Jah! Inimesed on farmide tegevusest häiritud
Eesti ja kogu Baltikumi suurim karusloomafarm asub Keila külje all Karjakülas, selle omanik on AS Balti Karusnahk. Teema, millest ei ole palju räägitud, on see, kuidas hiigelfarmi asukoht mõjutab kohalike elanike igapäevaelu selle ümbruses – Karjaküla karusloomafarm on olnud aastaid kohalikele mureallikaks.
AS Balti Karusnahk on raskustes
Karusloomana kasvatatavate loomade arv Eestis on viimastel aastatel drastiliselt vähenenud. Kui 2014. aastal oli Eesti Maaülikooli läbiviidud karusloomakasvatuse uuringu hinnangul Eestis umbes 170 000 karuslooma, siis Veterinaar- ja Toiduameti 2020. aasta andmete järgi võib hinnata praeguseks karusloomade hulgaks vaid ligi 2000 looma.
AS Balti Karusnahk esindaja Marge Tiiduse sõnul on Eesti suurim farm viimase nelja aastaga tootnud miljonitesse eurodesse küündivat kahjumit.
Töötajate arv Eesti suurimas karusloomafarmis AS Balti Karusnahk on viimase viie aastaga kümnekordselt langenud: kui 2015. aastal oli töötajaid 73, siis 2020. aasta suvel oli neid vaid seitse.
Karusloomafarmid on arenenud riikides karmide nõuete või keelustamise tõttu välja surnud. Eestis seevastu on regulatsioonid olematud, mis võimaldab pikalt kahjumit tootnud ning niigi madalaid nõudeid rikkunud farmil tänaseni tegutseda.
Naabrite olmeprobleemid
Karjaküla karusloomafarm on aastate jooksul rikkunud mitmeid nõudeid. Alustades pikalt tegevusloata tegutsemisest kuni selleni, et 170 000 loomaga farmil ei olnud pikka aega sõnnikuhoidlat. Nii kinnitab kohalik elanik Andrus (37), et farmi lähedal elavate inimesteni jõuavad tihti ebameeldivad lõhnad. Karjaküla ümbruse elanikud kaebavad ka farmi ümbruses ja lähipiirkondades lendavate kajakate üle.
Nimelt on kajakad mitmekümnepealiste parvedena koos ning tekitavad ohtralt väljaheiteid ja ebameeldivat lärmi.
Karusloomafarmid tuleb keelustada
Paljud Euroopa riigid on karusloomakasvatuse juba kas täielikult või osaliselt keelustanud.
Värskest Kantar Emori uuringust selgus, et ka 75% Eesti elanikest pooldab karusloomafarmide keelustamist. Tänapäevases ühiskonnas po-
le karusloomafarmide järgi enam vajadust ega neile õigustust.
On täiesti vastuvõetamatu, et loomad tuuakse siia maailma ainult selleks, et nad tappa ning siis nende karvkatet majandusliku kasumi nimel müüa.
MTÜ Nähtamatud Loomad
Ei! Loomakaitsjad ei räägi täit tõtt
Eesti karusloomakasvatuses ei ole võimalik rääkida hiigelkarusloomafarmidest, seda tõestavad eelpool nimetatud arvud. Kui ei piirdu ainult 2014. aasta arvudega ja võrrelda neid nõukogude aegsetega, siis võib praegust karusloomakasvatust juba pidada olematuks.
Loomakaitsjad väidavad, et Balti Karusnahk tegutses aastaid ilma tegevusloata – jah tegutses! Jutt käib 2013. aastast ja sellele eelnevast perioodist. 1922. aastal asutati farmid Karjakülla üldse ilma igasuguste lubadeta, nii et sajast aastast oleme tõesti ilma tegevusloata toimetanud rohkem kui tegevusloaga.
Selleks, et tegevusluba saada, viidi farmides läbi põhjalikud uuendused, kõik seaduses esitatud tingimused täideti. Balti Karusnahale läks ainuüksi puuride ja tarade uuendamine maksma üle 2,5 miljoni euro.
Mis puutub aga seaduste täitmisse, siis loomakaitsjad eksivad: Eesti regulatsioonid on sama ranged kui Euroliidu teistes riikides ja nende täitmist ei kontrolli üksnes kohalikud ametnikud vaid seda kontrollitakse ka Euroopa ametnike poolt.
Praegu on 2020. aasta ja keelustada tahetakse eelkõige sellepärast, et aastal 2014 oli loomi sada korda rohkem ja tegevusluba puudus.
