Juuni esimesel nädalal käisid Peipsi ja Pärnu kalurid OÜ-ga Perereisid ametireisil Islandil, kus nende giidiks ja tõlgiks oli neid ridu kirjutav Harju Elu ajakirjanik.

Reisi eesmärgiks oli Eesti kalameestel tutvuda Islandi kalandusvaldkonna kogemusega ja avardada silmaringi. Seetõttu kulges isegi esimene, saabumise päev töiselt: külastasime vetikatest astaksantiini valmistavat startup-ettevõtet Algalif ja esimest vesiviljeluse hariduskeskust Islandil, mis tutvustab Islandi lõhekasvatuse tootmist, tehnoloogiat ja tooteid.

Järgmisel päeval võtsime ette akadeemilisemad asutused: Rannis, mis jagab alustavatele ettevõtetele toetusi ning biotehnoloogia teadus-arendusasutust Matis. Hiljem veel ka mere- ja magevee uurimisinstituuti, mis tegeleb Islandi kalavarude ja vesiviljeluse olukorra jälgimise ja parimate tehnoloogiate arendamisega. Kuulasime ettekandeid Islandi kalanduse olukorrast ja presentatsioone kalandusseadmeid tootvas ja hooldavas ettevõttes.

Artikli autori puhul tähendas see ka sünkroontõlkimist üsna tundmatute terminitega maailmast.

„Kuldne ring“ ja selle võlud

Kahel viimasel päeval saime lõpuks mahti ringi sõita ja Islandit näha. Esiteks muidugi „Kuldne ring“ – Islandi kõige kuulsam ühepäevane turismimarsruut – sellepärast, et see on Reykjaviki lähedal ja hõlmab endas iga viie-kuue minuti tagant 20–30 meetri kõrgusele auru- ja veejuga lennutavat geisrit, muljetavaldavat Kuldset koske ja Thingvellirit, mis on maailma vanimaks senitegutsevaks parlamendiks peetava Altingi muistne kogunemiskoht.

Purskav kuumaveeallikas ehk geiser, mille nimi on Strokkur, töötab nagu kellavärk ja lennutab joa 20–30 meetri kõrgusele. 

Kuldne kosk on kuni 250 meetrit lai ning kukub kahes joas: 11 ja 21 meetrit, moodustades kokku võimsa kaskaadi. 

Kuuludes UNESCO maailmapärandi nimekirja, on see ühest küljest ajalooliselt tähtis koht, võiks öelda, et islandlaste jaoks püha koht, teisest küljest aga geoloogiliselt vaatemänguline paik, sest siin paistab eriti selgelt välja, et Island asub kahe mandrilaama, Euroopa ja Põhja-Ameerika oma, piiri peal, mistõttu siin ongi nii palju maavärinaid ja vulkaanipurskeid.

Need laamad eemalduvad teineteisest kiirusega 2 cm aastas, kiskudes saart justkui lõhki, ja Thingvelliris võib külastaja oma silmaga näha, et ühel pool lõputuna kulgevaid kaljulõhesid on Ameerika ja teisel Euroopa.

„Kuldse ringi“ peale jääb ka Gamla lauginn, („vana bassein“ – mis tegutseb juba 19. sajandi lõpust) või ingliskeelse nimetusega Secret Lagoon, looduslik, kuid muidugi inimkätega mugandatud termaalveetiik, kus on mõnus luid pehmitada ja lihaseid lõdvestada. Ei pea alati minema Sinisesse laguuni, mis on küll kõige tuntum, kuid samas ka kõige turistlikum ja kallim.

Haruldane uriinilõhnaline delikatess

Ent kohta, kus kalameestel töö ja lõbu ühendusid, said nad näha järgmisel päeval, kui võtsime suuna põhja poole ja tegime tiiru ümber Lumemäeliustiku. Just siit, Snaefelli vulkaani kraatrist algas Jules Verne’i romaani „Teekond maakera keskele“ tegevus. Meie päeva nael oli Bjarnarhöfni haikalatöötlustalu, mida peavad kaks venda. Tegu on ühega vähestest haikalaga tegelevatest taludest kogu saareriigis.

Haikala talu peremees Gudjón Hildibrandsson (vasakul) on Eesti külaliste üle rõõmus; artikli autor (paremal) on neid tema juurde juba 17 aastat toonud. 

Haikala mekkimise juurde käib ka pitsike napsu, sest liha lõhn on siiski vänge, kuigi maitse nii hull polegi. Fotod erakogu 

Ainult arktilistes vetes elutsev Grööni hai on aeglane hiiglane, kasvades kuni 7 meetri pikkuseks ja liikudes vaid keskmise kiirusega 1 km/h. Ta on üks müstilisemaid selgroogseid maailmas, sest teadlased on tema kasvutempot arvestades välja arvutanud, et ta võib elada mitmesaja aasta vanuseks.

Islandlased avastasid juba sajandeid tagasi, et grööni hai liha on mürgine, kuid tema maksast saab vaalamaksaõlist kvaliteetsemat vedelikku. See kujunes ka üheks ekspordiartikliks, mida Islandilt suures koguses välja veeti.

Just siit, Snaefelli vulkaani kraatrist algas Jules Verne’i romaani „Teekond maakera keskele“ tegevus.

Umbes 400 aastat tagasi avastasid nad aga kogemata, et kui hailiha liiva sisse matta ja tal seal seista lasta, siis kaovad hailihast mürgid. Põhjus on selles, et teatud temperatuuril ja -oludes tekivad bakterid, mis neid mürke lagundama hakkavad.

Tänapäeval Bjarnarhöfnis enam haisid ei püüta, neile tuuakse kaaspüügina kätte saadud haid. Samuti ei maeta liha enam liiva sisse, vaid fileetükid pannakse puust kastidesse kindla temperatuuri juures seisma, et need paari kuu pärast tuulekotta, soolase mereõhu kätte veel mõneks kuuks rippuma jätta. Soola ega mingeid muid lisandeid ei tarvitata.

Nii valmib Islandi delikatess – mädandatud-fermenteeritud hailiha, mida süüakse tiku otsast väikse tüki kohaliku leiva ja pitsikese Brenniviniga – Islandi köömnenapsuga. Karta ei maksa, sest maitset pea polegi, kuigi ammoniaagilõhn on vänge. Põhjus ongi selles, et uriin ladestub sel hail lihasse.