„Kui keegi teele läheb, ütle – nael kummi! Või läheb sõber kalale, ütle – kivi kotti! Kui poega ootab eksam, soovi – head põrumist! Need väljendid tähendavad kõik, et soovid head. Teeleminejale, kalamehele, eksamitegijale…“

Nii ma kõnelen. Rahulikult ja aeglaselt. Teisel pool ekraani kuulab mind Alexander. Tähelepanelikult – näen seda tema pilgust. Tema tahab õppida ja mina tahan õpetada. Laon välja kõik oma teadmised, mis mul eesti keele kohta on. Alates nendest, mis sain ülikoolis, akadeemik Ariste loenguid eesti keele tekkest ja olemusest kuulates, kuni sõnausest leitud uudissõnadeni.

Riik nagu Saksa laev

Õppimine-õpetamine algas veebruaris ja kestab siiamaani, igal nädalal tund vestlust Messengeris silmast silma. Alustasime teineteise tundmaõppimisega. Mina rääkisin talle oma ajakirjanikuametist, näitasin mõnd raamatut, mille olen kirjutanud – et õpilasel tekiks usaldus õpetaja vastu. Alexander, täieliku nimega Alexander Evlanov, rääkis iseendast. Ta sündis Venemaal Tambovi lähedal, kolis aga teismelisena Tallinnasse, lõpetas siin merekooli ja töötas pikki aastaid mehhaaniku ja kokana erinevatel laevadel, piiride avanedes sõitis Norra ja Saksa lipu all. Ja õppis selgeks saksa keele. Sest Saksa lipu all seilavas laevas oli töökeeleks saksa keel.

„Meremehed räägivad palju anekdoote. Anekdoote kuulates jäid sõnad meelde. Varsti juba rääkisin,“ meenutab Alexander saksa keele suhusaamist. Ja seda, et saksa laevas, ka rahvusvahelise meeskonnaga rahvusvahelistes vetes ei saanud teistmoodi. Pidi keele ära õppima. Mina õpetajana sain aga juurde korraga kaks tarkust: edaspidi edastasin oma õpilasele iga päev ühe anekdoodi. Internetiavarustes leidub neid lõpmatult. 

Ja teine tarkus – peab olema keskkond, kus ei saa ilma eesti keeleta. Ainult Eesti riik ei saa olla nagu Saksa laev. Kapten annab käsu ja kõik räägivad eesti keelt. Selle laeva, selle keskkonna loomise nimel peame pingutama kõik.

Alexander Evlanov keeletunnis.
FOTO: Ülo Russak 

Miks keelesõbraks?

Mäletan 1989. aastal Eesti NSV keeleseaduse vastuvõtmist. Selle poolt ja vastuargumente tuli vaagida pea iga päev – töötasin siis Maalehe toimetajana. Keeleseaduse toetuseks laekus üle 300 tuhande allkirja. Palju oli ka vihaseid vastaseid. Intrid! See tähendab põhiliselt üleliiduliste venekeelsete asutuste töötajad. Aga ülemnõukogu kuulutas eesti keele taas riigikeeleks. See seadus oli nagu eesti keelt kaitsev seadus, aga ei olnud kah: sätestati küll eestikeelse asjaajamise ja suhtlemise õigus, kuid tagati ka venekeelse asjaajamise ja suhtlemise võimalus. Vene keele eristaatust põhjendati üleliidulise suhtlemise vajadusega. 

Alles 1995. aastal, mil Eesti Vabariik oli juba neli aastat iseseisev olnud, võttis riigikogu vastu keeleseadus, mille 1. paragrahv ütleb ühemõtteliselt ja arusaadavalt: Eesti riigikeel on eesti keel. 

Kindlasti on eesti keele seisund nende 20 aastaga paranenud. Eesti lipu värve esindavad, aga vene rahvusest sportlased või kunstinimesed annavad intervjuusid eesti keeles. Minnes Narvas restorani või hotelli saab asjad aetud eesti keeles. Isegi Narva linnaametnikud annavad intervjuusid eesti keeles. Uue sammu tegi globaalne toitlustaja: hiljaaegu kadus Eesti McDonald’site iseteenindusest vene keele kasutamise võimalus. Nüüd räägivad ka kõik Tallinna linnajuhid ladusat eesti keelt. Selle aasta 1. septembrist algab koolides üleminek täielikule eestikeelsele haridusele. Aleksandr tunnistab, et tema ja mitme tema tuttava siiras soov on ära õppida eesti keeles suhtlemine. Mitte ainult selle pärast, et keelt nõutakse rehabilitatsioonikeskuses, kus ta töötab. Ta tahab siin maal tunda ennast hästi, tunda ennast kõigiga võrdsena. 

Kõik liigub sinna poole, et eesti keel saaks tõepoolest Eesti riigis mitte ainult riigikeeleks, vaid ka riigi keeleks, suhtluskeeleks. Aga aeglaselt liigub. Võiks muidugi küsida – miks ei tee riik rohkem, kiirendamaks protsessi? Kas see, et ukrainlaste arv ulatub Eesti rahvaarvust juba nelja protsendini, ei ole täiendavaks ohuks niigi napile keeletasakaalule? Sest ukrainlased hakkavad siin suhtlema vene keeles. Võib aga ka küsida – mida teen mina ise, et siin riigis kõlaks igal pool ja valdavalt vaid eesti keel? Kohates tänaval vene keelt kõnelevat inimest, kes minu poole pöördub vene keeles, kas ma hakkan talle sama aeglaselt ja rahulikult nagu Alexandrile vastama eesti keeles? 

