Hiljaaegu toimusid kaks tähelepanu-väärset kohtumist. 15. augustil sai Alaskal Anchorage’i sõjaväebaasis USA president üle pika aja kokku Venemaa liidriga. Kolm päeva hiljem, 18. augustil kohtus Donald Trump Ukraina presidendi ja Euroopa teiste liidritega.

Mis signaali need kaks üksteisele järgnevat kohtumist maailmale saatsid? Harju Elu palvel analüüsib toimunut julgeolekuekspert Erkki Koort.

Alaska kohtumine oli planeeritud koos riigijuhtide ühise lõunasöögi ja pressikonverentsiga seitsmele tunnile, tegelikult läks kolm tundi, pressikonverents kestis vaid 12 minutit. Millest selline muudatus?

Minu jaoks oli üldse mõneti ootamatu, et Donald Trumpi ja Vladimir Putini kohtumiseni nii kiiresti välja jõuti. Veel paar päeva enne kohtumist polnud see sugugi kindel. Meenutagem või Euroopa riigijuhtide vastu võetud avaldust, mida alustati sõnadega: toetame Trumpi püüdlusi rahule… Vastates küsimusele, siis ka kolm tundi tundub ühe kõneluse jaoks pika ajana. Kui arvestada, et kõnelus toimus tõlkide vahendusel, lisaks hõlmavad kõnelused diplomaatilisi protseduure, siis liiga palju aega rääkimiseks ei jäänud. Kreml ütles kindlasti välja oma jutupunktid. Ja ootas neile kas peanoogutust või lootis vastust välja lugeda vastase kehakeelest.

Et kõnelus kestis kokkulepitust palju lühemat aega, siis selleks on kaks võimalikku põhjust: kas jõuti kõiges kiiresti kokkuleppele või oli kohe tunda, et kokkuleppele ei jõuta ja edasi pole mõtet rääkida. Kumb variant tõesem on, seda on raske öelda.

Aga midagi seal Alaskal siiski kokku lepiti…

Läbirääkimistega on ikka nii, et on üks asi, mida suusõnaliselt kokku lepitakse ja teine, mis mulje sellest kellelegi jääb. Kremli juhtkond on märksa pikaajalisem, see tähendab, et Kremlis mäletatakse asju, mis toimusid Euroopas veerandsada või rohkem aastat tagasi, neil on sellega isiklik kogemus. Näiteks mäletatakse Moskvas kindlasti ka seda, mida räägiti mõnes õhtusöögilauas 25 aastat tagasi ja eeldatakse, et teinegi pool peab seda teadma, peab seal antud sõna. Aga teine pool ei pruugi sellest kokkuleppest midagi teada ja seda ei pruukinudki olla, kuid pole kedagi, kes väite kummutaks. Euroopa demokraatlikult valitud võimulolijad on korduvalt vahetunud.

Rääkides kehakeelest, siis Putin säras Trumpi auto tagaistmel nagu poisike, kes sai esimest korda autoga sõita. Trump näis aga suure ja sünge pilvena…

Fakt on see, et juba enne Alaskat oli Trump venelased isolatsioonist välja aidanud. Ja eks seda õnne Putini nägu peegeldaski… ta ei uskunud ise ka, et see on tõsi ja ta saab seda kogu maailmale demonstreerida. Trump oli aga minu arvates neid kõnelusi vahendades unustanud tõiga, millest eriti ei räägita: Putin ei oota Trumpilt mitte rahu vahendamist, mis tähendab kahe enam-vähem võrdse poole tülile lepituse otsimist, sest Kreml ei pea ennast absoluutselt võrdväärseks Ukrainaga, Putin tahab võrdväärne olla USAga, globaalne administraator.

Piltlikult öeldes: Euroopa liidrite reis Washingtoni näitas, milline auk praegu maailma julgeolekupoliitikas valitseb.

Kas sellele vihjas ka särk välisminister Lavrovi seljas kirjaga „SSSR“?

