Jüri Ratas. 

Keskerakond on seoses pühapäevase esimehe valimisega ja sellest tingitud võimaliku pereheitmisega üldsuse ja meedia kõrgendatud tähelepanu all. Harju Elule prognoosib võimalikke arenguid Harju- ja Raplamaalt riigikogusse valitud Jüri Ratas.

Keskerakond on küll liikmete arvult suurim ja küsitluste järgi ka vahelduva eduga populaarseim, aga miks andsid Harju- ja Raplamaa inimesed mandaadi vaid kahele kandidaadile neid Toompeal esindada – Teile ja Vladimir Velmanile?

Olen seda meelt, et meie potentsiaal on märksa suurem. Ja mitte ainult Harjumaal. Näiteks kaheksa aastat tagasi olime me võimukoalitsioonis Lääne-Virumaa 15 omavalitsusest 11nes, täna vaid kahes. Harjumaal juhime lisaks Tallinnale kolme omavalitsust: Paldiski ja Loksa linna ning Anija valda. Seda on vähe. Samal ajal on ülioluline, et saame teostada võimu meie pealinnas.
Üks meie tuntud poliitikutest on öelnud, et Eestis on vaid kaks kõrget poliitilist ametikohta: peaminister ja Tallinna linnapea. Nii et medali seda külge vaadates oleme me Harjumaa omavalitsustes väga võimsalt esindatud. Samas – kas siis Viimsi, Rae, Harku, Jõelähtme või teiste kuldse ringi omavalitsuste valijad ei jaga Keskerakonna põhimõtteid inimeste solidaarsusest ühiskonnas või tugevast keskklassist kui majanduse alusest? Kindlasti jagavad – meie põhimõtted ja programmilised seisukohad on õiged.

Milles on siis küsimus, et valimistel teid edukal Harjumaal ei toetata?

Valimistel inimesed küsivad: mida on Keskerakond riigikogus ära teinud? Jah, me oleme mitmete oluliste asjade “maaletoojad”, olgu siin nimetatud tasuta koolilõunad või pensioni kasv. Aga see oli kaheksa aastat tagasi, mil me valitsuskoalitsioonis olles saime oma tõekspidamisi ka ellu viia. Pahatihti valija mälu ei ulatu aga kaheksa aasta taha. Mõeldakse hoopis: kui anname oma hääle Keskerakonnale, ehk läheb jälle kaduma…

Kevadel Harju Elu toimetuses kohtudes ennustasite, et sügiseks on Keskerakond valitsuskoalitsioonis. Nüüd hakkab sügisest talv saama, aga…

Suvel pidasime tõesti väga aktiivseid läbirääkimisi uue koalitsiooni moodustamiseks, eriti sotsiaaldemokraatidega. Aga koalitsioon jäi napilt kokku, kuigi lahkhelid on suured – seda tunnetavad vist kõik. Sellepärast praegu ma enam nii kindlaid lubadusi jagada ei julge. Meie edukus valitsusse pääseda sõltub sellest, milliseid otsuseid partei lähitulevikus teeb.

Ehk siis pühapäevasest üldkogust.

Olen kindel, et meie õige otsus muudab Eesti poliitikat. Küllap seda aduvad kõik, kes poliitilist elu natukegi jälgivad, olgu nad siis meie toetajad või mittetoetajad.

Ükskõik, mida üldkogul otsustatakse, valige esimeheks Simson või Savisaar, kas pole aga erakonnasisesed vastuolud nii suureks kasvanud, et Keskerakond lõheneb nagunii?

Mina olen vastupidisel seisukohal – ükskõik kumb kahest reaalsest kandidaadist valitakse, Keskerakond jääb ühtseks. Mõned parteikaaslased, näiteks Heimar Lenk on ähvardanud küll Simsoni võidu korral oma erakonna luua, aga mis on need seisukohad, mida ta valijatele pakuks? Keda ta esindama hakkab? Meie erakond on tugev nii inimeste näol kui programmiliselt. Alternatiivi Keskerakonnale ei teki. Vähemalt mina ja teised Kadri Simsoni toetajad teeme kõik, et erakond ühtse tervikuna püsiks.

Nii et peate sellist ebatervet õhkkonda meie populaarseimas parteis normaalseks?

Pean normaalseks seda, et erakonnal on juhi kohale kaks reaalset kandidaati ja nende vahel käib avalik diskussioon. Samuti on igati positiivne, et mõlemad kandidaadid on käinud aktiivselt piirkondades oma seisukohti tutvustamas. Samas on kahju, et sellist debatti, kus esimehe kandidaadid erakonnakaaslaste ees vastastikku väitlevad, pole seni toimunud. Normaalseks ei pea ma seda, et erakonna ajaleht Kesknädal või Tallinna Televisioon on asunud ühemõtteliselt üht kandidaati toetama ja teist halvustama. See pole normaalne.

Teie ise toetate pühapäevastel valimistel kindlasti Kadri Simsoni. Mida aga prognoosite, kui palju kongressile kokkutulnutest jagab teie vaateid?

Ma usun ja loodan, et Keskerakonna delegaadid hääletavad uuenduste ning selge tulevikuvisiooni poolt. Kadri Simsoni võit aitab Keskerakonnal taas tõusta Eesti juhtivaks parteiks ning tasakaalustada äärmuslikult parempoolset riikliku poliitikat.