Ehkki Mia Marta Ruus on kõigest 12. klassi õpilane, kirjutas ta Tartus paikneva Eesti Rahvaluule Arhiivi helilindistuste põhjal gümnaasiumi lõputöö, mis oma tasemelt ei jää alla ülikooli bakalaureusetööle. Harju Elu uuris, kuidas selline huvi alguse sai ja mida neiu edasi kavatseb teha.

“Ma läksin kaheteist aasta eest koolis rahvatantsurühma Leesikad. Seal on väga äge õpetaja Kristiina Siig. Ta ei õpeta rahvatantse üksnes tantsupeole minekuks, vaid on laiemalt uurinud tausta ja pärimust. Laulud ja mängud on tema jaoks ka väga olulisel kohal,” räägib Mia Marta.

Neiu õpib Tallinna Prantsuse Lütseumis. Kooli tantsurühma nimi on tuletatud kahest sõnast – legendaarse direktori Lauri Leesi perekonnanimest, kuid leesikas on ka kanarbikuliste sugukonda kuuluv pohlasarnane puhmastaim.

Leesikad tantsivad kõike alates pärimustantsudest kuni uusloominguni pärimuse ainetel. “Sada aastat vanade tantsude puhul võtame arhiivikirjelduse ja õpime nende järgi,” selgitab Mia Marta.

Tartusse rahvaluule arhiivi

Igapäevaselt elab Mia Marta Kuusalu valla Kahala küla Loovälja talus, mis ulatub otsapidi napilt Lahemaa rahvuspargi aladele. Maalilised männimetsad, lumised teed, kadestamisväärne vaikus. Millal neiu sealt esimest korda Tartusse Eesti Rahvaluule Arhiivi jõudis?

Mia Marta Kahala külas Loovälja talus laule noodistamas. Fotod Andres Tohver 

“See oli aasta tagasi 25. veebruaril. Oli vaja gümnaasiumi uurimustööga algust teha ja sealt ma alustasin. Mind võttis rahvaluule arhiivis vastu vanemteadur Janika Oras, kellega mind viis kokku uurimistöö juhendaja Anneli Oidsalu. Oras näitas mulle arhiivi, aga rääkis ka, mis tööd nad seal teevad. Seletas mulle kõik lahti,” kiidab Mia Marta.

Materjali rohkus rahvaluule arhiivis lõi silme eest kirjuks. “Need kartoteegikapid on tõesti laeni. Igas sahtlis on viitekaardid. Me jõudsime selleni, mis on digiteeritud ja millele ma ligi saan. No seda materjali oli ka ikkagi väga-väga palju, aga Oras aitas mul kohe piiritleda, et mille järgi ja kuidas ma valin konkreetselt neid lugusid, millega ma töötama hakkan,” räägib neiu.

Mia Marta kuulas rahvaluule arhiivis läbi sadakond Kuusalu kihelkonna rahvalaulu, mis olid omal ajal salvestatud kas fonograafi abil või plaadile. “Võtsin lihtsalt järjest lahti neid laule ja kuulasin ja kui miski kõrva hakkas ja meeldima hakkas, siis ma panin ta kirja. Niimoodi siis lõpuks jäi sõelale seitse laulu,” meenutab ta.

Kartoteegisahtel Eesti Rahvaluule Arhiivis. Foto Mia Marta Ruus 

Väljavalitud regilauludeks osutusid “Mina mies merimiehe poika”, “Ei olnud hobu väsinud”, “Seiap tuleb võera aida”, “Suvel tein susile tüöta”, “Uidut tuidut tuule varju”, “Silejad salejad neiud” ja “Ei mina rahata laula”.

Gümnaasiumi lõputööks

Järgnevalt kuulas Mia Marta kodus ikka ja jälle neid seitset laulu, et sõnad ja viis saaksid tuttavaks. Siis hakkas ta neid noodistama. “Võtsin noodivihiku, panin kõik järjest kirja, mis ma kuulsin. Eesmärgiks oli saada igal laulul terve esituse noodistus. Regilaulul on ju üks viis, mida korratakse.”