Minu jaoks on üldse suur küsimus, miks valiti kohtumispaigaks Alaska – väidetavalt pakuti teisigi kohti, sest Alaska on ajalooliselt venelastele tundlik teema. Venemaal on jõude, kes tahavad Alaskat tagasi. Lavrovi sõnum näitas kaudselt, et see maatükk kuulub meile, nagu kuulus kunagi ka Ukraina.

Mis puudutab Putini soovi olla globaalne administraator, võrdväärne Trumpiga läbirääkimislaua taga, siis vahetult enne Alaska kohtumist õnnestus USA-l vahendada Aserbaidžaani ja Armeenia vahelisi rahuläbirääkimisi, mida Venemaa pole juba aastaid suutnud. Kas rahu Kaukaasias püsima jääb, see on muidugi iseküsimus. Aga paras ninanips Venemaale oli see igal juhul. Kui veel mõelda Trumpi sõnadele, et kuni ei suuda rahu teha Ukrainas, ei aja me ka mingeid teisi asju, siis Putin ennast võrdväärselt Trumpiga kindlasti ei tundnud, nagu ehk tundis ennast N Liidu viimane juht Mihhail Gorbatšov USA presidendi Ronald Reaganiga kohtudes. Aga fakt on see, et Trumpiga kohtumine aitas Putini isolatsioonist välja. 1:0 Putinile.

Kolm päeva hiljem, esmaspäeval, 18. augustil toimunud kohtumisel Valges Majas osalesid koos Ukraina presidendi Volodõmõr Želenskõiga Euroopa suurriikide juhid, samuti Euroopa Liidu Komisjoni president ja NATO peasekretär. Millest see kõneleb?

Et Volodõmõr Želenskõiga lendasid Washingtoni Euroopa suurriikide juhid, Euroopa Liidu Komisjoni president Ursula von de Leyen ja  NATO peasekretär Mark Rutte, näitab, et Euroopa sai Trumpi ja Putini kohtumisest külma dušši.

Spekuleerime korra: mis juhtunuks kui Euroopa liidrid poleks koos Želenskõiga Washingtoni lennanud? Kas kordunuks eelmine kohtumine Ovaalsaalis, kus Ukraina liidrit mõnitati?

Seda ma ei usu. Vahepeal on Želenskõi ja Trump ju kohtunud, toimunud on lähenemine. Tõsi on see, et Alaska kohtumise eel arutati maailma ajakirjanduses,  kas Trump hakkab Želenskõid peale kohtumist survestama või võitleb Trump Ukraina eest. Aga nagu paljud ameeriklased ütlevad: see pole nende sõda. Algas Ukraina presidendi survestamine sõja lõpetamiseks.

Nagu mainisin, näitab Euroopa liidrite reis Washingtoni probleemi ulatust. Kui nad poleks läinud, võinuks sellest välja lugeda, et probleemid maailmas polegi nii sügavad. Piltlikult öeldes: Euroopa liidrite reis Washingtoni näitas, milline auk praegu maailma julgeolekupoliitikas valitseb.

Eelmisel korral kohtusime teiega võrdlemisi kohe peale Ukraina sõja puhkemist 2022. aasta varakevadel. Siis kõnelesite sellest, milline ülekaal on Venemaal relvastuses. Meelde jäi eriti tankide võrdlus – Venemaa poolel 22 000, neist 2000 moodsat, Ukraina mõne tuhande tanki vastu. Kas praegu on relvastuses piltlikult öeldes sama vahe?

Nii suurt vahet enam ei eksisteeri, Ukraina on väga märkimisväärselt vene sõjatehnikat hävitanud. Samas – Ukraina loeb tanki hävitatuks peale selle pihtasaamist. Vahel tulistatakse tanki aga mitmest relvast, iga laskur loeb siis tanki oma saagiks. Ja alati ei pruugi pihtsaanud tank hävitatud olla, see veetakse lahinguväljalt ära, tehakse korda. Ja läheb jälle sõtta. Venelaste tankidest on  Ukraina andmetel praeguseks hävitatud 11 000. Tegelikult on see ikkagi pihta saanud tankide arv. Sama lugu on elavjõuga.

