Fosforiit seondub inimeste jaoks nii kunagise Maardu Keemiakombinaadi korstna „rebasesaba“ kui fosforiidisõjaga. Ehkki fosforiidi kaevandamine Eestis lõppes juba veerand sajandi eest, ei ole kaevandamise ideest loobutud, sest maapõues peituvad varud on tohutud – ligemale 3 miljardit tonni.

Hans Vinkman (87) sattus Maardusse esimest korda 1946. aastal. „Ma astusin Tallinna Polütehnilise Instituudi ettevalmistusosakonda. Mul oli üks koolivend siit külast pärit, kutsus siia vaatama. Ma käisin ringi ja vaatasin. Siis olid neil muidugi karjamaad ja heinamaad. Ei olnud siin selle koha peal, kus linn on praegu, ühtegi maja.“

Instituudi lõpetamise järel Sompas ja Viivikonnas töötanud Vinkman toodi Maardu Keemiakombinaati peainseneriks 1961. aastal. „Sellel ajal Maardu Keemiakombinaat tootis väävelhapet. Fosforiidi kaevandamine oli ja tootis superfosfaati. Bituumenit tehti ka veel.“

Ants Raudla (71) suunati Maardu Keemiakombinaati 1963. aastal pärast Kohtla-Järve Keemia-Mäetehnikumi lõpetamist. „Kui ma tulin, oli kolm vabrikut, fosforiidi kuivrikastamine.“ Raudlast sai kombinaadi väävelhappetsehhi pikaajaline töötaja.

Tuldi maa peale

Geoloogiadoktor Kalle Suuroja (70) väitel on Maardu (Ülgase) fosforiidikiht meetripaksune. Nõukogude ajal tegeles fosforiidiga Maardu Keemiakombinaat, mis 1975. aastal nimetati Maardu Keemiatehaseks ning 1983 tootmiskoondiseks Eesti Fosforiit. Hiilgeaegadel andis see tööd kahele tuhandele inimesele.

Maardu Keemiakombinaat kaevandas fosforiiti esialgu allmaakaevanduses. „Praktiliselt iga kuu oli mõni raske õnnetusjuhtum ja paar surmajuhtumit oli aastas. See oli minule kui peainsenerile tõeline probleem,“ meenutab Vinkman. Ta otsustas kaevandamise üle viia lahtistele töödele, mida tehtigi 1965. aastal.

Kui allmaakaevanduses oli töötanud kakssada inimest, siis lahtistel töödel õnnestus hakkama saada pisut üle saja inimesega. Rasked õnnetusjuhtumid ja surmajuhtumid peaaegu et kadusid. „Fosforiiditoodangu maht kasvas peaaegu kolm korda ja omahind langes kaks korda,“ räägib Vinkman. Fosforiidi kaevandamine tõusis lahtiste töödega 600 000 tonnini aastas.

Maardu fosforiidimaagis on fosfori ehk P2O5 sisaldus 10-12%. Sellest toodeti fosforiidijahu. Vinkmani sõnul kestab kohaliku aeglase toimega fosforiidijahu mõju põldudele väetisena aastakümneid.
Kuidas aga saadi superfosfaati? Venemaalt Koola poolsaarelt toodi sisse apatiiti, kus P2O5 sisaldus on juba üle 60%. „Kui see väävelhappega reageerib, tuleb superfosfaat. See on kiirema mõjuga taimedele,“ selgitab Raudla.

Superfosfaati saadi ka nii, et rikastamisega tõsteti Maardu fosforiidi P2O5 sisaldus üle 60%. Järgnes jällegi töötlus väävelhappega. Superfosfaat on samuti väetis.

Maardu toodangust kümnendiku tarbis ära Nõukogude Eesti põllumajandus, ülejäänud läks mujale Baltikumi, aga ka Venemaa oblastitesse.

Saaste ja stress

„Siin oli väävelhappetsehh ja väävelhappe tootmine käis püriidist. Põletati püriit ära, väävel tuli sealt välja, see oksüdeeriti. Püriidi sees on mitmesugused lisandid veel. Siis oli see väävelhappe tootmise saba korstnast väljas. See oli pruun ja punane,“ meenutab Vinkman.

