Mis saab eesti keelest siis, kui rajatakse tunnel ja tekib Tallinn-Helsingi kaksiklinn? Kas eesti keel jääb püsima? Kas soome ja eesti keel võivad kokku sulada üheks keeleks? Kui kõrgelt hindavad ja kuidas kasutavad eesti keelt eestlased ise? Kas eestlane peaks õppima rohkem võõrkeeli?

Harju Elu käis külas Eesti Keele Instituudis (EKI), et nendele ja teistele eesti keelega seotud küsimustele vastust leida. Vestlusringis osalesid EKI direktor Tõnu Tender (TT), juhtivteadur Kristiina Ross (KR) ja peakeelekorraldaja Peeter Päll (PP).

On levinud arvamus, et soome keel on eesti keelele kõige lähedasem keel. Kas see vastab tõele?

PP Suurtest keeltest küll.
KR Selle üle, millised keeled on omavahel sarnased ja kui sarnased nad on, arutatakse sageli, aga mille järgi seda sarnasust määrata – kellelgi ei ole kindlat metoodikat.
PP Meil on näiteks läti keelega ühiseid jooni, mida soome keelega ei ole.
KR Väga suur mõju on olnud nii läti kui eesti keelele saksa keelel, nii sõnavaras kui ka struktuuri mõttes. Näiteks süntaks on meil täiesti saksa keele süntaks. Aga kui soome keeles midagi öeldakse, siis eestlane saab üldjuhul aru, mida öeldakse.
PP Meil on soomlastega sarnased häälikulised seaduspärad, mille järgi saame sõnu moodustada.
KR Soome keel on aglutineeriva põhja palju paremini säilitanud, eesti keel on muutunud juba ositi fusiivseks.

Kui tuua võrdlus, et eesti keel sarnaneb soome keelele nagu… ja vaadata laia maailma, siis millised keeled on sama sarnased?

KR Skandinaavia keeled võib-olla.
PP Saksa ja hollandi keel on võib-olla üksteisele veel lähemal.
KR Mõnel pool võidaks soome ja eesti keele erinevust lugeda murdeerinevuseks.
PP Põhimõtteliselt võiks – kui läänemeresoome keelte ala oleks üks riik, siiks saaks läänemeresoome keeli lugeda murreteks.
TT Sageli sõltubki vahe tegemine keele ja murde vahel riigipiirist.
PP Ukraina ja vene keel on ka hea näide, seal on ka väga keeruline tõmmata piiri, kus on vene ja kus ukraina keel.

Kas soome ja eesti keel on aegade jooksul üksteisele lähenenud või üksteisest kaugenenud?

KR Naljatamisi öeldakse, et soome keel on nagu vana eesti keel. Kui tahame eesti keele ajalugu õppida, siis saab seda teha soome keele abil.
PP Soome keeles toimub samasuguseid nähtusi – lõpukadu kõnekeeles on päris tavaline – näiteks öeldakse yks ja kaks, mitte yksi ja kaksi.
TT Soomlased on alalhoidlikumad, soome keel on eesti keelest arhailisem. Nemad on püüdnud säilitada või eelistada omasõnavara, soome keeles on alles vokaalharmoonia, sõnad pole lühenenud, soome keele kasutatakse omistusliiteid jne.

Mõned väljendid, mida hakatakse väga palju kasutama, saavad lõpuks omaseks ja jäävad – alguses ajab küll naerma, aga mingist hetkest enam ei aja.

PP Samas on näiteid, kus meil on omasõna kasutusel ja soomlastel võõrsõna – näiteks grammatika terminoloogia: omastav ja nimetav, neil genetiivi ja nominatiivi. Meil on ajalugu, soomlastel historia. Tuua võib muidugi ka vastupidiseid näiteid.
KR Soomlastel on olnud iseseisvam areng. Meil on poliitilistel ja sotsiaalsetel põhjustel saksa keele mõju olnud palju suurem, kui soomlastel oli rootsi mõju. Nad on seetõttu vähem laenanud.

Lapsepõlvest mäletan Soome TVd vaadates, et seal olid kõik multifilmitegelaste nimed tõlgitud soome keelde. Eestis, vähemalt tänapäeval, sellist asja pole.

