Jõepargis asuva väikelinnuse-kindlustatud elamu varemed on Keila ühed vanemad nähtavad hooned. Üllatavalt uuriti neid esmakordselt alles veidi rohkem kui 40 aastat tagasi. Tänaseks on selgunud mitmed uued asjaolud ning ka oletused, milline võis majalinnus keskajal välja näha.
Möödunud nädala lõpp tõi Eestisse ning ka Harjumaale arheoloogiapäevad. Huvilistele tutvustati teiste hulgas värskelt uuendatud Padise kloostrit ning Viimsi poolsaare esi- ja varasemat aega. Keilas aga korraldas maakonnamuuseum Jõepargis asuva väikelinnuse tutvumisretke. Seda juhtis mäluasutuse teadur German Lebedev. Kuulub ju hoonestus kindlasti üleeestiliste unikaalsemate arheoloogiliste objektide hulka. Huvilisi kogunes Jõeparki kümneid.
“Siin on kaks huvitavat teemat, millest saab rääkida. Kõigepealt linnuse uurimislugu ja loomulikult rajatise enda aja- ja ehituslugu,” ütles Lebedev. Ta tunnistas, et enamusele muuseumi külastajatele (muuseum asub ju linnusest mõnisada meetrit eemal – toim.) ei jäta kompleks mingit suurt muljet. Tihti päritakse, miks on varemed nii väikesed. Justkui poleks nähtavad müürid paras suurus.
Avastati alles 1976
Varemete avastamise au kuulub aastal 1976 aja- ja koduloolasele Heino Gustavsonile. Leid tõmbas tähelepanu ning aasta hiljem korraldati Mati Mandeli juhtimisel esimesed proovikaevamised. Toona olid varemed pinnase all ning näha oli vaid rohtukasvanud küngas. Esimeste kaevamiste põhjal koostas Kalvi Aluve koos Villem Raamiga põhiplaani, milline võis linnus välja näha. “See ei ole ehk kõige parem ettekujutus, vast ehk liiga ennatlik,” arvas Lebedev.
Leidudest on kõige atraktiivsem ripats Püha Jüriga (keskel). Uuesti kaevati linnusel aastatel 1991–1997 Mati Mandeli ja Heiki Pautsi juhtimisel. Juba siis hakkasid tekkima kahtlused, et tõenäoliselt oli ehituslugu hoopis teistsugune. Seda versiooni toetab ka German Lebedev.
“Minul on praegu käsil projekt Harju ja Viru vasallidest. Olen vaadanud kaevamise aruandeid ja avastasin mõndagi huvitavat,” ütles Lebedev. Koostatud on ka väikelinnuse võimalik välisvaade, mis sarnaneb Tallinna keskaegsele kaupmeheelamule. “Seda hakati ehitama 14. sajandi esimesel poolel, ilmselt pärast Jüriöö ülestõusu. Alguses oli siin mitu eraldiseisvat hoonet, mille juures asus tänaseni säilinud kaev,” seletas Lebedev.
Alguses oli siin mitu eraldiseisvat hoonet, mille juures asus tänaseni säilinud kaev.
Esialgne hoone võib asuda praeguste varemete all. Üheks liideti rajatised tõenäoliselt 15. sajandi alguses. See ongi tänapäevaks nähtav müüristik, millele hiljem lisati linna poole jääv ümartorn. Linnuse tänava poole jääb ilmselt suur eeskoda, mille põrandas asub ka kuumaõhu kütte süsteem. Tõenäoliselt seda uues majas enam ei kasutatud. Praegune paepõrand on rajatud 1990-ndate teisel poolel, kui linnusevaremeid konserveeriti.
Poolteist miljonit mõisa eest
Kogu linnust või kindlustatud elamut ümbritses tara. “Siit on avastatud serviti maasse löödud paekive ning ka puidujäänuseid,” ütles teadur. Et saada lõplikult teada, milline täpselt elamu või väikelinnus välja nägi, tuleks see täielikult välja kaevata. Tänaseks on uurimata hoone tagumine osa ning ka ümartorn. Tagumises osas võisid asuda eluruumid, kuhu sai tõusta mööda treppi. “See meenutab vägagi keskaegses hansaruumis levinud elumaja,” lisas ta.
Keila väikelinnus või mõis võis näha välja just selline. Elamu meenutab keskaegseid Tallinna maju. Fotod Allar Viivik Taani Hindamisraamat ütleb, et Keila mõis kuulus 13. sajandil Taemma nimelisele mehele, kellel oli kümme adramaad põldu. Tal oli ka vend, kellel oli seitse adramaad. Taemma suguvõsast tuligi hiljem suguvõsa Kegel ning seda võib pidada nime Keila eelkäijaks. “On arvatud, et Taemma võis olla eestlane, sest Taani ajal said nii mõnedki Eesti ülikud vasallideks,” rääkis German Lebedev. Just Kegelite ajal alustati seni eraldiseisnud hoonete kokkuehitamist. See lõpetati hilisemate omanike ehk Kallede (Arndt Kalle müüs mõisa aastal 1433 – toim.) ajal. Toonane müügisumma oli 16 000 Riia marka ehk praeguses vääringus umbes 1,5–2 miljonit eurot. Loomulikult sisaldas müügisumma kogu valdust koos liikuva ja liikumatu varandusega. See ulatus jõesaarelt kaugemale.
Mitmetel kaevamistel on avastatud küllaltki palju leidusid. Neist tipp on kahtlemata aastal 1993 leitud ripats “Püha Jüri lohet tapmas”. Selle koopiana on valmistatud maakonna muuseumi teenetemärk, mille viimati sai aastal 2018 Mall Siniveer. Leiumaterjal on tallel Harjumaa muuseumis Keilas.
