23. aprill ehk jüripäev on märkinud eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt.

Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle. Samas on päevaga seotud töö ja talude edendamise maagilised kombed, põllundustavad ning ka suurem koristamine.

Leheküljelt www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-juripaev.php võib lugeda muuhulgas järgmist: “Jüripäev on Eestisse tulnud nii lääne- kui idakiriku kaudu ja sisaldab mitmete ümberkaudsete rahvastega sarnaseid jooni. Oma mitmekesisuses oli see suuremaid ja olulisemaid aastaringi pühi veel 20. sajandi alguse rahvakalendris. Võimsalt on ta endasse sulatanud lähedaste tähtpäevade kombestikku ja uskumusi (künni- ja karjalaskepäev). Jüripäeva muutsid eriliseks maagilised kombed, millega tagati tervis, talu edenemine ja tõrjuti tumedaid jõude, õnnetusi, metsloomi jmt. Tingimata tehti jürituld.

Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus huntide patroon püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni ja nad ei rünnanud koduloomi.”

Edasi saame teada, et veel 19. sajandil oli jüripäev mõisaga teenistuslepingute lõppemise ehk kolimise päev.

Töine aeg ehk tulevased sulased-tüdrukud teemapäeval puid saagimas. Foto Valdur Vacht 

Tänapäeval on 23. aprillil koristuspäev, skautide ja gaidide suurlaagri päev (püha Jüri, õilis rüütel, on skautluse kaitsepühak, skaudid aga – tänapäeva rüütlid). Paljudes kohtades on see jüripäevajooksu aeg, mida algatavad koolid ja seltsid, Tartus aga näiteks Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts.

Jüripäev kuulub tänini koolis tähistatavate kalendripühade hulka. Nii on ka Keilas asuvas Harjumaa muuseumis jüripäev alati au sees.

Mitmesuguste õpetlike programmidega ning mängudega on lastele tutvustatud päeva tähendust ja tavasid.

Kaupleme sulaseid ja valmistame võid

Eelmisel aastal ning ka tänavu ei lase piirangud suuremaid kogunemist ette võtta. Ometi kinnitab mäluasutuse muuseumipedagoog Aili Hagala, et tähtpäev on neil endiselt au sees. Vaatamata sellele, et ühtegi üritust ei toimu. Ehk saab neid korraldada järgmisel aastal. Tänavu piirdutakse vaid FB ja kodulehe pakutavaga.

Kõigepealt meenutab ta eelmisi aastaid. “Programm algas muuseumi eest, kus talu perenaised tervitasid lapsi ja siis mindi koos tutvuma jüripäeva tegemistega talus. Vaatasime, kes sobivad sulasteks ja tüdrukuteks tallu. Kõigepealt proovisime sead aeda ajada (puust kaigas ja puust klots),” ütleb ta.

Edasi tuli kartuli kaalumine kaaluvihtidega ja õpilastele tutvustati margapuud. “Sulased proovisid saagida ka puid. Talutüdrukud pesid pesu vannis pesulauaga ja pärast tuli pesu ka vaalida. Sai ka aimu, kuidas käis hobuse rautamine (hobuseraud ja puu pakk). Kõik katsed edukalt kõigil läbitud, läksime lõkke äärde, kus kõrvetasime puuvitsa otsas leiba, panime võid pääle ning jõime teed kõrvale,” meenutab Hagala.

Sellel aastal oli plaanis ka lastele näidata ning lasta neil ka ise proovida, millega ja kuidas vanasti võid tehti. “Lasin selleks tarbeks spetsiaalsest valmistada võimasinast koopia. See osav kätetöö on tehtud Kalle Kuusalu poolt,” lisab Hagala.