TT Mäletan, et kunagi nõukogude ajal ilmus eesti keeles Tolkieni „Kääbik“, kus nimed olid tõlgitud. Taasiseseisvumise ajal ilmunud „Sõrmuste isandas“ on nimed tõlkimata.
Vaatasin paar nädalat tagasi „Ringvaadet“. Näidati rahvusvahelisi uudiseid ja öeldi: Anthony päev, unustades ära, et tegu on tõnisepäevaga.
PP Ma ei julgeks üldistada, et soome keel on puristlikum kui eesti keel. Eks eesti keeles on ka üsna palju purismi.
TT Kui eesti ja soome keelt võrrelda, siis arvan, et soome keel on alalhoidlikum, arhailisem. Püütakse rohkem hoida omasõnu. Või hääldust. Näiteks võtame automargid – meie hääldame pöžoo, soomlased Peugeot jne.
PP Kui ma selle näite tõin kunagi ühele Soome keelekorraldajale, siis ta pahandas minuga ja ütles, et soome keeles on ka ikka õige pöžoo öelda.

Kui te kohtute soome kolleegidega, siis kas arutate ka, kui palju normeeritakse Soomes keelekasutust võrreldes meiega?

PP Me oleme üritanud soomlastelt õppida. Kui täna kohtusime läti kolleegidega ja võrdlesime end nendega, siis lätlastel on keelekorraldus rangem kui meil. Me oleme omakorda rangemad kui soomlased. Näiteks ei tee nad kirjasõnas vahet oma- ja tsitaatsõnadel. Eestis on siiani veel kinnistunud arusaam, et kui on võõrkeelne sõna, siis paneme kursiivi. Soomlastel seda ei ole, nad kirjutavad ka nt show nagu iga teise soomekeelse sõna.

Nõukogude ajal oli huvitav see, et koolides õpetati usinalt vene keelt, kuid eestlane vaatas Soome TVd ja sai sealt hoopis selle keele selgeks. Sellega tekkis teatav lõhe Eestis – põhjas, kus nähti Soome kanaleid, osati soome keelt, lõunas mitte.

KR See lõhe tekkis küll.
PP Soome keele õppimine, tundub, on vähenemas. Põhjaeestlaste seas ei osata enam nii palju soome keelt, põhjuseks võib olla, et ei vaadata enam Soome TVd
TT Rahvaloenduse andmed seda ei kinnita. 2011. aastal oli Eestis esimene kord, kui soome keele oskajate arv Eestis ületas saksa keele oskajate arvu.
PP See on ehk seotud töörändega.
TT Jah, kindlasti. 1930ndatel näiteks oskas soome keelt 0,5% eestlastest, 2011. aastal 12,9%.

Kas on võimalik, et tulevikus soome ja eesti keel sulavad kokku?

PP Nii kaua, kui oleme eraldi riigid, ei sula kokku. Aga kui tekib mingeid vahevariante… Ja ongi juba tekkinud – soomlased, kes käivad Eestis, ja eestlased, kes käivad Soomes – nad õpivad keele ikkagi mingil moel ära ja loovad kahest keelest segavariandi. Ma olen kuulnud mitu korda sellist keelt, mille kohta ei oska öelda, kas see on soome keel või eesti keel.
KR Juba Koidula arendas oma kirjavahetuses välja soome-eesti segakeele.
TT Paar aastat tagasi küsitlesime kolleegiga õpilasi, kes teise võõrkeelena soome keelt õpivad, et millist keelt nad soomlastega suheldes kasutavad või kasutaksid – eelistati ikkagi inglise keelt.
PP Seda tundub tänapäeval rohkem olevat, et omavahel suheldakse inglise keeles. Praegu ei pane enam imestama, kui eesti ajakirjanik intervjueerib inglise keeles soomlast.

Aga oletame, et kaks linna – Helsingi ja Tallinn – saavad üheks, neid hakkab ühendama tunnel, ja suurde kaksiklinna tuleb palju rahvast ka mujalt. Kas see poleks Pandora laeka avamine, mis võib hävitada mõlemad keeled?

