“Pildilt kukkujad” on Tiina Laanemi kolmas romaan. Läbi 20. sajandi toimuv tegevus räägib kunstnik Emmy elust enne sõda, hiljem Siberis ning naasemise järel Eestis. Samanimeline näidend on praegu Tartus Vanemuise mängukavas.

Värskeltilmunud romaani tutvustas autor 9. novembril kodulinnas Keilas maakonna raamatukogus.
Samanimeline näidend ehk “Pildilt kukkujad” on juba eelmise aasta novembrist Vanemuise teatri mängukavas. Selle lavastas Andres Noormets. Romaan ilmus tänavu sügisel.

“Tegelikult ei ole romaan sama, mis näidend, sest tegelastena ja tegevustena on see natuke teine lugu,” ütles Tiina Laanem. Peategelane on kunstnik Emilie Saar ehk Emmy. Ta on kaotanud vaimsete probleemide tõttu maalimisvõime ning naise käed värisevad pidevalt.

Romaanis toimub tegevus paralleelselt kahes ajas. “Enne aastat 1940, edasi Emmy Siberi perioodil ja pärast naasmist koju. Teine lugu on tema pojapoegadest, kes tegutsevaid 70-80ndatel ja tänapäeval,” selgitas kirjanik. Mõlemast mehest on saanud fotokunstnikud. Lisaks on romaanis ka Emmy mees Aleks, kes tegutses enne aastat 1940 politseikomissarina. Näidendis aitab Emmyt perekonnasõber, kohvimüüjast emeriitprofessor Bruno. Emmyt mängib Tartus Merle Jääger ja Brunot Aivar Tommingas.

Edu põletab läbi

Kuidas Tiina Laanemil näidendi ja romaani idee tekkis? Kirjanik ütles, et Eesti on ehitatud üles eduühiskonnana ja kõikidel peab minema väga hästi. “Ja kui sul läheb hästi, siis sinust kirjutatakse lehtedes, portaalides ja näidatakse teleris. Ehk sa oled pildil,” arutles ta.

Kui aga inimesega midagi juhtub, siis hakkab meedia ning ühiskond teda tampima. Ehk need, kes pildilt kukuvad, saavad parastuse ja negatiivse hoiaku osaliseks. “Emmy oli enne aastat 1940 maalikunstnik, kes õppis Akmanni ateljeekoolis. Akmanni prototüübina võib aimata Ants Laikmaad,” ütles Laanem. Laikmaad austati ja kiideti. Kuid hiljem nimetati teda põlastavalt “minevikumeheks”. Lisaks kirjutas kuulus kunstnik enda sõprade vekslitele alla ning hiljem pöörati nõuded tema vastu. “Enda vanaema pealt kirjutasin ka üht-teist. Ta oli ka Pallases õppinud. Hiljem sulgus endasse ja oli Kunda lähedal Lontovas õmbleja,” rääkis kirjanik.

Suure töö tegi Tiina Laanem 1930-40ndate olustiku tundmaõppimisel. “Lugesin palju mälestusi ja muid teoseid sellest ajast. Esimene raamat, millega tegin nii palju tööd. Istusin päevade kaupa rahvusraamatukogus,” meenutas kirjanik.

Peaaegu kümnend Keilas

Tiina Laanem kolis Keilasse elama veidi üle kaheksa aasta tagasi. “See on väga mõnus linnake, kus lapsi kasvatada. Elame SOS Lasteküla kõrval asuvas elamurajoonis. Kohe kodumaja lähedal asuvad lasteaed ja mõnusad terviserajad, kus sportida ning lastel mõnus ringi joosta,” kiitis ta elukohta.

Kuidas sai aga naisest kirjanik? “Kirjutasin juba keskkooli ajal kaustikutesse jutukesi, mida klassikaaslased lugesid ning käest kätte edasi andsid. Seejärel töötasin aastaid ajakirjanikuna,” meenutas ta. Ühel hetkel aga tahtis väljarääkimist lugu, mis oli saanud tõuke saanud mitmest päriselus juhtunud loost. Tiina Laanem kirjutas esimese romaani “Väikesed vanamehed”, mis ilmus aastal 2007.“Järgnevatel aastatel tulid ka mitmed näidendid. Nüüd siis uus, järjekorras kolmas romaan,” ütles Laanem.

Kirjanik Tammsaare käis inimesi ja tüüpe vaatlemas Estonia teatri turul. Kus jälgib Laanem inimesi?
“Minule meeldib igal pool inimesi jälgida või nendega nelja silma all juttu puhuda. Sellistes mõnusates vestlustes räägivad inimesed meeleldi põnevaid ja vahvaid lugusid. Ma armastan ka väga kohvikutes käia,” vastas ta.

Tiina Laanemi teoseid

• Romaan “Väikesed vanamehed”, Tallinn 2007
• Romaan “Sidrunid ja siilid”, Tallinn 2009
• Novellikogu “Õnnelik jää”, Tallinn 2012
• Näidend “Väikesed vanamehed”. (Teater Ugala, lavastaja Margus Prangel, 2010)
• Näidend “Nähtamatu maja”. (Endla Teater, lavastaja Andres Noormets, 2012)
• Näidend “Estonian hikikomori” (VAT Teater, lavastaja Margo Teder, 2015)
• Näidend “Pildilt kukkujad” (Teater Vanemuine, lavastaja Andres Noormets, 2015)