„See korsten oli 102 meetrit kõrge ja roostevabast torust,“ lisab Raudla. Aastas lendas selle korstna kaudu atmosfääri 63 000 tonni lämmastikoksiide. Madalamast korstnast tulid kloriidiühendid. See sööb aga aknaklaasi ära.

Kui väävelhappe tootmist alustati otse väävlist, saastatus vähenes kordades. „Kui tuul oli siitpoolt, oli see lõhn ikka tunda eemalt ja ka tolmu oli. See andis negatiivse hoiaku kogu kombinaadi asjaajamisele,“ lisab Vinkman.

Mürgine töö nõudis lõivu. Raudla sattus haiglasse juba aasta pärast Maardusse tööleasumist. Ka Vinkmanil tekkis terviseprobleeme. „Ma juba psüühiliselt vajusin ära. Istuv eluviis, negatiivne informatsioon, see kõik mõjus.“ Vinkmani arvates oli enamus mürgitusjuhtumeid siiski seotud inimeste endi hooletuse ja lohakusega.

Vinkmanile sai saatuslikuks komme oma arvamust otse välja öelda, aga ka apsakas turismireisil Egiptusse – ta nimelt eraldus muust rühmast ja läks üksinda linna peale. Kaheksakümnendate alguses tuli lahkuda peainseneri ametist.

Ei fosforiidile

1987-1988 puhkes üldrahvalik vastuseis uute fosforiidikaevanduste rajamisele, mida plaaniti Lääne-Virumaale. Seda tuntakse kui fosforiidisõda.

„Fosforiidi kohta kirjutati väga palju negatiivset. Kõik, mis juhtus, aeti Maardu või fosforiidi kaela. Arvati, et odavat superfosfaadiväetist saab väljastpoolt nii palju, kui tahad. Polegi omal vaja toota,“ meenutab Vinkman.

Ehkki Vinkman enam ettevõttes ei töötanud, kohtus ta mõned korrad Juhan Aarega. „Tema oli põhiliselt fosforiidisõja taga. Ta läks inimestele peale, ta oskas ajakirjandust ära kasutada,“ räägib ta.
Juhan Aare Harju Elule ei vasta, ehkki saab küsimused korduvalt meili peale.

„Kuni 10% inimestest mõtlevad. Ülejäänud mõtlevad, et nad mõtlevad. Nii ongi. Kui sisendad, sisendad, sisendad, siis sa mõjutad seda inimest. Seda, mis fosforiidis positiivne on, kuskil eriti ei toonitatud, “ kurdab Vinkman.

Tootmiskoondise Eesti Fosforiit väävelhappetsehh suleti 1989. Kaks aastat hiljem lõppes Maardus ka fosforiidi kaevandamine ning superfosfaadi tootmine.

Maardu piirkonnas oli selleks ajaks kaevandatud kokku 25 miljonit tonni fosforiidimaaki. Tootmise lõpu peamine põhjus ei tulenenud siiski keskkonnakaitsjatest. „Varu oli viletsavõitu, mujal (Toolses) oli leitud paremat kraami,“ väidab Suuroja.

See pani ühtlasi piiri Maardu linna laienemisele, kuhu Nõukogude ajal kavandati 45 000 elanikku ja trammiühendust Tallinnaga. Praegu on Maardus elanikke 15 676, trammi seal pole ja ilmselt ei tulegi.

Võib-olla siiski

„Maardu on seotud Tallinna probleemidega. Siin kaevandusega tegelda ei ole vast otstarbekas. Kindlasti leitakse kõik, et seda kaevandust näidata negatiivselt ja panna kriips peale,“ mõtiskleb Vinkman. Uus fosforiidikaevandus võiks tema arvates tulla Virumaale.

Enamus Eesti fosforiidist on koondunud Rakvere suurmaardlasse. „Eesti fosforiit on maailmas ainulaadne biogeense tekkega karbifosforiit. Eesti fosforiit sisaldab üldiselt vähe (keskmiselt 9%) P2O5 ja seetõttu vajab rikastamist. Kui kord juba maagist kontsentraat on saadud, siis selle kvaliteet on hea – kergesti lahustuv ja vähe kahjulikke aineid,“ selgitab Suuroja.

