24. veebruaril, kui möödub 105 aastat iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamisest, on Eesti rahva ja riigi suur pidupäev. Aga miks just 24. veebruar?
Iseseisvuspäev kui riigi tähtsaim püha on riikliku iseseisvuse rajamise tähtpäev, mis pandi 1919. aastal paika 24. veebruari peale. Aasta varem loeti Tallinnas ette „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“, milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik. Kuid päev varem, 23.02.1918 loeti sama manifest teatavasti ette ka Pärnus. Miks siis mitte 23. veebruar?
Manifest tuli ette lugeda
Pärast seda, kui bolševikud kukutasid 1917. aasta oktoobris Vene Ajutise Valitsuse ja kehtestasid nõukogude diktatuuri, kuulutas Maanõukogu end 15. novembril 1917 ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eestimaal.
Ajaloolane Lauri Vahtre selgitas Harju Elule, et otsuse Eesti iseseisvaks kuulutada tegi Maanõukogu vanematekogu 18. veebruaril 1918, andes erakondadeülesele komisjonile ülesande koostada iseseisvusmanifest. Manifest valmis 21. veebruariks, põhiautoriteks kaks Maavalitsuse (Eestimaa kubermangu omavalitsuse) ministrit, Juhan Kukk ja Ferdinand Peterson.
Ajaloolane Ago Pajur on intervjuus Delfile öelnud, et pärast seda, kui enamlased katkestasid poole pealt Asutava Kogu valimised, leiti, et ei jää midagi muud üle, kui tuleb koostada rahvale avalik pöördumine – manifest – ja see ette lugeda esimeses kohas, kus õnnestub, ja esimesel hetkel, mil see võimalik on, ning sellega Eesti Vabariik välja kuulutada. Selleks moodustati kolmeliikmeline Päästekomitee (Konstantin Päts, Jüri Vilms, Konstantin Konik).
Eesti lipp pika Hermanni tornis. Fotod Wikipedia Vahtre sõnul tekkis siis aga probleem. „Ükski otsus ega seadus ei saa jõustuda enne väljakuulutamist, kuid kus? Algul loodeti seda teha Haapsalus, kuid sinna jõudsid saartelt juba keiserliku Saksamaa väed. Siis püüti sõita iseseisvust välja kuulutama Tartusse, kuid ei õnnestunud hankida autot. Nüüd saadeti mõned masinkirjalised koopiad maakonnalinnadesse – ebamäärases lootuses, et kuskil ehk õnnestub,“ kõneles Vahtre. Pärnus õnnestuski see 23. veebruaril, kus manifest loeti esmakordselt ette Endla teatri rõdult.
Järgmise päeva, 24. veebruari õhtuks lagunes Tallinnas lõpuks enamlaste võim. Manifest kleebiti pealinnas üles. „Mis kõige olulisem, pealinnas moodustati Eesti Ajutine Valitsus, mis pidas oma esimese koosoleku järgmisel päeval Reaalkoolis. 25. veebruar anti ka koolilastele vabaks, helistati kirikukelli ja loeti manifest ette Tallinna peaväljakul, milleks tollal oli Peetri plats (tänane Vabaduse väljak – toim.),“ ütles Vahtre.
Sünnipäeva aega mõjutas bürokraatia?
Ajaloolane Peeter Kaasik nentis, et 24. veebruar võis saada Eesti Vabariigi sünnipäevaks lihtsalt bürokraatlikel põhjustel. „Õigusaktide puhul on ikka tavaks, et märgitakse ära jõustumise hetk, näiteks Riigi Teatajas avaldamine. Tõsi, selle loogika kohaselt oleks Eesti Vabariigi sünnipäev 27. novembril 1918,“ ütles Kaasik.
Kui jäädi peatuma 24. veebruari juurde, siis peamiselt seetõttu, et siis moodustati valitsus. Põhjendus on mõjuv, vähemalt sama mõjuv kui iga teine.
Kuid Riigi Teatajas avaldatud manifestil on pandud kuupäevaks just 24. veebruar, kuigi manifest koostati 21. veebruaril ja varasematel trükitud versioonidel ongi just see kuupäev. „Manifest ise oli deklaratsioon, kuid 24. veebruaril moodustati Päästekomitee poolt Ajutine Valitsus. Niisiis – piltlikult, de facto (faktiliselt – toim.) kuulutati Eesti Vabariik avalikult välja küll 23. veebruaril, kuid de iure (juriidiliselt – toim.) võiks lugeda sünnipäevaks 24. veebruari, kui Eesti Vabariik hakkas riigina toimima,“ selgitas Kaasik.
Ago Pajuri sõnul on võimalusi veelgi: näiteks 15. november 1917, kui Maanõukogu kuulutas end Eestis kõrgeimaks võimuks, ja 21. veebruar, sest Pärnus ette loetud manifestil oli kõige alumine rida „Tallinnas, 21. veebruaril 1918“.
Kokkuleppe küsimus
Peeter Kaasiku sõnul oli Vabariigi väljakuulutamine omas ajahetkes pigem sümboolne akt ja sakslased ei tahtnud sellest midagi teada, rääkimata enamlastest. „Sisuga oli seda deklaratsiooni veel vaja täitma hakata. Aga just 24. veebruaril tehti sellega ka algust,“ ütles Kaasik.
Lauri Vahtre arvates on selge, et sellistel asjaoludel on ühe kuupäeva lugemine Vabariigi sünnipäevaks puhtalt kokkuleppe küsimus. „Kui jäädi peatuma 24. veebruari juurde, siis peamiselt seetõttu, et siis moodustati valitsus. Põhjendus on mõjuv, vähemalt sama mõjuv kui iga teine, ja seetõttu on kõik katset mingit „õigemat“ kuupäeva sätestada mõttetud,“ leidis Vahtre.
„24. veebruaril on juba enam kui saja aasta pikkune traditsioon, seda kuupäeva on juba hulk inimpõlvi südames kandnud, seda tähistanud ja okupatsiooniaastail rahvuslikke väljaastumisi korraldanud. Las Vabariigi aastapäev jääda selleks, mis ta on,“ lisas Vahtre.
Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu poolt 1918. aastal vastu võetud „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“
Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil „kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama“ ja et „kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma“. Nüüd on see aeg käes. Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad.
Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõige pealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta. Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste enese määramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda: EESTIMAA tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale ISESEISVAKS DEMOKRATLISEKS VABARIIGIKS.