Sõja alguses äratasid meid kõik meediakanalid uudistega, kui palju eelmisel päeval oli Ukraina pinnal okupante hävitatud. Nüüd on see uudistest kadunud. Miks?

Tegelikult ei ole kadunud, Ukraina meedia kajastab seda edasi, ainult meil ei ületa see iga päev enam uudiskünnist. Aga mõni kanal ikka edastab, näiteks Postimees ja ERR avalvavad neid regulaarselt.

Kui palju siis Ukraina meedia andmetel on okupante hävitatud?

Üks miljon ja 71 000. Need ei ole tapetud, vaid rivist välja löödud. Nii mõnigi naaseb ­sõjaväljale, mõni mitu korda.

Kui palju langenuid vene avalikkus välja kannatab?

Palju! Väga palju! Nagu ka riigikassa tühjakstegemist, riigi majanduse suunamist täielikult sõja rööbastele. Selliseid asju ei kannata välja ükski demokraatia, seda võib lubada ainult autoritaarne võim.

Ja ikkagi usuvad paljud sõjaeksperdid, et Venemaad on võimalik võita, sundida sõda sõjaga lõpetama…

Lootus oli sellel, et kui 2022 hakati Ukrainale lääne tehnoloogiat andma, antakse seda kiiremas tempos ja suuremas mahus. Seda ei juhtunud, puhkesid riikide omavahelised ja sisepoliitilised vaidlused riikides endas. Aeg töötab aga Ukraina kahjuks. Ja teine moment: kui lääne moodne relvastus lõpuks Ukrainasse jõudis, oli Venemaa jõudnud põhjalikult selle vastuvõtuks valmistuda.

Mis oli teie arvates venitamise ja vaidluste põhjuseks?

Eks lääneriigid lootsid, et sõda saab ühel või teisel moel peatselt läbi, Ukraina annab alla või Venemaa taltub. Pole juhtunud kumbagi. Veel paarsada sõditud päeva ja Venemaa jaoks on sellel sõjal sama ajaraam, mis oli nende suurel isamaasõjal. Fakt on ka see, et mõlemad sõdivad pooled otsivad praegu sõjavarustust juurde, endal on laod tühjad. Kuna Venemaa inimressurss on ikkagi kolm korda suurem Ukraina omast, peab ukrainlastel olema tehnoloogiline ülekaal, muud varianti nende jaoks pole. Lääneriigid lootsid sanktsioonidega Venemaa majanduse küll kraavi ajada, aga ka seda pole juhtunud. Inimesi eksitatakse ka väitega, et lääneriikide majandus on kordades suurem kui Venemaal, järelikult peaksid olema suuremad ka sõjalised ressursid. Lääneriikide majandus on tõesti suurem, aga kogu lääs ei sõdi, ei panusta Ukraina kaitsesse.

Mitmed sõjaanalüütikud väidavad, et Venemaa uusi tanke enam Ukrainasse ei saada, korjab ladudesse, valmistub uueks sõjaks, kellegi ründamiseks…

