Kui valimised kätte jõuavad, on alati neid, kes kutsuvad kõiki igal juhul hääletama, kuid leidub ka neid, kes mingil põhjusel valida ei taha. Praegused riigikogu valimised paistavad silma ka selle poolest, et paljud väljendavad oma mõtteid ja konkreetseid valikuid avalikult sotsiaalmeedias.

See pani ekspoliitiku Evelyn Sepa Facebookis hõikama: „Kuulge, teeme nüüd nii, et igaüks jätab oma koroonapassi või elektroonilise häälesedeli enda teada ja ei liputa sellega, mis peab jääma saladuseks ja südametunnistusele. Paistab veidi nõme!“

Ent rohkem oli neid, kes arvasid, et kui kandidaat võib end reklaamida ja soovitada, siis võib nö omamoodi reklaami ja soovitust teha ka valija. Seda seisukohta ilmestab näiteks arvamus: „Minu meelest just väga tore, et avalikult välja öeldakse. Seni on poliitiline valik tundunud sama delikaatne info nagu palga suurus. Samas on see väga oluline aruteluteema.“

Näitleja Evelin Võigemast kirjutas Twitteris: „Teeme nii, et keegi ei jäta valimata. Sest see on oluline.“ Ansambel Dagö, mida veab Lauri Saatpalu, aga mille Facebooki lehe kontaktiks on Peeter Rebane, tegi poliitüleskutse – vali inimest, ära vali probleemi!

„Ära arva, et võid olla nii pläsa, et ei viitsi valida. Võta see viis minutit, tutvu ja klõpsa hiirega ära. Või mine tee väike jalutuskäik ja sahista sedel kasti! Kurat, sõda käib ja sa ei saa valimagi mindud?“

Äärmused võiks välja jätta

Elurikkuse erakonna endine eestvedaja Artur Talvik oli algul valikuga hädas, ent julgeb nüüd teistelegi soovitusi anda: „Oh, jummel! Kolmel viimasel riigikogu valimisel olen saanud iseennast valida ja nüüd seda valikut pole. Pole ka ühtki parteid, mida fännan.“

Talviku sõnul oli ta juba valmis üldse mitte valima, sest ka see on tema hinnangul valik, kuid leidis siiski ägeda üksikkandidaadi. Valiku tegemiseks annab ta aga nõu järgmiselt: „Esmalt loobu äärmustest. Nagu iluuisutamise punktide jagamisel, kus võetakse äärmuslikumad punktid maha. Siis vali inimest, eeldusel, et ta seisab sinule oluliste teemade eest nagu lõvi ja et ta ka kindlasti sisse saab.“

Sõjablogija Teet Kalmuse sõnul on tema ringkonnas Kagu-Eestis lausa kolm kandidaati, kelle poolt hääletamist ta tõsiselt kaalub. „Mõtlemist jagub, aga kõige olulisem on valimistel osaleda ja demokraatia toimimise seisukohalt on kõik valimistel osalevad kandidaadid ühtemoodi olulised,“ arvas Kalmus.

Literaat Jürgen Rooste kirjutas, et praegu on väga tähtis, et Putini-sõbrad ei saaks valitsusse. „See võib-olla ongi nende valimiste „teema“,“ arvas Rooste.

Eelistada võiks kohaliku taustaga inimesi

Ajaloolane Pärtel Piirimäe soovitas valida kindlasti kohalikku või kohalike juurtega inimest. „Mulle on sügavalt vastumeelne mitmete erakondade komme saata regioonidesse „emissare“ hääli püüdma, selmet kaasata – ja vajadusel juurde kasvatada – aktiivseid inimesi koha pealt. Eesti on küll väike ja kõige olulisem on tegutseda riigi huvides tervikuna, aga samas on ka igal piirkonnal omad eripärad ja vajadused, mida ainult kohalikud esindada suudavad. Regionaalset mitmekesisust on tarvis hoida ja tugevdada, mitte Tallinna- kesksusega lämmatada,“ kirjutas Piirimäe.

Võta see viis minutit, tutvu ja klõpsa hiirega ära. Või mine tee väike jalutuskäik ja sahista sedel kasti!

Poliitik Indrek Tarandile on vastumeelt just trend saata kohalike volikogude liikmeteks pealinna parteituusasid. „See lörtsib kohaliku omavalitsuse mõtte täielikult. Muidugi nad võtsid vastu nn kahe-p…se seaduse, et saaks igal toolil lösutada. Isegi Euroopa Parlamendi liikmetel lubatakse lahkesti Tallinna ja Antsla volikogudes vedeleda. Ma imestasin siis veel, et miks tipp-parteilased ometi pidama jäid poolele teele – tegelikult võiksid nad ju riigikogu töö kõrvalt korda panna ka Madridi, Londoni ja Ateena linnaelu, kuuludes sealsetesse volikogudesse,“ kirjutas Tarand.

Kuidas seda lahendada? Tarand pakub, et selleks tuleks seadustada Andres Herkeli omaaegne mõte – järgnev mandaat tühistab eelmise.

Keegi ei otsusta üksi

IT-ettevõtja ja investor Sten Tamkivi pakkus Twitteris välja lahenduse inimestele, kellel pole nö ideaalset kandidaati või isegi erakonda, kellega vaated üks-ühele klapiks. Või ühte, kes oleks hästi selge esimene valik. Tamkivi soovitas aluseks võtta tõdemuse, et meil on parlamentaarne demokraatia ja koalitsioonivalitsused, kus õnneks on päris keeruline isegi kahekesi valitseda, rääkimata ainuvalitsusest.

„Järelikult võib julgelt panna kõrvale mõtlemise, et „kui SEE inimene/erakond juhiks riiki siis ta OTSUSTAKS” ja asendada see küsimusega „kas ma tahaks, et see inimene/erakond OLEKS TOAS kui ARUTATAKSE teemasid X, Y, Z”,“ kirjutas kunagine Skype’i juht. Sedasi seades on tema sõnul kandidaadi isiklik positsioon mingis küsimuses oluline, aga veelgi olulisem on tema suutlikkus tulevikku tunnetada, läbi- ja kaasa rääkida, argumenteerida, vastuargumente kuulata, juhtida, avalikkust veenda.

„Kui nüüd selle nurga alt erakonnad läbi vaadata – keda ja miks sa tahad sinna ümmarguse lauaga tuppa Stenbocki majas, kui arutatakse mõnda Sulle olulist teemat?“ on Tamkivi pakutud küsimus, millele igaüks võiks enda jaoks õige vastuse välja mõelda.