KR Taani-Rootsi sild on juba aastaid olemas olnud ja inimesed käivad riigist riiki, aga kumbki keel pole ära kadunud. Keele säilimine ei olegi keeleline küsimus, see on pigem eneseväärikuse ja enda väärtustamise küsimus.
PP Praktikas võib tekkida selline segakeel, mis jääb kasutusse kõnekeelena. Aga ohtu see küll ei kujuta.

Aga millises keeles Talsinki elanikud suhtlema hakkavad?

TT Sõltub seltskonnast.
PP Meil on lisaks venelasi ja Soomes rootslasi, eks see puudutab neid ka. Ja nemad eelistavad ikka pigem inglise keelt. Pigem tugevneb inglise keele mõjul.
TT Minagi kahtlustan, et inglise keele mõju võib suureneda.
PP Selline läänemeresoome aktsendiga inglise keel.

Kas on mõnest metropolist tuua näidet, et mis on juhtunud kohaliku keelega?

PP Singapur on selline koht, kus on ametlikult neli keelt. Praktikas on inglise keel valdav, aga teised keeled pole tõrjutud.

Kunagi oli suured ideed ühendada maailma rahvad tehiskeelte abil, näiteks esperanto. Kas nende aeg on läbi?

TT Nii ja naa. Aeg-ajalt tõuseb esperanto kui tehiskeele küsimus üles. Kui Slovakkia oli mõne aja eest Euroopa Liidu eesistuja, siis korraldasid nad konverentsi, et jälle esperantot esiplaanile lükata. Tulutult. Leidub üksikuid inimesi, kelle esimeseks keeleks või „emakeeleks“ peetakse tehiskeelt esperantot – näiteks Georges Soros. Kui võrdleme esperanto loomise ja kasutamise aega ning selle oskajate suhteliselt väikest arvu, siis ma selle võidukäiku ei usu.
PP Ei näe majanduslikku suundumust, mis esperantot toetaks. Pigem on keeled ikka levinud seetõttu, et mingi riik või rahvas on saanud majanduslikult tugevaks ja keel on ekspansiooni tagajärjel laienenud, nagu inglise keel.
KR Inglise keele leviku tõttu on esperanto oma algse tähenduse kaotanud.

Kas suhtlemise lihtsustamiseks peakski inimestele selgeks õpetama keelte n-ö lihtvariandid, millega saab suhtluses hakkama?

KR Äris ja ettevõtluses kindlasti, seal läheb vaja piiratud hulka sõnu ja väljendeid.
TT Ilfi ja Petrovi teoses „Kaksteist tooli“ on tegelane inimsööja Ellotška, kes sai hakkama 30 sõnaga.
KR Kui inimene on oskuslik suhtleja, siis saab vähesega hakkama.
TT Keeleoskuse tähendus varieerub ajas ning ruumis. 19. sajandi Venemaal võis eri keelte sõnastikest ja grammatikatest üksikute näidete kogumine tähendada keeleoskust. Tänapäeval see nii ei ole. Keeleoskus tähendab suhtlemist – oma mõtete edastamist suhtluspartnerile kas suuliselt või kirjalikult ning samas ka vastaspoole suulise või kirjaliku teksti mõistmist. Keeleoskusel on erinevad oskustasemed. Ka ettevõtlus, uute turgude hõivamine eeldab head keeleoskust.
Eesti esimese iseseisvuse ajal pidid kõik gümnaasiumi lõpetajad omandama vähemalt ühe võõrkeele tasemel, mis võimaldas selles vaba suhtlemist nii suuliselt kui ka kirjalikult. Õpilastele, kes sellele nõudele ei vastanud, keskkooli lõputunnistust anda ei võinud. Meie nüüdses haridussüsteemis on nõudeks, et keskkooli lõpetaja oskab kaht võõrkeelt iseseisva keelekasutaja tasemel, kuid kohustuslik on vaid ühe võõrkeeleoskuse tõendamine.

Eestis võib juba täna juhtuda selline asi, et kui eestlased omavahel mingil teemal räägivad, siis nad võivad valida inglise keele.

Põhimõtteks peaks seetõttu olema, et kuivõrd oleme väiksed, peame oskama palju keeli.

