12. aprillil 2010 avas uksed Keila loomakliinik, mis oli tol hetkel maakonna suurim. Harju Elu usutles loomaarst Jaak Jõksi, et kuidas läheb loomakliinikul nüüd, kui möödunud on kümme tegevusaastat.

Reede hommik Keila loomakliinikus. Ukse taga seisab proua 9-aastase emase kassi Itiga. “Täna hommikul käis söögikausse nuusutamas. Natukene pasteeti proovis,” kurdab proua lemmiku isutust.

“Teeme analüüsid ära, turgutame, söödame. Võib-olla saab kassi isegi kella kahe-kolme paiku pärastlõunal koju saata,” lubab loomaarst Jaak Jõks.

“Ma ise ei pea jääma siia?” küsib proua. “Ei pea,” ütleb Jõks. Algatuseks tõstab ta kassi kaalule, mis näitab 3,8 kilo. Pole paha. Neljajalgse passis seisab, et Itit on Keila loomakliinikus vaktsineeritud, aga juba mitu aastat tagasi.

“Kui ikka kass paar-kolm aastat loomakliinikus ei ole käinud, siis võivad olla hambaprobleemid, neeruhaigused. Karv on lahti, aga hetkel kass väga haige ei tundu. Tuleb näha, kas on põletikku, kas on probleem neerudes. Kassid on head varjajad, ei taha välja näidata, mis neil viga on,” arutleb loomaarst.

Võetakse vereproov, kass pannakse tilguti alla. Pärastlõunaks on mõistatus lahendatud – Iti on hiirte ja lindudega maiustamisel liiale läinud, süüa oleks tulnud hoopis kodukassidele mõeldud krõbinaid.

“Soovitan Itile kellukesega rihma kaela panna. See peletab hiired ja linnud eemale. Tänapäeva kass ei seedi neid enam korralikult ära,” muigab Jõks.

Otsingute aeg

“Minu isa Vello Jõks oli Tartus tuntud suurloomaarst. Igal õhtul söögilaua ääres arutles isa, kas tema pandud diagnoosid olid õiged või mitte,” meenutab Jaak Jõks lapsepõlve.

Suurloomaarsti töö tähendab eeskätt lehmade, hobuste ja lammaste ravi. Kui Jaak 1993. aastal Eesti põllumajandusülikoolist loomaarsti paberid sai, oli parasjagu kolhooside lagunemise aeg. Vajadus suurloomaarstide järele vähenes järsult, samas kasvas vajadus väikeloomaarstide järgi, kes tegelevad peaasjalikult kasside ja koertega.

Jaak leidis oma kutsumuse Tallinnas Vassilko loomakliinikus, kus ortopeed Lembit Pihkva juurutas uusi meetodeid luumurdude raviks. “Metallkarkass ehitati üles väljaspool jäset nagu väike konstruktor. See võimaldas loomal kohe liikuma hakata, mitte kipsis olla,” meenutab Jaak.

Koos Pihkvaga liikus Jõks edasi Västriku loomakliiniku arstiks. “Süstisime klaassüstla ja metallnõeltega. Need olid hirmus jämedad ja nürid,” kirjeldab mees üheksakümnendate kitsikust. Järgenes töö veterinaarhulgifirmas Interfarm, kus said selgeks kaasaegsed ravimid.

Et Jõksi vaevas astmaatiline köha, otsustas ta kätt proovida hoopis ajakirjades nagu Ambassador, Life in Estonia ja Köök. “Võib-olla kõige parem oli ajakiri Köök, mis ühtis minu hobiga, sest olen hobikokk,” arvab Jõks.

Kolmeteist aasta eest võttis ta seoses poja sünniga isapuhkust. “Oli aega. Hakkasin kursavend Sven Müürseppa loomade varjupaigas aitama,” meenutab mees. Koos kursavennaga asutas ta aasta hiljem Saku loomakliiniku.

Püsivalt Keilasse

12. aprillil 2010 käivitasid Jõks ja Müürsepp Keila loomakliiniku. See tegutses esialgu 220 ruutmeetri peal aadressil Keskväljak 6. “Ruumid olid tohutu suured. Öeldi, et võta või jäta,” muigab Jõks. Miinuspooleks kujunesid küttekulud. “Arvenumbrid olid sellised, et ei taha mõeldagi.”

“Siis jagasime firma ära. Sven Müürsepp läks tagasi Sakku. Mina kolisin Jaama 11E ruumidesse, kus mul on koos alumise korrusega, kus paikneb operatsioonisaal, 96 ruutmeetrit,” räägib Jõks.

Mehele on Keila loomakliinikus abiks Piret Hollo ja Häli Tammleht. “Oskame juba ilma sõnadeta vastuvõtul ja operatsioonil probleeme lahendada,” kiidab ta abilisi.

Jõksi sõnul on inimeste mured jäänud läbi aegade samaks. “Kevadel on ikkagi see isaste kasside kastreerimine ja emaste steriliseerimine. Kohati on väga raske selgeks teha, miks on vaja kasse näiteks steriliseerida või kastreerida.“

Jõks Keila loomakliiniku ees. Fotod Andres Tohver 

Kassiuputus on probleem Lääne-Harju vallas. “Ämari, Vasalemma, Rummu, Padise ja Paldiski piirkonnas taandub väga raskesti talumentaliteet, et kassid tulevad ja lähevad, sünnivad ja surevad, keegi ei loe neid,” ütleb ta.

“Keilas linnas on meil asi kontrolli all. Kasse kiibitakse, kassid ei hulgu nii palju. Paraku võivad nad siin otsa saada autorataste all. Aiad on piiratud, igas aias võib koer olla,“ selgitab Jõks.

5000 looma

Kokku on Keila loomakliiniku kartoteegis ligemale 5000 looma. Kassidele kõrval ravib Jõks koeri ja kanu. “Ma ravin kanu papagoi ravimitega,” üllatab mees.

Ehkki Jõks on väikeloomaarst, satuvad vahel tema vastuvõtule lambad, isegi metsloomad. “Üks naisterahvas tassis süles kohale alajahtunud metskitse. See kits oli veekogusse ära nõrkenud ja teda oli tagakehast puretud. Kitseke sai tilguti alla pandud, aga hommikuks oli ta ikkagi surnud.”

“Kord toodi lahangule nälginud luiged. Toodud on siile, kajakaid, tuvisid, oravaid. Õnneks tegelevad metsloomadega viimasel ajal väljaõppinud inimesed, kes päästavad ja ravivad,” kiidab Jõks Eesti Metsloomaühingut.

Koroonaviirusega seoses oli inimestel algul ehmatus. “Täna me näeme, et viirus hakkab leebuma. Ärid avanevad, ka meie tööaeg jälle pikeneb,” loodab mees.

Murekohaks on aga asjaolu, et koduloom võib olla koroonaviiruse nakkusekandjaks. “Kass või koer on kandja oma kasukaga. Ta on nagu diivan, kuhu see haigus siis kinnitub,” toob Jõks kujundliku näite.

Kas haigus kandub otse inimeselt kassile ja vastupidi? “Kaslastel on oma koroonaviirus. Siiani ei ole üleminekut liikide vahel toimunud,” rahustab loomaarst.