9. märtsil anti Eesti Aasta Ettevõtja galal välja elutööpreemia. Selle pälvis Vihterpalus elav Mati Vetevool (71), kes on rajanud kalatööstuse nii Padise kui Saue valda, andes tööd kokku 140 inimesele.

Kui Matile jõululaupäeval helistati ja teatati elutööpreemiast, arvas ta alguses, et keegi teeb nalja.
Kui saabus kinnitus meili teel ja selgitati ka, et televisiooni võttegrupid tulevad teda filmima, veendus mees, et asjaga on tõsi taga.

Elutööpreemia on väärikas tunnustus. Varasemalt on Mati presidendilt saanud Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Kuidas on säärase lugupidamiseni jõutud? “Kiida hullu ja hull hakkabki tööle,” muheleb mees ning pajatab enda ja oma ettevõtte tegemistest.

Esimene sõltumatu kalur

Keilas Harju KEKis elektrikuna töötanud Matile soovitati 1972. aastal suvekoduks mahajäetud maja Viherpalus. “Seda ma kohe osta ei saanud, aga külanõukogu abiga registreerisin ema siia majja,” meenutab ta. Kiirkorras tehti remont.

Mees sai sõbraks Vihterpalu jõesuus tegutseva vana kaluriga Oskar Tiidumaaga, kellega ta käis koos mõrdasid ja võrke panemas. “Mõned aastad hiljem sain juba abikaluri tunnistuse Lääne Kalurist,” ütleb ta. 1987. aasta sügisel Oskar aga suri.

Selleks ajaks oli Matis küpsenud soov elukutselise kalurina jätkata. Järgmise aasta märtsis hakkas ta Lääne Kalurist püügiluba taotlema. “Algul lubati, siis vaadati mõrrad üle, paremad viidi minema ja öeldi, et see on kolhoosi vara.” Lääne Kaluri esimees nimelt oli kategooriliselt Matile püügiloa andmise vastu.
Mati otsustas nüüd, et ta teeb samamoodi kooperatiivi, nagu teised tol ajal tegid. Ta sai nõutud kooskõlastused piirivalvelt, Padise külanõukogult ja Harju rajooni ettevõtlusosakonnalt. Lõpuks andis allkirja ka tõrges Lääne-Kaluri esimees.

Oli veel üks tõkkepuu, millest tuli üle hüpata – Harju rajooni ettevõtlusosakonna komisjon. Kui sealt tuli heakskiit, oli 23. aprillil 1988 loodud Nõukogude Eesti esimene kalandusühistu – Vihterpalu.
Esimese püügipäevaga tõmbas Mati sõber Velloga Aunpuuga merest üle 150 kilo säinast: “Ütlesin, kibekiirelt vaja nüüd minna Keilasse, kust saab jääd.” Kui kaladel oli jää peal, viidi need Keila jaamapoodi ja pandi müüki hinnaga 90 kopikat kilo. Poole päevaga olid kõik müüdud.

140 töötajaga ettevõte

Esialgu oli ühistul vaid kaks töötajat – Mati ja Vello. Tegutseti kuuris, kus oli külmkamber kalakastide jaoks. Rublaaja lõpuks valmis esimene korralik tööhoone mõõtmetega 6×8 ruutmeetrit.

Mati rassis alguses kahel kohal korraga, ent 1994. aastal tuli ta Harju KEKist ära, et keskenduda kalandusele. Eesmärk oli sisseostetava kala baasil tööstuse loomine. “Esimesena hakkasime ostma Loksa tagant Pärispea kalakasvatusest forelli,” meenutab ta. Kala puhastati, soolati, tõmmati kilega termoplastalusele ja viidi poodidesse.

1996. aastal jõuti miljonikroonise käibeni. Sama aastanumbri sees osteti kala esimest korda Soomest. Praegu ostetakse üle maailma kokku viis tuhat tonni aastas – lõhet, forelli, heeringat, skumbriat, baltust, angerjat, heiki, tilaapiat, siiga jne. Oma püügi on asendanud import.

Mati Vetevool abikaasa Mairega Vihterpalu tootmishoonete ees, mille ärklikorrusel on pere eluruumid. Käes hoiab ta elutöö auhinda. 

Kaubamärgina kasutatakse nüüd eksklusiivsemat sõnaühendit M.V.Wool, mis on tuletatud omaniku ja tema isa nimetähtedest. “Kõike, mida kalast annab teha, teeb ka M.V.Wool,” räägib Mati. 55 protsenti sellest viiakse Eesti kauplusekettidesse, 45 protsenti eksporditakse.

Aastate jooksul on Vihterpalu esialgsele tööhoonele tehtud 11 juurdeehitust. “Nii palju, kui jõudu oli, nii suure tüki ampsasime juurde,” ütleb Mati. 1800 ruutmeetri peal töötab praegu üle 30 inimese Nõvast Ämarini. Hoonekompleksi ärklikorrusel on peremehe elutoad, mille akendest paistvad kadakad ja meri meenutavad raamitud maastikumaale.

Lisaks Vihterpalule laiendas mees kalatööstust Saue valda Hüürusse, kuhu aastatel 2009-2010 ehitati 5600 ruutmeetrit pinda, millest pisut üle poole on tootmise all, aga seal paiknevad ka logistika, kauplus ja olmekorpus. Hüürus töötab 110 inimest.

Konkurentsis püsimine ei ole sugugi lihtne. Üheksakümnendatel oli ettevõtte kasumlikkus 30-35 protsenti. Praegu arvestatakse kasumiprotsendiks 2,5. “Me ei konkureeri ainult Eestis ja Eesti turul, me konkureerime maailmas Soome, Rootsi, Leedu, Poola, Saksa ja Prantsuse firmadega,” räägib Mati.

“Kes meie riiki üleval hoiavad? Eks ikka ettevõtjad,” ütleb ta. Samas arvab Mati, et inimene ei peaks rabelema üksnes mammona nimel: “Raha on ainult nii kaua hea asi, kuni mees raha saab. Kui raha mehe saab, siis on asi metsas.”

Nii tunneb Mati suurimat rõõmu oma perest – lastest ja seitsmest lapselapsest, samas vaikselt ja visalt lootes, et järeltulijad tema elutööd kalanduse alal edukalt jätkavad.