Tähista omas peres

Harjumaa muuseum on puha Jüriga ehk tähtpäevale nime andnud tegelasega ka otseselt seotud. Nimelt on üks väärtuslik museaal püha Jüri kujutisega ripats, mis leiti Keila linnuse väljakaevamistel 1993. aastal. Seda juhatas toona arheoloog Mati Mandel. “Tutvustame ka oma muuseumi FB lehel jürikuu raames suurepärast leidu ning jagame ka lugu jüripäeva legendist. Kodulehel avaldame ka virtuaalse mängu, kus saab oma teadmised jüripäevast proovile panna,” teatab naine.

Kui kaua on muuseum 23. aprillil suuremaid või väiksemaid üritusi korraldanud? “Algusaegadel tähistati seda päeva jüritule ja jõepargi korrastamisega. Pedagoogilist programmi on tehtud juba üle kahekümne aasta ning jüripäev on õppeasutuste seas väga populaarne. Lapsed said õues olla ja proovida erinevaid talutöid,” selgitab Aili Hagala.

Edasi räägib muuseumipedagoog veel mõnest 23. aprilli tavast ja nüansist. Mis juhtub näiteks siis, kui ülestõusmispühade Suur Reede ning jüripäew on ühel ajal? “Kui nüüd vanarahvakalendri kohaselt võtta, siis tegelikult paljud kombed on jüripäeval ja Suurel Reedel sarnased.

Näiteks oli suurpuhastuse aeg, kehtis mürarikaste tööde tegemise keeld (pikse/äikese oht), külas ei käidud ja asju ei laenatud. Oli maagiliste toimingute tegemise ja tumedate jõudude tõrjumise aeg,” seletab ta. Hagala arvab, et tähistada võis ikka mõlemat päeva ning ka jüriöö tuld võiks ikka teha.

Jutustab Aili Hagala, muuseumipedagoog

Kukerpall päästab seljavalust

Et praegu kehtivad mitmed piirangud, siis soosib aeg tähtpäevade pidamist kodus ja pereringis. Aili Hagala soovitab: igaüks saab sellel päeval näiteks kukerpalli teha. “Vanarahva kombe kohaselt pääseb sellega seljavalust. Võib kasemahla või allikaveega nägu pesta, mis pidavat hoidma sind nahaprobleemidest eemal ja kaunina,” soovitab ta.

Kindlasti võib 23. aprillil koristada. Seda eriti just õues. Kokku saab korjata oksad ja vanad lehed ning jüriööl süüdata lõke. Lõkketuhast saab teha kapsaseemne lava, kust pidid suured ja mahlased taimed tulema.

“Samuti pidavat jüripäeval istutatud puu hästi kasvama minema. 23. aprill on ka looduse tärkamise ja looduse tundmaõppimise aeg, seega väga sobilik matkaks loodusesse koos mõnusa taimetee ja musta leivaga,” ütleb Hagala.

Leegitsev jüriöö ehk ülestõus 1343

Kindlasti mahuvad need tähtpäevad ühele päevale. Tänapäevalgi on traditsiooniks saanud tõrvikutega jooksmine, millega võib tuua paralleele Ed. Bornhöhe “Tasuja” jutustusega, mis toimus 1343. aastal. Eelmise sajandi alguses ja teisel poolel mälestati tulega vahel ka jüripäeva ülestõusu.

Kirikus on tähtsal kohal püha Jüri surmaastapäev (303. a, 23. aprill). Ristisõdade aegu tekkis legend, mille kohaselt päästis ta süütu tütarlapse lohemao käest ja vabastas rahva paganlikust kurjusest, selle järgi sai jüripäev oma nime.

Eestlastele on Jüri olnud karjakaitsja. Vanasõna ütleb, et Jüri paneb võtmega rohu kasvama ja ühe vana regilaulu algus on: “Jüri taskus taevavõtmed…”. Nurmenuku rahvapärane nimetus on taevavõti. Legendi kohaselt olevat Peetrus kuldsed taevavõtmed maapinnale pillanud ja sellest sirgunud esimene nurmenukk. Lille õis on võti, mis taevaluugid lahti päästab, lastes päikesekiirtel senisest rohkem maapinnale jõuda.