Noodistamise õppis Mia Marta selgeks juba Tallinna muusikakoolis, kus ta käis aastaid põhikooli kõrvalt. “See on heli liikumise kirjeldamine nende nootidega, mis meil siin kasutada on,” selgitab ta.

Iga laulu peale kulus keskmiselt päev ehk seitse-kaheksa tundi. Noodistamisega alustas ta eelmise aasta suve lõpus. “Viimane jupp tööd jäi aasta algusesse, siis kui ma kirjutasin teoreetilist osa,” räägib neiu. Teoreetiline osa valmis USA etnomusikoloogi Alan Lomaxi loodud süsteemi põhjal.

Gümnaasiumi lõputöö esitas ta 14. jaanuaril, selle kaitsmine toimus 17. veebruaril. Ehkki “Seitsme Kuusalu kihelkonnast pärit regilaulu noodistamine ja esituste kirjeldamine salvestiste põhjal” on kirjutatud gümnaasiumi lõputööna, annab see silmad ette nii mõnelegi ülikooli bakalaureusetööle.

“See on umbes 40 lehekülge. Sisu moodustab 30, lisad veel 10 lehekülge,” selgitab Mia Marta. Kui noodistused on töö põhiosa sees, siis lisades esitatakse rohkem illustreerivat materjali. Tutvustatakse omaaegseid lindistusseadmeid, tuuakse näiteid noodistuste mustanditest, aga ka rahvalaulikutest, kelle lauludega Mia Marta salvestuste kaudu kõige rohkem kokku puutus.

Rahvalaulikud Anna Paalberg ja Miina Lambot, pildistatud aastatel 1937–1938. Foto Peeter Parikas 

“Laulik võis ühe rea jooksul viisiga väga palju varieeruda. Siis oli vaja kuulata neid nüansse. Mõne salvestusega on ka see, et seal on ilmselt tekkinud mingil hetkel mingi viga, kas siis kohe juba salvestusel või pärast digiteerimisel. On tekkinud mingi löök kuskilt juurde. Siis peab otsustama, et mis on sisse lauldud ja mis on tehnika viga,” selgitab neiu.

Aldist tenor

Laulmisega tegeleb ka Mia Marta ise – hetkel Tallinna Prantsuse Lütseumi segakooris. Varasemalt on ta laulnud kooli mudilaskooris ja tüdrukute kooris, aga ka Lasteekraani Muusikastuudio mudilaskooris.

“Hääle poolest olen alt, aga kuna kooris on olnud tenoritest puudus, siis ma viimasel laulupeol käisin tenorina,” naerab Mia Marta.

Kuivõrd tavaline see on, et aldist naisterahvas laulab ka tenorite osi? “See on Eestis tegelikult päris levinud. Meestest on alati koorides puudu. Minu kooris olid pooleks poisstenorid ja tüdruktenorid. Laulupeol kohtusime ühe prouaga, kes ütles, et tema on oma külakoori ainuke tenor,” meenutab neiu.

Tenorina on ta laulnud näiteks Cyrillus Kreegi “Sanctust”. “See tenoripartii on mul täiesti pähe kulunud,” kinnitab Mia Marta.

Tulevikuplaane avades ütleb Kahala neiu, et tal on plaanis edasi õppima minna Tartu ülikooli eesti keelt ja kirjandust kitsama suunitlusega folkloristika erialale. Kas ta näeb end edaspidi aga õpetajana või pigem teadurina?

“Mulle tundub, et see teaduri amet on mulle isiklikult kutsuvam, aga samas ma teadvustan endale, et Eestil on ju vaja õpetajaid ja et ma ei oleks ka selles ametis täielik läbikukkumine,” arvab Mia Marta.