Kutse keelementoriks

Olin meeldivalt üllatunud, kui sain aasta alguses Integratsiooni Sihtasutuselt kutse hakata keelementoriks. Kas ma nüüd just mentoriks tahtsin hakata – see kõlab kuidagi suureliselt –, aga keelesõbraks küll. Ka selline termin pakuti välja. Igal juhul otsustasin sihtasutuse programmiga ühineda.

„Keelesõbra programm alustab viiendat aastat,“ tutvustas esimesel keelesõprade veebipõhisel kokkusaamisel programmi eestvedaja Ave Landrat, meenutades lühidalt ka keelesõprade läbikäidud teed. Esimesel aastal registreerus keeleõpetajaid ligi sada. Nii suurt arvu ei osanud keegi oodata, tunnistas Landrat, loodeti paarikümnele ühinejale. Teisel aastal kasvas keelesõprade arv juba kolm korda suuremaks. „Ei öelnud ka pärast 24. veebruari 2022 keegi, et mina fašistidele eesti keelt ei õpeta,“ meenutab keeleprogrammi eestvedaja murrangulist päeva. Sel aastal oli nii õpetajaid kui õppijaid ligi 900. „Antslast Ugandani,“ teab Landrat ka keelesõprade geograafilisi koordinaate. Sest pole tähtis, kus õppija või õpetaja asub – õpe toimub valdavalt virtuaalmaailmas. 

Keelesõber, sest pean ennast muutma

„Mitmed mu tuttavad on alustanud eesti keele õppimisega. Aga jätavad katki – eesti keel on raske. Ja kui eestlane veel kuuleb, et venelane ei saa eesti keelega hästi hakkama, läheb ta automaatselt üle vene keelele. Ja venelane ei õpigi,“ kinnitab Alexander ühes meie keeletunnis mu enda arusaama. Sest see on ka minu aastatega sissejuurdunud halb harjumus. Ja küllap on sedamoodi harjunud kõik minuealised. Minna venelasega suheldes üle vene keelele. Sest nii on lihtsam. Saab kiiremini!

Aga see on ka üks põhjusi, miks soostusin keeleõpetajaks hakkama. Et treenida iseennast suhtlema ka vene keelt kõneleva inimesega eesti keeles. „Need venelased või ukrainlased, kes tulevad keelesõbra programmi – neil on algteadmised eesti keelest olemas. Neil on vähemalt B1 tase. Te ei pea hakkama õpetama sõnu. Teie ülesandeks on harjutada neid suhtlema eesti keeles,“ kõneles Ave Landrat keeleõpetajatele esimesel kokkusaamisel. 

„Minul on B1 tase,“ kinnitab Aleksandr, kes oma sõnade kohaselt kuulab tihti ka erinevaid raadiokanaleid eesti keeles – Vikerraadiot, Raadio 2, Raadio 7, Äripäeva Raadiot. „Muusikat ma ei kuula. Aga reklaamtekste kuulan alati – seal räägitakse selgelt keelt, hääldatakse kõik sõnad välja,“ teab mu keelesõber meie reklaamiasjandust paremini kui mina. Lisades: „Kallid eestlased! Ärge minge kohe üle vene keelele, kui näete, et vestluskaaslasel on raske eesti keelt rääkida. Selle asemel küsige eesti keeles – kas oleks lihtsam, kui ma räägiksin aeglasemalt ja selgemalt?“

„Kallid eestlased! Ärge minge kohe üle vene keelele, kui näete, et vestluskaaslasel on raske eesti keelt rääkida. Selle asemel küsige eesti keeles – kas oleks lihtsam, kui ma räägiksin aeglasemalt ja selgemalt?“
– Alexander Evlanov

Inimene, kes soovib eesti keele õppimisel edasi liikuda, on teile väga tänulik ja kui mõnes vestluses dialoog tema jaoks õnnestub, siis arvestage sellega, et olete andnud inimesele tohutu tõuke kauni eesti keele õppimiseks, kõneleb mu keelesõber.

„Inimesena, kes õppis iseseisvalt ja ilma kursusteta edukalt saksa keelt B2-tasemele, tean, millest räägin,“ lisab Alexander.

„Hätta kedagi ei jäeta, alati võite kirjutada ja nõu küsida,“ julgustas programmi eestvedaja keelesõpru juba esimesel kohtumisel, õhutades keeleõpetajaid ka omavahel kogemusi vahetama. Sellekski toimuvad iga paari nädala tagant keeleõpetajate virtuaalsed kohtumised. Ja sealt olen midagi praktilist ja kasulikku keeleõpetamise tundideks kaasa saanud. Saadame Alexandriga üksteisele nüüd fotosid, et siis keeletunnis kordamööda fotode kohta küsida ja vastata. Praktiline.

Tundub ehk nagu lapsemäng need anekdoodid ja fotod? Võib tunduda küll! Aga mina olen saanud lahti harjumusest minna üle vene keelele! Suur võit. Alexander kinnitab, et selle nelja kuuga, mil oleme keelesõbrad olnud, on ta eesti keel palju ladusamaks muutunud. Samuti suur võit. Selle aasta programmis osales aga 900 õpetajat ja 900 õpilast… Kui suur võit see siis ikka õigupoolest on? 

Maikuuga Integratsiooni sihtasutuse programm ametlikult lõpetab. Paljud jäävad aga edasi suhtlema, jäävad keelesõpradeks, kinnitab Ave Landrat. Mis meie Alexander Evlanoviga teeme, pole veel selge. Võit on suur. Aga mitte täielik. →