Arvan, et võin kõigi karusloomakasvatajate nimel öelda, et tegemist on eelkõige eetilise küsimusega.
Võrreldes möödunuga täidavad kõik loomakasvatajad ettekirjutatud tingimusi, vastasel juhul ei ole neil võimalik tegutseda. Kõigi loomakasvatajate üheks oluliseks tunnuseks on see, et ta hoiab ja hoolitseb oma loomade eest, loomad on tema kõige suurem varandus.
Seda teevad ka kõik karusloomakasvatajad.
Olgu see rebane, lehm või kana, kui sa tema käest midagi tahad saada, pead ka vastu andma.
Loomal peavad olema temale sobivad tingimused. Kahjuks tahavad inimesed, kes igapäevaelus loomadega kokku ei puutu, et vähemalt osa loomi elaksid inimlikes tingimustes. Loomariigis ei ole see mingi kuritegu, kui ema hävitab oma pojad, üks loom tapab teise kas söögiks või poegadele õppetunniks.
100 aastat puuriloomaks aretatud looma ei saa võrrelda metsloomaga.
Puuriloom sõltub inimesest ja inimene vastutab tema eest
Praegu ei saa Eestis rääkida karuslooma kasvatuses valitsevatest kohutavatest tingimustest, vaid küsimusest, mis eesmärgil loomi kasvatatakse. Kas ainult karusnaha saamise eesmärgiks, kas karusnahk ikka on ainult luksuskaup? Karusnahk on palju loodust säästvam kui kunstnahk. Karusnahka saab pärandada ka oma lastele ning seda korduvalt ümber teha.
Tuntud brändid ei kasuta oma toodetes karusnahka. Loomulikult ei kasuta, sest see ei ole majanduslikult kasulik. Kui soetad endale naturaalse nahktoote, siis seda võid kanda aastakümneid. Kuhu jääb siis kasum, kasulik on müüa igal hooajal uut kollektsiooni. Paraku ei ole uue hooaja kollektsiooni kaubad odavamad kui korralik naturaalnaha toode.
Bränditeadlik inimene ei kanna eelmise hooaja tooteid, nii on võimalik müüa uusi ja uusi tooteid. Mis saab nendest toodetest edasi? Kui palju meil selliseid jäätmeid tekib ja kas kõike on üldse võimalik ümber töödelda?
Natuke ka Karjakülast
Karjaküla alevikus alustati karusloomakasvatusega juba eelmise sajandi kahekümnendatel.
Nõukogude ajal oli praktiliselt kogu asula seotud karusloomakasvatusega. Suurem osa elanikkonnast oli ja on mitmendat põlve karusloomakasvatajad.
Kohalike inimestega suheldes on suurem osa mures farmi sulgemise pärast. Pea kõik endised töötajad on nõus koheselt uuesti tööle asuma. Nagu kõigis inimrühmades on erinevaid arvamusi, nii on ka Karjakülas inimesi, kes ei taha karusloomafarmi.
Kantar Emor uuringud
Septembris tegi Kantar Emor uuringu karusnahatootjate algatusel karusloomade kasvatamise jätkamise osas. Tulemuseks oli 58,4% küsitletutest pooldasid karusloomakasvatuse jätkumist Eestis.
Umbes kaks nädalat hiljem tehtud sama firma uuring andis tulemuseks 75% karusloomakasvatuse sulgemise poolt.
Millist uuringut uskuda? Mida tegelikult küsiti?
Natuke veel eetikast ja luksuskaupadest. Inimene tahab, et loomad, eriti lemmikloomad elaksid inimlikes tingimustes. Inimese jaoks on see väga oluline. Selleks, et kõik oleks inimlikult hästi, aretatakse kasse ja koeri sellisteks, et nad sobiksid inimestele lemmikuteks.
Hinnatud ja popid kassid ja koerad on ilma karvadeta, karvad võivad tekitada inimestel allergiat, aga looma ju ikka tahaks omada. Selleks, et lemmikule vaheldust pakkuda, peab nendega väljas käima. Väljaskäimiseks on vaja lemmikule riideid, need tehakse naftast ja need peavad olema kindlasti viimane bränd. Siis paneme need loomakesed kotti ja läheme teiste ette eputama.
Kas see on loomale omaste tingimuste tagamine? Kas siin on ka mingi eetiline probleem või on see loomakaitsjate vale arusaamine loomadele inimlike tingimuste tagamisest?
Marge Altosaar, Balti Karusnahk AS juhatuse liige