Eesti nahakunstnike liidu aastapreemia Frölich Preis anti 2020. aastal Sirje Kriisale ja Naima Suudele. Sirje Kriisa elab ning toimetab juba aastakümneid Keilas.
“Sirje Kriisa on rahvusvahelise köitekunstinäituse Scripta manenti (Kirjutatu jääb) looja ja elushoidja läbi 25 aasta ehk veerand sajandit. Ta tõi meie köite peale pikka katkestust taas rahvusvahelisse pilti, suunas köitekunstnikke euroopalike väärtuste juurde ja kutsus Euroopa tagasi Eestisse. On olnud meie köitekunsti tutvustaja, innustaja ja edendaja iga kuu, iga päev, iga tund; meie traditsioonirohke ja kordumatu kunsti hoolas ja murelik pihu peal hoidja ja kaitsja kogu südamest,” kõlab liidu põhjendus, mis üks preemia saaja on just Kriisa.
“See on loomulikult suur tunnustus. Pealegi on preemiat antud välja küllaltki vähe,” ütleb kunstnik mõned päevad pärast teadet. Räägib, et Hans Peter Frölichi on estofiilist kunstnik Saksamaal, kes on elanud pikalt Stuttgardi lähedal. “Ta on üks meie õpetajatest, kes hakkas Eesti nahakunstnikega suhtlema 1990-ndate alguses. Siis taastus ju aastakümneid tagasi katkestatud rahvusvaheline suhtlus,” räägib Kriisa.
Vaba maailma kustumatu mulje
Näiteks said Eesti kunstnikud tänu temale teada, kuidas köita nii, et raamatud lugemisel ei laguneks. “Eesti NSV-s köitsime põhiliselt poeraamatuid, millele panime uued kaaned. Tegelikult on parim köita poognatena müüdavaid raamatuid,” seletab Kriisa.
Auhind anti välja 80-liikmelise Eesti nahakunstnike liidu poolt. “Lisaks olen 1996. aastal loodud köitekunstnike ühenduses. Seal on praegu 21 liiget,” räägib naine. Ühendused kuuluvad loomulikult kunstnike liitu. Kuid enda MTÜ-d on vajalikud rahvusvaheliste sidemete ja näituste korraldamise jaoks. Täpsemalt köitekunstinäituse Scripta manentiga. “Propageerime sellel Eesti loojaid ja nende teoseid. Näiteks Tormis, Kaplinski ja Kareva,” ütleb kunstnik.
Nagu eespool mainitud, olid Eesti NSV aja vahendid ning võimalused väga piiratud. Eesti-aegseid võtteid ERKI-s (praegu EKA) peaaegu ei õpetatud. Nii räägib Kriisa, et näiteks prantsuse ning saksa köitest ei teadnud tudengid praktiliselt midagi. “Seda viimast oskas näiteks Eduard Taska ja kateedri juhataja proua Reindorff ka. Aga ta on selle juba minetanud. Naima Suude, kes sai koos minuga preemia, õppis saksa köidet sootuks hiljem,” arutleb Kriisa.
Mina ENSV-st tulnuna vaatasin kõike näpp suus ja imestasin.
Seda suurem oli kodumaiste kunstnike imestus, kui nad lõpuks 1990-ndate alguses Rootsi pääsesid. “Aastal 1990 või 1991 käisin seal Keila kultuurirahvaga. Ajaloolane Aivar Põldvee kutsus. Kohtusin seal päris tuntud raamatuköitjatega. Ateljees näidati seda, mida me ei olnud kunagi näinud,” meenutab Kriisa. Ateljeede seintel võis näha nahka, korralikke tööriistu ning ka valmistoodangut. “See oli erakordne elamus. Mina Eesti NSV-st tulnuna vaatasin kõike näpp suus ja imestasin.”
Nahktagi Marju Länikule
Väliskülaskäikudel õppis Kriisa korralikku prantsuse köidet. “Õpe käis kaks nädalat ja sellega tegelesime iga päev. Köitega tegeleti kunagi kuningakodades ning kloostrites. See on väga püsiv. Mina otsisin antikvariaadist kaheköitelise Dekameroni ja tegin sellele korraliku köite,” näitab Sirje Kriisa.
Nahakunstniku poole pealt on Kriisa üks tuntumaid näiteid 1980-ndate lõpus lauljatar Marju Länikule õmmeldud must neetidega nahktagi ja nahast miniseelik. Muuhulgas salvestas Länik selles kostüümis video laulule “Terassüdamega mees” ning poseeris ka postri tarvis.
Kevadel 2018 annetas lauljatar armsa tagi näitusele “Vabaduse kõla! Eesti levimuusika lugu”. “See on tore, kui ka kunstnikku mainitakse. Ega teda kostüümide juures väga ei teata,” rõõmustab Kriisa. Ta meenutab, et kostüümi õmbles ta lauljatar Cheri eeskujul. Tema armastas toona nahktagisid.
Arvamus, Maarja Undusk, nahakunstnik
Sirje Kriisa on kogu oma teadliku elu pühendanud Eesti naha- ja köitekunstile. 1995. aastal algatas ta rahvusvahelise köitekunstinäituse Scripta manent. 1996. aastal lõi Kriisa köitekunstnike ühenduse. See oli mäletatavasti keeruline ja metsik aeg peale Eesti taasiseseisvusmist.
Meie köitekunst oli pea viiskümmend aastat arenenud oma rada pidi, mis mingis plaanis lisas sellele eripära, pühendudes ennekõike naha kui materjali võimalustele ja nahkkaante kompositsioonilahendustele. Meie nahkehistöö oli omanäoline ja hinnatud nähtus. Kuid täiesti teisejärguliseks oli taandunud raamatuköite tehniline kvaliteet, mida euroopa köitjad pidasid määravalt oluliseks. Selle põhjuseks oli suuresti meie raamatu ja paberi olematu trükitase.