Vinkmani sõnul on 1,5-2 meetri paksune fosforiidikiht Rakvere ümbruses keskmiselt viie, kümne või viieteistkümne meetri sügavusel, aga kohati ulatub maa peale välja. „Enne kaevandamist tuleb paika panna keskkonnaprobleemid selliselt, et peale kaevandamist see piirkond muutub hoopis sõbralikumaks, meeldivamaks, ahvatlevamaks ja tulevikku kindlustamaks,“ ütleb ta.

Raudla väitel seisab ees konkurents maailmaturul, teiste seas Venemaaga, aga ka Marokoga, kes on samuti suur fosforiiditootja.

Suuroja esialgu Rakvere suurmaardlast kaevandada siiski ei soovita. „Ma arvan, et kui alustada, siis peaks alustama Toolsest, sest sealsed probleemid (diktoneemakilt) on Rakvere maardla omadest tunduvalt väiksemad. Suur tükk ajab suu lõhki – ja see käib ka Rakvere suurmaarda kohta.“

Vinkmani arvates võiks fosforiidi taaskaevandamist Eestis alustada 200 000 tonniga aastas. Aastatoodangu võib järk-järgult tõsta miljonite tonnideni. Töötajateks tuleks koolitada kohalikud eesti rahvusest inimesed.

Marko Pomerants : “Fosforiidi kaevandamisest oleme sama kaugel kui järgmisest Kuu reisist”

Tartu ülikooli geoloogina lõpetanud keskkonnaminister Marko Pomerantsil on fosforiidi kohta oma nägemus:

“Fosforiidi teema on taas toonud meediasse hoogsaid väljaütlemisi, olgu selleks siis väited, et meil on mitmed kümned miljardid eurod maas vedelemas, või siis teisalt, et fosforiidi kaevandamine tähendab vältimatut ökokatastroofi. Teemal on oluline kontekst – riik valmistub looma maapõue strateegiat ning teema vastu tunnevad huvi erinevad huvigrupid. Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel sündiv maapõue strateegia loob aluse kogu maapõue, sh erinevate maavarade pikaajalisele poliitikale, määratledes täpsemalt riigi kui maapõue ja maavarade peamise omaniku pikaajalised huvid ja eesmärgid maapõue uurimisel ja kasutamisel.
Nii faktina esitatavad väiteid hiigelrikkuste otsas istumisest kui vastupidi, kaevandamisega kaasnevast ökokatastroofist, on täna emotsionaalsed spekulatsioonid. Me ei tea täna kas ja kuidas on fosforiit reaalselt kättesaadav, kasutatav ja mis hinnaga (tänapäeva tehnoloogia kontekstis). Keskkonnaministeeriumi seisukoht on, et ükskõik milliste poliitiliste valikute tegemiseks on oluline kõigepealt põhjalikult uurida maapõue potentsiaalseid ressursse. Nii avalik ja poliitiline arutelu kui ka otsused ressursside kasutamise, ka võimalike uute maavarade kaevandamise kohta peaks tuginema teaduslikele uuringutele.
Eesti fosforiidivaru kuulutati 1995. aastal passiivseks ning taotlusi selle kaevandamiseks esitada ei saa.
Objektiivne fakt: viimased Eesti fosforiidiuuringud pärinevad 1980ndatest. Seetõttu on kõik väited nii maapõues peituva fosforiidi rahalise väärtuse kohta kui ka kaevandamise keskkonnamõju kohta eksitavad spekulatsioonid.
Fosforiidi kaevandamise tasuvuse hindamiseks tuleb esmalt leida lahendused mitmele probleemile tehnoloogilistele ja tehnilistele, keskkonnaalastele, majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele.
Passiivse fosforiidivaru aktiivseks ümberhindamisele peab eelnema uurimistöö, mille põhjal otsustatakse, kas maavara kaevandamine on keskkonnakaitse vajadust ja muid seadusest tulenevaid piiranguid arvestades tõenäoliselt võimalik. Keskkonnaministeeriumi hinnangul võiks fosforiidi alaste uurimistööde ja uuringute korraldamisel initsiatiiv ja juhtohjad olla riigi käes.
Maavara uuringuloa taotluse menetlemine on avalik protsess, kus ettepanekuid ja vastuväiteid saavad esitada kõik menetlusosalised ja puudutatud isikud.
Fosforiidi kaevandamisest oleme me Eestis sama kaugel kui järgmisest Kuu reisist.”