Mööduval aastal peeti maha XII noorte laulu- ja tantsupidu “Mina jään”. Seepärast soovin jõulupühade hakul, mil suvisel peol osalenutega võrreldav hulk rahvast jõulukirikutesse ruttab, seada võrreldavate nähtustena teineteise kõrvale eestlaste “laulupeo-usu” ja “jõulu-usu”.
Eestlaste laulurahva tiitlit rutatakse tõestama sageli meie laulupeotraditsiooniga. Nõnda võiks kehtida eestlaste kristlikuks rahvaks olemise tõestusena samal kombel ka meie usin jõulukirikus käimine. Mõlemad sündmused panevad liikuma ja puudutavad kümneid või isegi sadu tuhandeid inimesi. Jõulud toovad kiriku rahvast täis igal aastal samamoodi kui laulupidu täidab lauluväljaku kord viie aasta tagant, ning eripidude tõttu sagedaminigi. Loomulikult on kirikutes rohkearvuliselt inimesi ka paljude muude sündmuste puhul, nagu täitub ka lauluväljak mitmetel teistelgi rahvaüritustel.
Siiski omavad nii jõulud kui laulupidu enamuse eestlaste jaoks nende teadvuses või meeles teatud eristaatust. Eriline on ka mõlemale sündmusele eelnev ootuseaeg. Usun, et peoks pikalt valmistuvate koorilauljate laulupeo-ootus ei erine oluliselt kristlaste advendiaegsest ettevalmistusajast jõulupühade eel, millest oleme äsja läbi tulnud.
Advent võeti omaks
Küllap on just kommunistlik-ateistliku ideoloogilise surve all elamine olnud üks oluline tegur, miks tänaseks on eestlastest saanud jõuluusku laulupeorahvas. Okupatsiooni tingimustes kogesime tugevat ideoloogilist survet nii jõulupühade kui laulupeo sisulise tähenduse moonutamiseks. Usun, et see on üks põhjus, miks igatalvised jõulupühad ning kirikuskäik võrreldavad rahvarohkuselt ja populaarsuselt suviste üldrahvalike laulupidudega. Mitmed küsitlused kinnitavad, et igal aastal külastab advendi- ja jõuluperioodil kirikut vähemalt korra mitusada tuhat eestlast. See on võrreldav laulupeo rongkäigus ja peol osalejate ning teleri vahendusel jälgijate koguarvuga.
Seoses jõuludega väärib tähelepanu ka üks uus tava, mida enne II maailmasõda Eestis ei tuntud. See on advendiaja saabumise avalik ja ühiskondlik tähistamine koos küünalde süütamisega. See uus ja sügavalt usulise taustaga traditsioon on võetud kiiresti omaks ning selle populaarsus on iga aastaga järjest kasvanud. Advendihommikuid ja -kontserte korraldavad oma ruumides nii lasteaiad kui koolid.
Kristlikud tavad on endiselt enamusele eestlastest südamelähedased, isegi kui oma usku isikulisse Jumalasse avalikult tunnistada ei julgeta.
Advendikontserte koos advendiküünla süütamisega külade ja linnade keskväljakutel, kus kohalik linna- või vallajuht rahvast tervitab ning kirikuõpetaja õnnistussõnadega õnnistab, toimub peaaegu igas Eestimaa kesksemas asumis. Juba kinnistunud traditsioon on ka iga-aastase üleriigilise jõulurahu väljakuulutamine Eesti “külmapealinnas” Jõgeval. See toimub reeglina luteri kiriku peapiiskopi või piiskopi ning riigikogu esimehe või aseesimehe sõnavõttudega, mida kajastatakse ka rahvusringhäälingu uudistes ja teistes meediaväljaannetes.
Jõulude populaarsus ja armastus nende pühade pereringis tähistamise vastu kinnitab, et muidu kirikukaugeks peetud eestlased seda tegelikult ei ole. Advendikombeid ja jõule lausa armastatakse, kuid usu- ja kultuurialase hariduse vähenedes üldhariduskoolides süveneb üldine usualane kirjaoskamatus ja sellega ka pelg kirikusse sisseastumise ees, sest seal ei osata olla ega käituda.
Valgus on mõistatuslik
Eestlaste muust Euroopast selgelt eristuvat suhtumist usku kinnitavad ka regulaarsed üle-euroopalised Eurostati uuringud. Küsitluste tulemused näitavad, et ateistlikku nõukogude korda omal nahal tunda saanud eestlased ei tunnista ennast ateistideks, pigem agnostikuteks. Ka on kristlikud tavad ja traditsioonid endiselt enamusele eestlastest südamelähedased, isegi kui oma usku isikulisse Jumalasse avalikult tunnistada ei julgeta. Tundub, et jõulude tähistamine ja jõuluõhtusel jumalateenistusel osalemine võrdub eestlase jaoks oma esivanemate kristliku usu vaikiva, kuid siiski nähtava tunnistamisega. Umbes samasuguse tunnetusega kirjeldatakse ka laulu- ja tantsupeol osalemist kui millestki suuremast ja ülevamast, peaaegu et pühast rituaalist osasaamist.
Nii nagu ühislaulmine aitas meil vabaks rahvaks saada, aitab advendiküünalde süütamine ja sõnum valguse suurenemisest jõulupühade eel paremini Eesti pikale ja pimedale talvele vastu panna. Küünalde süütamisega kaasas käivat sõnumit Kristusest kui Maailma Valgusest on valdavalt agnostilise maailmavaatega eestlastel kergem vastu võtta kui sõnumit Jeesusest Kristusest Jumala Pojana. Valgus on ju üks ilusamaid, samas üks mõistatuslikemaid nähtusi maailmas, mis inimesi paelub. Samal ajal kuulub valgus elementaarselt meie igapäevaellu – annab sooja ja valgustab meie toiminguid. Ilma valguseta me hakkama ei saa. Samal ajal teame, et valgus paljastab ka kõik selle, mis toimub pimeduse katte all.
Ma soovin, et advendi- ja jõuluvalgus ei helgiks vastu ainult küünaldelt, kuusekaunistustelt ja vilkuvatel tuledelt, vaid et see leiaks ruumi ka inimeste hinges ja südames ning juhiks meid otsima tõelist Valgust, millest kõnelevad need pühakirja tekstid, mida jõuluõhtu kirikus ette loetakse või ka mõnes laulupeolaulus ühiselt kaasa palvetatakse.
