“Kui õhtu läheb pimedaks ja päike loojub, lähen mina välja. Enne valmistan ette detektorid, aparaadid ja lambid, kontrollin, et akud oleks laetud ja kaamerad, millega filmida ja pildistada kaasas.”

Nii kirjeldab 40 aastat nahkhiiri uurinud Matti Masing oma tööd, mille loomulikuks tulemiks said kaks tänavu ilmunud raamatut: “Eesti nahkhiired” ja “Bats of Estonia”.

Välja antud kahe raamatu aluseks on Matti Masingu loodusvaatlus- ja uuringupäevikud, mille kirjutamist alustas mees juba enne Tartu Ülikooli astumist.“Selle jaoks, et nahkhiiri uurida, peab ise muutuma ööloomaks,” muheleb Masing, rääkides oma elukutsest.

Raamatutes on kokkuvõtvad tabelid nahkhiirte eluaja ja rände kohta. “Kõige pikem Eestis suvituva nahkhiire ränne on 1530 km ja kõrgeim vanus 32,5 aastat. Keskmiselt elab nahkhiir 5-6 aastat,” jutustab Masing, kes ise on Eestist leidnud kokku 14 liiki nahkhiiri, kes on kõik putuktoidulised. “21. sajandi algul avastasin Eestist kolm liiki nahkhiiri, keda varem siin pole nähtud. Need on väikevidevlane, pügmee-nahkhiir ja euroopa laikõrv,” nimetab Masing.

Seitse paikset liiki

Maakeral elab üle tuhande liigi nahkhiiri. Enamik neist elab troopikas, kus süüa on aastaringselt. Väljaspool troopikat – Euraasias ja Ameerikas – elab umbes 10% nahkhiirtest. “Enamik nahkhiireliike on putuktoidulised, kuid kolm liiki on ka vereimejad,” räägib Masing, kelle sõnul Eestis vereimejaid siiski pole.

Eestis leitud 14 liigist 7 on paiksed ja magavad talveund 6-7 kuud. “Püsivalt Eestis elavaid nahkhiiri on ligi 400 000. Põhja-nahkhiir on arvukaim ja domineeriv liik kõikides põhjamaades, ka Eestis. Ta suudaks siin söömata talvituda isegi kaks talve järjest,” teab Masing. Seda vastupidiselt pruun-suurkõrvale, kes on küll maailma pikimate kõrvadega loom, kuid väga kehv talvituja, lisab Masing.

Ärkamise ohtlikkus

Nahkhiire kehatemperatuur sõltub sellest, missugune temperatuur teda ümbritseb. Põhja-nahkhiir suudab talvituda temperatuuril kuni miinus kuus kraadi. “Enamik nahkhiiri suudab talvituda temperatuuril kuni miinus kolm kraadi. Kui läheb liiga külmaks, siis nahkhiir ärkab üles, aga see toimub varurasva arvelt,” seletab Masing. Ärkamine võib võtta mitu tundi, sest kehatemperatuur peab jõudma 40 kraadini. “Ärkamise ja asukohavahetusega ühe päeva jooksul kulutavad nahkhiired 5% oma kehakaalust. Sellisest kogusest varurasvast jätkuks magamiseks üheks kuuks,” märgib nahkhiirte uurija.

Maikuus tulevad Eestisse ja augustis-septembris rändavad Kesk-Euroopasse seitse liiki nahkhiiri. “Poegimiskolooniad asuvad enamasti veekogude lähedal, sest seal on suvel palju putukaid. Kui on pilves öö ja temperatuur ei lange, siis võib üle terve maastiku nahkhiiri leida. Tähisel ööl aga mitte,” räägib Masing nahkhiirte eluviisist. Nahkhiired pesitsevad puuõõnsustes, keldrites, pööningutel jne.

Uurimine ja kaitse

Eesti esmatähtis loodusväärtus koos nahkhiirte ja muude loomadega on Masingu sõnul Põhja-Eesti klint. “Rajades teid ja majasid looduskooslused hävivad,” ütleb Masing, “Euroopa seadused nõuavad, et inimtegevuse planeeringutesse tuleb lisada kaitsealuse elustiku säilitamine, Eestis seda aga tavaliselt ei tehta.”

“Näiteks enne Harku valda looduslikku kohta majade ehitamist tuleks uurida, mis loomad seal elavad ja ehitada nii, et nad ei häviks. Samamoodi vanade mõisaparkidega, kus näiteks leidub õõnsaid puid,” sõnab Masing. Juba 20 aastat tagasi kadusid Eestis töökohad inimestele, kes uuriksid kahepaikseid, roomajaid ja pisiimetajaid.

“Minu uuringud võiksid olla arvestatud ehitusplaneeringutes,” näeb Masing nahkhiirte elupaikade säilimiseks võimalust.