TT Jah, üldjuhul on väikerahvad olnud mitme keele oskajad. See on ka ajule kasulik. Väidetakse, et kui inimene oskab ja kasutab mitut keelt, mõjub see hästi tema ajutegevusele ja tõenäosus Alzheimeri tõppe haigestuda on väiksem.
KR Samas, inimeseti võib mitmekeelsuse mõju ajutegevusele olla erinev. Võib olla inimesi, kellele ei sobigi mitmekeelsus. Näiteks ühes keeles suudaks ta midagi väga sügavat luua, aga kui peab mitmes keeles pealiskaudselt suhtlema, siis ei suuda end realiseerida üheski keeles. Sellest aspektist pole mitmekeelsust uuritud.

Nii et võib spekuleerida, et kui Tammsaare oleks olnud polüglott, oleks „Tõde ja õigus“ olnud hoopis midagi muud või üldse kirjutamata jäänud.

KR Võib-olla, või oleks olnud ainult üheköiteline.
TT Võib-olla oleks ta pälvinud oma teostega Nobeli kirjandusauhinna?

Kui vaadata tulevikku, siis kas eesti keelt kaitstakse reeglitega sama rangelt kui praegu või muutuvad need lõdvemaks?

PP Kõnekeelt me ei puutu, seal on tähtis, et inimesed üksteisest aru saaksid, see riiki otseselt ei puuduta ja see pole ka keelekaitse teema. Mis puudutab kirjakeelt, siis seal on hoiak konservatiivsem. Aga kui keele kasutajad ei oska seda enam kasutada, kui ka haritud inimesed ei oska mingit normi enam järgida, siis on see norm ilmselt iganenud.

Kas norm puudutab eelkõige hariduse andmist?

PP Jah, seal on hoiak pigem konservatiivne, me ei hakka igat muudatust kohe normi sisse viima, vaid vaatame, kas muutus jääb püsivaks keeles või on miski, mida saab tõrjuda.
KR Riigi ülesanne on hoiaku tekitamine. Keelata ja käskida ei saa, aga peab tekitama hoiaku, et ikkagi tahetaks eesti keelt rääkida ja kõrgharidust eesti keeles omandada.
PP Riik peab väärtustama keelt igatpidi. Riik peab tegema palju, et hoiak eesti keelde püsiks positiivne ja inimene näeks, et sellest keelest on kasu.

Et ei tekiks olukorda, kus me eesti keeles ajame ainult argiasju.

PP See oht on olemas.

Tänapäevast on näiteid, kus eesti teadlase või kirjaniku raamat ilmub kõigepealt inglise keeles.

KR See on mingis mõttes lausa koomiline, kui noored eesti kirjanikud hakkavad rääkima, et nad tahavad õppida inglise keeles kirjutama. Siin võiks riik kuidagi delikaatselt asju suunata. Eesti teadus inglise keeles on veel kuidagi mõeldav, aga inglise keeles loodud eesti kirjandus tundub mõttetu.
PP Samas ei tohi see suunamine olla ahistav.
KR Keelata loomulikult ei saa.
PP See ongi targa poliitika leidmise küsimus.

Kuid on ka teistsugune oht – inimene elab kultuuriruumis, kus teda ümbritseb peaasjalikult ingliskeelne maailm – ta võtab inglise keelest väljendeid, tõlgib neid sõna-sõnalt või jätab üldse tõlkimata nii tekib omamoodi hübriidkeel. Näiteks kuuled mõnda riigiametnikku rääkimas, et päeva lõpuks ja pikas vaates – sõnad on küll eesti keelest, aga tegelikult räägib inglise keeles.

KR Jah, aga selle vastu täiesti ei saa, sest suur osa meie väljenditest on pärit näiteks saksa keelest.
PP Need väljendid häirivad siis, kui on eestikeelsed vasted olemas. Aga eks inimesed tahavad värskust keelde.
KR Mõned väljendid, mida hakatakse väga palju kasutama, saavad lõpuks omaseks ja jäävad – alguses ajab küll naerma, aga mingist hetkest enam ei aja.
PP Vilepuhuja näiteks.

Milline on eesti keele olukord 50 aasta pärast? Kas ta on kasutusel veel suhtluskeelena või ainult ametliku keelena, mida kasutatakse, aga mis enam ei arene?

