Saue neiu Kätlin Kuldmaa lõpetab tänavu Tallinna ülikooli. Tema õpingud ajaloo instituudis tipnesid uurimusega valdade ühinemisest – „1890. aastate valdade liitmise reform Keila valla näitel”. Uurimuses selgub, et toonane liitmine oli edukas: elanike maksukoormus ei suurenenud, Vene keskvõimuga asjaajamine muutus lihtsamaks ja valmis uus vallamaja.
1891. aastal toimus talurahvaasjade komissari käsul Keila kirikukihelkonna väikevaldade – Humala, Joa, Keila, Klooga, Käesalu, Laulasmaa, Lehola, Ohtu, Rannamõisa ja Tuula – ühendamine Keila koondvallaks. Liitmise põhjuseks oli 1889. aasta kohtureform, mille kohaselt pidi vallas olema 2000 inimest. 1881. aasta rahvaloenduse järgi oli 1328 inimesega Vääna kõige suurem vald, Meremõisa ja Laulasmaa 35 inimesega kõige väiksemad.
Samas oli liitmise tõukeks Vene keisri Aleksander III (1845–1894) halduslik venestamine: valdade asjaajamine muutus efektiivsemaks, kuid vene ametnike ja seaduste osatähtsus suurenes Eesti aladel, kus kehtis Balti erikord.
Kätlin Kuldmaa uuris bakalaureusetöös Keila piirkonna väikevaldade tegevust ühinemisprotsessis ja selle tulemusena kujunenud uue koondvalla tegevuse algusaastaid (1891–1895). Käesoleval ajal on omavalitsuste ühinemine aktuaalne teema, sest käimas on haldusreform, et tagada omavalitsuste jätkusuutlikus ka tulevikus. Pealtnäha on toonasel ja tänasel ühinemisel sarnasusi.
Vähem valdasid
19. sajandi lõpul kuulus Eesti Vene keisririigi koosseisu, kuid Balti erikorra tõttu ei kehtinud siin seadused, mis Venemaa põhialadel. Alates Peeter I oli Balti erikorra õigusi kinnitanud iga valitseja kuni Aleksander III, kelle valitsusajaga algas üleüldine venestamine ja siinse erikorra lammutamine. Aleksander III nägemus oli, et impeeriumis, kus valitseb üks keel, üks rahvas ja üks religioon, pole revolutsioone vaja karta. Nii otsustas ta keisririigi äärealad venestada.
Tulenevalt 1866. aasta vallareformist, mis moodustas iseseisvad talurahvavallad, kus talupoeg sai oma kogukonna elu mõjutada, olid valdade suurused väga erinevad ja nende omavahelised piirid ebaproportsionaalsed. Vene keskvõimul oli keeruline kontrollida ja pidada ühendust valdaderohke Eestiga. Olukorda tuli parandada.
Ühendamine käsu korras
Alates 13. sajandist oli Eesti aladel halduskeskusteks kirik või mõis. Kuid 1889. aasta kohtureformiga – kihelkonnakohtud kui järelevalve organid kadusid ning nende asemele tuli talurahva komissar, kellel oli võim ka vallaametnike üle – ei olnud hoonetel enam sellist tähtsust. Eestlaste pettumuseks tõi reform piirkonda ka rohkem vene ametnikke ning kõrgemate tasandite kohtukeeleks sai vene keel. Vallakohtutes jäi asjaajamiskeeleks siiski eesti keel.
Keisri käsu järgi pidi talurahvaasjade komissar esialgu suunama valdu ise vabatahtlikult üksteisega ühinema. Juhul kui kokkulepet ei saavutatud, oli tal luba vallad liita oma äranägemise järgi, arvestamata valdade soovidega. Olemasolevate allikate põhjal ei leidnud Kuldmaa, et vallad oleks tahtnud vabatahtlikult liituda. Valdade ühendamine toimus käsu korras. Vallad hakkasid tegutsema alles siis, kui said talurahvaasjade komissari kirja (välja saadetud 27.10.1890).
Huvitav on märkida, et ajakirjanduses mainiti esmakordselt valdade liitmist alles 1891. aasta maikuus, ehkki uue valla esimene istung toimus 1. veebruaril 1891.
Suund paremuse poole
Valla ja selle elanike jaoks võib positiivse tulemusena välja tuua vallamaja ehitamise. Uuel vallal oli vajadus ja kohustus ehitada hoone, kus lisaks vallaasjadele sai ka kohut pidada. Vallamaja hakati ehitama 1895. aasta jaanuaris ning see valmis sama aasta oktoobris.
Peale venestamise muutis valdade liitmine ka kogukondade toimimist ning asjaajamist. Volikogude koosolekud toimusid senisest regulaarsemalt ja tihedamalt. Koosolekute protokollid muutusid selgemaks ja ühetaolisemaks, mistõttu piirkonna üleüldine asjaajamine muutus tõhusamaks.
Liitunud valdade majanduslik olukord oli väga erinev, kuid koondvallana oldi jõukam ja jätkusuutlikum. Keila koondvalla aastane sissetulek oli 1891. aastal üle 1300 rubla ja väljaminek jäi alla 1150. Tuludeks olid suures osas valla elanikelt kogutav maks. Siiski ei tähendanud valdade liitmine elanikele maksutõusu, see jäi jätkuvalt 1,32–1,52 rubla vahele.
Liitmiste tulemusena oli Eestis 1892. aasta lõpuks 120 valda. Täna on Eestis 183 valda ja 13 vallasisest linna. Kui palju neid jääb püsima ja kui efektiivselt hakkavad tulevased koondvallad töötama, selgub 2017, kui haldusreform on läbi viidud.