See on väga kontraproduktiivne jutt, et mõne aasta pärast Venemaa taas ründab kedagi. Ma ei pea usutavaks, et Venemaa täidab ladusid valmistudes uueks sõjaks. Ladudesse uuemat sõjatehnikat korjatakse, see on fakt. Meenutagem, millal meie naaber hakkas taas ladusid täitma. See oli peale 6. augustit 2024 ehk peale päeva, mil algas ukrainlaste sissetung Kurski oblastisse. See oli Venemaa sõjaliste planeerijate vaates täiesti uus olukord. Enne seda ei peetud võimalikuks, et keegi Venemaa põhiterritooriumi ründab. 6. augustil selgus järsku, et see on võimalik. Võttes puhtalt sõjalise planeerimise kontekstis, ei saa Venemaa endale lubada, et ta laod on tühjad sõja ajal või lõpuks. Lihtsamalt öeldes: mitte kunagi ei saa olla püksata, paar pükse peab varuks olema. Aga praegu on Venemaa varude kogumine kaitseotstarbeline, mitte kellegi teise ründamiseks. Mina küll ei näe, et Venemaa suudab lähema 5-6 aasta pärast taas kedagi rünnata. Ei ole tõsi. Kui küsida, kas ta suudab mõne sigaduse korraldada, siis jah, muidugi suudab. Ta suudab seda isegi täna. Seda tõestavad kaubanduskeskuste põlengud mitmes riigis. Suurt sõda aga Venemaa lähiaastatel korraldada ei suuda.

Sõja alguses polnud meil üldse juttu droonidest. Nüüd on saanud neist aga lahinguväljal tegijad

See on tänaste lahingute, tänase sõja uus reaalsus. Selles sõjas on õppinud ja õpivad mõlemad pooled. See on kommentaatorite ja analüütikute suur viga väites, et Venemaa ei õpi. See on Venemaa alahindamine. Naeruvääristamine. Ka Venemaa õpib ja leiab uusi lahendusi, mitte ainult Ukraina. Lihtsalt see on Vene armee eripära, et uute lahenduste kasutuselevõtt võtab aega.

Kuidas hinnata Eesti kaitsevõimet sõja uutest aspektidest lähtudes?

Eestis hakatakse alles nüüd aru saama, millist ohtu kujutavad droonid. Isegi kauaaegne Eesti kaitseväe juhataja kindral Marti Herem tunnistas hiljaaegu  Postimehes, et ta eksis väites, et droone pole mõtet lattu osta, nad vananevad moraalselt kiiresti. Mina kirjutasin juba 2020, et meil tasub droonidesse investeerida. Põhjendus: me ei suuda osta sellises koguses rakette, nagu meil oleks vaja vastase hävitamiseks. Küll suudame aga piisavalt osta droone. Ühe raketi hind on üks kuni kümme miljonit, selle raha eest saab osta korraliku koguse droone ja vajadusel saata need meid ründava üksuse baasi, tekitades kordades suuremat kahju kui üks rakett suudab. Sõnaga: Eesti on kaitsevõimelt selles liinis maha jäänud.

Kas võiks/peaks juba koolides olema drooniõpetus?

Rohkem peaks õppedistsipliinina olema inseneeriat, mille üks osa on droonindus – nende ehitamine ja kasutamine. Oleme unustanud, et Eestil pole liiga palju inimesi. Aga käitume suurriigina. Näiteks Iisrael kasutab kaitseväe kõrval edukalt  alternatiivteenistust. Koostasime sisekaitseakadeemias riigikogu jaoks ka raporti alternatiivteenistuse vajalikkusest ja efektiivsusest, mis peale arutelu mõnes parlamendikomisjonis unustati. Alternatiivteenistuse kasutusvaldkonnad on aga suured. Erinevates riikides kasutatakse abiteenistust meditsiinis, abipolitseinikena, vanglateenistuses.  

HEA TEADA

Erkki Koortil on ilmumas uus romaan

Erkki Koort on töötanud Kaitsepolitseiametis ning siseministeeriumis, kus ta oli 11 aastat sisejulgeoleku asekantsleriks.  Praegu töötab ta sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhatajana. Samuti on Võrumaal sündinud Erkki Koort kirjutanud mitmeid menukeid, mida võib seostada tema Lõuna-Eesti juurtega. Lugejate poolt on hästi vastu võetud  „Kättemaks Kirumpääl“, „Veritasu Tartus“ ja „Salakuulaja Vastseliinas“.  Aasta lõpus on ilmumas Koortilt uus teos.