KR 50 aastaga vaevalt midagi väga radikaalset juhtub. Eesti keele jaoks on praegu ilmselt kõige kriitilisem küsimus, mis saab meie kõrgharidusest.
TT Lugesin mõne aja eest Jakob Hurda ettekandeid ja kirjatöid – kogumiku koostas Hans Kruus, see ilmus 1939. aastal. Aastal 1872 arvas Jakob Hurt, et meil, eestlastel, ei jätku eestikeelse universiteedi ehk ülikooli jaoks vaimu- ega rahajõudu. Kuid ta pidas vajalikuks rajada ülikooli eesti keele professuur. Samas rõhutas ta, et kui tulevased põlvkonnad peavad eestikeelset ülikooli vajalikuks, siis ei seisa temagi sellele vastu. Poole sajandi pärast avatigi eestikeelne ülikool …

Ülikoolides toimuv võib tähendada, et lõpuks ei suuda me enam eesti keeles keerulisematest asjadest rääkida.

PP Ja siis hakkab see eesti keele staatust kogu aeg madaldama. Me ei suuda oma keeles mingist valdkonnast enam rääkida, sest meil pole seda sõnavara, see tähendab keele maine langust ja pikas perspektiivis pole enam mõtet keelt õppida, kui me ei suuda selles rääkida. Näiteks udmurdid, kui nad peavad rääkima teaduslikul teemal, lähevad kohe üle vene keelele.
KR See oli ka komide argument nõukogude ajal, kui küsisime neilt, miks nad lapsed venekeelseks kasvatavad: kui lapsed peavad minema ülikooli, lähevad nad Moskvasse ja siis peavad nagunii rääkima vene keeles.
PP Eestis võib juba täna juhtuda selline asi, et kui eestlased omavahel mingil teemal räägivad, siis nad võivad valida inglise keele. Ma olen kõrvalt kuulnud selliseid olukordi, kus noored lähevad üle inglise keelele. Ükskord trammis panin tähele.

See ju tähendab, et nad peavad inglise keeles ka mõtlema.

PP Mõtlevadki. See võibki tähendada, et kui mingi valdkonna sõnavara jääb unarusse, siis kasutatakse mõnda teist keelt.
KR See ei puuduta ainult sõnavara, vaid ka väljendust, stiili ja teksti moodustamist. Sama asi on teaduskeeles: küsimus pole ainult terminites, vaid kogu lausete moodustamise viisis.

Kuid täna öeldakse, et eesti keel on parema tervise juures kui kunagi varem. Kas see vastab tõele?

PP Nominaalsete näitajate puhul on see nii, aga kas ka keelehoiaku mõttes, seda on praegu raske hinnata.
KR See sõltub täiesti keelevälistest teguritest, kuidas asjad kujunevad.
TT Keelt võiks ehk võrrelda tippsportlasega, kes on tippvormis, aga mõni pisiasi võib ta rivist välja lüüa.
PP Nii hull ehk asi pole, eesti keel on üle elanud raskemaid aegu. Üldine keelehoiak, mulle tundub, on vähemalt esialgu väga hea. Kui inimeste käest küsitakse, mis moodustab eestluse aluse, siis nimetatakse keelt esimese või teisena.
TT Eesti keel ei ole lähiminevikus – pean silmas sajandi pikkust mõõdet – viibinud olu¬korras, kus ühe võõrkeele, inglise keele, mõju on ühiskonnas niivõrd domineeriv.

Kui president peab laupäeval iseseisvuspäeva aktusel kõne, kas ootate, et ta puudutaks ka keeleteemat?

PP Tore oleks.
KR Loodetavasti ta ei kutsu lapsi üles lasteaias kolmes keeles rääkima. Sellega tasuks olla ettevaatlikum. Lapsel peaks ikka üks keel domineerima ja selle juurde tulgu teised keeled, natuke pealiskaudsemalt.
TT Mina sooviksin, et ta deklameeriks mõnda ilusat eestikeelset luulerida. Hea luule on kõrghariduse ja teaduse kõrval vaimse eneseväljenduse tipp! Loodan väga, et meie president oleks varase võõrkeele õppe edendamise kõrval ka eesti keele oskuse ja väärtustamise eest kõneleja.