmmata liikuma kuni 240 kilogrammi. „Kuna kelgu kaal on ka päris suur – umbes 30 kilogrammi –, siis jääb 200 juhi ja reisijate jaoks,“ rääkis Viljar Krohv. Korraga mahuvad kelgule üks täiskasvanu ja kuni kolmeaastane laps või kaks kuni kuueaastast last.

Vähem kaalu – suurem kiirus

Lapsed oli kelgusõidust mõistagi elevil. 7-aastasele Mirovile meeldis kelgusõit väga. „Koerad on ilusat värvi. Sõit meeldis, sest kiirus oli suur,“ rääkis Mirov vaimustunult. Kui koertel oli hingetõmbepaus, mille najal vahetati kelgul sõitjaid, oli võimalus haskisid paitada ja teha nendega pilti.

Reegel on, et mida vähem on kelgul kaalu, seda suuremat kiirust suudavad koerad arendada. Kuid kiirus ei ole koerte eesmärk. „Siberi haski ei ole mõeldud sprindiks. Suure kiiruse saab stardikiirendusest, kui nad panevad galopis jooksu. Pärast on kiirus rahulikuma traavi peal, mis on haski leib,“ selgitas Krohv.
Kelgusõit ei jätnud külmaks ka lapsevanemaid. Elle-Riin Ulfsaki sõnul oli kelgusõidus kõike parajal määral. „Sõit meeldis õudselt. Koerad oli hästi juhitud, kiirus oli päris mõnus ja ring oli esimese korra kohta päris pikk. Laps mul ei kartnud ega teinud ühtegi piuksu ning tahab veel minna – ju siis tal oli väga tore,“ muljetas Ulfsak.

Laste rõõmu polnud raske märgata, tänusõnadeta ei jäänud ka koertejuht. „Üks proua sai aru, et ka mina olen sõitudest natuke väsinud ja kiitis mind nende eest,“ ütles Krohv naljatlevalt.

Sõidupäevi jagub

Kelgusõidud ei ole Viljar Krohvile võõras tegevus. Siberi haskidega on ta tegelnud viimased 10 aastat. „Põhimõtteliselt hakkasin ka kohe kelgusõite proovima,“ rääkis Krohv. Sõite, mida tehakse täna Viimsi vabaõhumuuseumi juures, on tehtud viimased viis aastat. Elukutselise tunnistuse võib välja kirjutada, kogemusi on kogutud omal käel ja Soomest.

Kuigi esialgsete plaanide järgi teeb Koertemõis kelgusõite veel kahel korral – 31.01 ja 28.02 –, loodetakse sobiva ilma ja graafiku puhul leida veel kuupäevi. „Peame oma tihedas graafikus leidma vabu pühapäevi, mil saab muuseumi juures kelgusõite korraldada. Kui lund on, siis tuleb sõite veel ehk märtsi alguses,“ andis Krohv lootus. Nii säilib võimalus, et kõik soovijad saavad vähemalt korral proovida nomaadlikku sõiduviisi.

Kuidas tunnevad koerad ennast pärast töökad päeva? „Enamus koeri on heitnud pikali ja jahutavad ennast. Mõni on aga juba siukese näoga, et võiks veel midagi teha,“ raporteeris Krohv, kelle sõnul said kõik koerad enda päevase koormuse kätte.