Eestisse on saabunud õhu kaudu või ka mööda maad kõike vajalikku koroonasse nakatumise vastu. Aga ikkagi nappis mingi aeg tagasi näiteks kaitsemaske. Arukülas elav Ingrid Nurja otsustas neid ise õmmelda ja tasuta jagada, sest soovis säästa pere, sõprade ning laiemalt kodukandi rahva tervist.
“Ma väga soovisin et meie külarahvas oleks terve. Et see jube viirus ei võtaks mu lähedasi,” põhjendab ta, miks alustas kodus maskide valmistamist.
Naine on kindel: kui iga inimene, kes veidigi õmmelda oskab, õmbleks tasuta maske oma lähedastele ja naabritele, siis oleks ju kokku neid juba väga palju.
Nii sattuski ta maske õigel ajal õmblema. Neid ei olnud lihtsalt enam kusagilt osta. Viimase portsu õmbles Nurja siis, kui riigi poolt tellitud maskid jõudsid apteekidesse. Kokku said maske 400 ning kõik jagas naine tasuta.
“Kindlasti on nüüd inimesi, kes mõtlevad: ta on nagunii rikas ja saab lubada omale tasuta maske teha ja jagada. Ma ei ole absoluutselt rikas. Kui kõik saaks ja sooviks veidigi oma ümbruskonnale head teha. Lihtsalt armsad inimesed, hooligem üksteistest veidi rohkem,” põhjendab ta maskide valmistamist ning sõprade aitamist.
Paljud kiitsid
Esimesed maskid õmbles Aruküla naine märtsi viimastel päevadel. Ikka oma perele. “Algul tuli riidest mask suur. Siis võtsin järjest kitsamaks, kuni sain paraja. Hakkasin kummi proovima, et enam-vähem sobiks kõigile. Nii lõpuks saingi esimesed valmis,” kirjeldab Nurja.
1. aprillil tegi ta Aruküla elanikele prooviks 26 maski. Ta andis sellest teada ka Raasiku valla kuulutaja Facebooki lehel. “Tere armas Aruküla rahvas. Tegin täna maske neile, kes soovivad. Panin karbiga Sinu poodi, uksest sisse minnes vasakul lauaserval. Need on teile tasuta. /—–/ Mask ise on pestav ja taaskasutatav. ”
“Kolmandal päeval oli ka see kumm otsas. Ostsin juurde veel 50 meetrit,”
Vastukaja oli soodne ning kommentaarid väga armsad. See soojendas Ingrid Nurja südant ning hinge.
“Õmblesin veel maske. Käisin vahepeal Tallinnast linnast kummi toomas. Võtsin seda 30 meetri. Kolmandal päeval oli ka see kumm otsas. Ostsin juurde veel 50 meetrit,” räägib Nurja. Ta laskis õmblusmasinal vuriseda ning maskitegu käis mitu päeva. Naine viis neid kahel korral ka Raasikule – jaama poodi ning ka kohalikku Coopi. Kokku sai lõpuks õmmeldud 400 maski.
Sooviti üle Eesti
“Sain sõnumeid maskisoovidega üle Eesti. Kes tahtis Tartusse kümme maski, kes soovis neid Rakverre ja Tallinnasse Kalamajja. Mõtlesin ise, et huvitav kust nad teavad. Postitasin teate vaid Raasiku valla gruppi,” meenutab Ingrid Nurja.
“Algul tuli riidest mask suur. Siis võtsin järjest kitsamaks, kuni sain paraja,” kirjeldab Nurja õmblemist. Fotod erakogu Mitmesuguseid kirju ning pöördumisi saabus ka mujalt. Nii kirjutas ema Rakverest. “Minul on kaks riskirühma kuuluvat last ja saatke palun paar maski.” Soovitu läks Virumaa poole teele.
Armas kiri saabus Saaremaalt Kuressaarest. Noor naine palus maske oma perele, kes veel terved. Kahjuks olid maskid toona Saaremaal täielik defitsiit. “Ma ei suutnud talle ära öelda ja küsisin ta pakiautomaadi andmeid ning postitasin talle mõned maskid,” ütleb Ingrid Nurja.
Aga miks Aruküla naine ei võtnud maskide eest kasvõi sümboolset tasu? “Süda ei luba. Seepärast tegingi sadu maske, et sain neid tasuta jagada. Ei saa ju inimeste elude arvelt teenida,” on Nurja kindel.
Ta tunnistab, et ei mõista inimesi, kes müüvad isetehtud maske. “See on ju puhas äri sellel väga raskel ajal,” ütleb ta.
