1. aprillil – ja see ei ole nali – alustas Keila piirkonnapolitseinikuna tööd 47-aastane Edgard Vatter, Saku alevikus sirgunud mees, keda töö on viinud ka Valga-, Jõgeva-, Pärnu- ja Ida-Virumaale.
Keilasse jõudmine on Edgard Vatteri jaoks juskui naasmine oma juurte juurde, sest pärit on ta Keila lähedalt Sakust. 1990. aastal Saku keskkooli lõpetamise järel kaalus mees erinevaid variante.
“Tolleaegse riigikorra ajal oli üheks võimaluseks kohustuslik ajateenistus nõukogude armees, teiseks Tartu ülikooli õigusteaduskond, kolmandaks miilitsakool. Et pääseda nõukogude armeest, läksin Nõmmel paiknevasse miilitsa erikeskkooli,” meenutab mees. Paberite järgi oli ta esialgu miilitsa reamees kursandi ametikohal.
Õppeasutusest sai seoses Eesti taasiseseisvumisega politseiakadeemia, miilitsamundri asendas politseivorm. “Lõpetasin akadeemia 1992. aastal politseiametnikuna,” räägib Vatter.
Roll on muutunud
Politseitööd on Vatter ligemale kolme aastakümne jooksul teinud Eestimaa eri otstes – Valgamaal, Jõgevamaal, Ida-Virumaal, Pärnumaal ja Tallinnas.
Mitmekülgse mehena on ta kätt proovinud ka piirivalves, töötanud Eesti Kindlustuses, olnud Eesti suurimas autokoolis sõiduõpetaja ning maanteeametis nii eksamineerija kui juhtivspetsialist.
Kuidas Vatter ikkagi Keilasse jõudis? “Politsei Lääne-Harju piirkonnagrupi juht Mart Meriküll otsis mind ise üles ja teatas, et Keilas üks koht vabaneb. Ma võtsin mõtlemisaega. Siis arutasime veel mitu korda, mis siin on, mida tegema peab. Andsin märtsi keskel oma nõusoleku ja täna olen ma siin,” räägib ta.
Töös Keila piirkonnapolitseinikuna on mehele abiks noorsoopolitseinik Sille Roosimaa.
“Tema tegeleb valdavalt alaealistega, mina tegelen enamjaolt nendega, kes on juba täisealised,” ütleb Vatter.
Võrreldes üheksakümnendatega on piirkonnapolitseiniku roll mõnevõrra teine. “On jäänud inimestega suhtlemine, küll aga on väga palju märkamise funktsiooni ja koostööd erinevate partneritega. Igas omavalitsuses on inimesi, kes vajavad abi, olgu selleks probleemsed isikud või sotsiaalselt vähekindlustatud pered ja ka vanainimesed,” selgitab mees.
“On ka riskipered, kus aeg-ajalt kerkivad üles tülid. Peaasjalikult on põhjuseks alkohol. Kas nad ise – mees, naine või nende perekonnaliikmed – kutsuvad politsei või kutsuvad politsei naabrid. Koostöös kohaliku omavalitsuse, partnerasutuste ja muude tugiteenustega tuleb leida võimalusi, et neid alkoholist võõrutada,” jätkab piirkonnapolitseinik.
“Igas omavalitsuses on inimesi, kes vajavad abi.”
“Alaealiste poole peal on lapsi, kes on aktiivsemad kui tavalapsed, aga see aktiivsus ei väljendu alati seaduskuulekas käitumises. Tänapäeval on väga palju huvitavaid programme ja lastelaagreid, kus saab just selliste noortega tegeleda. Tuleb osata suunata. Ka see on üks piirkonnapolitseiniku, noorsoopolitseiniku ja kohaliku omavalitsuse rolle. Noored on ju meie tulevik,” selgitab mees.
“Keila on pindala ja rahvaarvu poolest väike linn. Küll aga annab tunda, et Tallinn ei ole kaugel. Meie õigusrikkujad käivad Tallinnas ja ümberkaudsete piirkondade omad tulevad meile, sest on korralik maanteetaristu ja hea ühistranspordiühendus,” väidab Vatter.
Koroonakriisi mõjud
“Täna on aktuaalsed eriolukorrast tingitud probleemid. Inimesed ju märkavad, kui on kehtestatud 2 + 2 reegel ja seda mõne koha peal ei täideta. Me reageerime ja kontrollime,” räägib piirkonnapolitseinik. 2 + 2 tähendab, et koos tohivad olla vaid kaks inimest korraga üksteisest vähemalt kahemeetrist vahet hoides. Erandiks on perekonnad, mis tohivad olla koos sõltumata liikmete arvust.
Sellised lubamatud kogunemised kipuvad tekkima näiteks korvpalliplatside, mänguväljakute, tervise- ja discgolfi radade juures. “Iseenesest on see täitsa arusaadav, eriti laste puhul, kes on praegu koduõppel, et nad tahavad ennast liigutada,” arvab Vatter.
Koroonakriis on teinud korrektuure ka piirkonnapolitseiniku igapäevase varustuse osas. Tavapäraselt on politseiniku vööl teleskoopnui, käerauad, pisargaasi pudel, püstol, püstoli varusalv ja taskulamp.
Eriolukorra tingimustes on lisandunud näomask, kummikindad ja desovahendi pudel. “Neid kasutame pidevalt, eriti kui on teada, et võib-olla tegemist riskigrupiga,” väidab Vatter, kellel kulub tööpäeva jooksul isegi kuni 12 maski. Käsi desinfitseerib ta vähemalt korra tunnis.
Alkoholi osas arvab piirkonnapolitseinik, et eriolukorra ajal võiks vägijookide müüki piirata nii, et müügiaeg piirduks pärastlõunal kõigest kolme tunniga. “Siis oleks meil kõigil probleeme vähem. Kuid seda otsustab kohalik omavalitsus.”
Edgard Vatter, CV
1972 sündis Saku alevikus
1979–1990 õpingud Saku keskkoolis
1990–1992 õpingud Nõmmel miilitsa erikeskkoolis/politseiakadeemias
1992–1998 Valga politseiprefektuuri kriminaalpolitseinik
1998–1999 Eesti Kindlustuse müügiesindaja
1999–2003 piirivalve Valga piiripunkti töötaja
2003–2006 Jõgeval liikluspolitseinik
2006–2010 piirivalve Peipsi piirkonna ametnik
2010–2012 Peipsi piirkonna politseinik
2013–2014 Lääne prefektuuri politseinik Pärnus
2015 autokoolis Autosõit sõiduõpetaja
2015–2019 maanteeametis eksamineerija ja juhtivspetsialist
2019–2020 Lääne-Harju politseijaoskonnas arestimaja politseinik
2020–… Keila piirkonnapolitseinik
Abielus, viis last
