Jõulud (muinaspõhja keeles jól) on ühed iidsemad talvepühad, millega on pandud kokku langema Kristuse sünnipäev, kuid mis on kristlusest oluliselt vanemad.

Muinaspõhja jõulud seostuvad pööripäevaga, pärast mida hakkavad päevad pikemaks minema. Praegugi hüütakse seda aega inglise keeles Yule’ks ning ka sõna „jõulud“ pärinevad Põhjamaade kultuuriruumist. Kõige pikemat ööd kutsuti ööde emaks, sest põhjapoolsetel laiuskraadidel näis sel ajal pimedus igavesti laiutavat.

Meil Tallinnas oli lõppeva aasta pikim öö 22. detsembril, kui päike tõusis kell 9.18 ja loojus kell 15.20, mis teeb päeva pikkuseks 6 tundi, 2 minutit ja 49 sekundit. Sellest jääb üle koguni 17 tundi 57 minutit ja 11 sekundit. Aga tunneli lõpus paistab nüüd valgus – siit alates lähevad päevad pikemaks ja valgus asub taas pimedust vallutama.

Vanas Skandinaavias oli see pidutsemise aeg, sest päike alustas taas koduteed. Muistsel ajal seostus jõulude tähendus rattaga, sest päike nägi välja nagu üle taevavõlvi veerev ratas. On teateid, et siis viidi suur puust ratas mäe otsa, mähiti õlgede sisse, süüdati põlema ja veeretati mäest alla vette.

Jõulud kui hingede rändamise aeg

Üks muinaspõhja jõuluaja traditsioon oli see, et raiuti maha võimalikult jäme puu ja selle ots asetati tulle. Palk pidi põlema 12 päeva, 6. jaanuarini ehk kuni jõuluaja, tänase kolmekuningapäeva lõpuni, ja poolsöestunud tükk pidi veel ülegi jääma – see tõi õnne ja sellega süüdati järgmise aasta jõulupuu. See traditsioon levis üle 1000 aasta tagasi ka Inglismaal, kus viikingid siis kanda kinnitasid ja kohalikega segunesid.

Jõuluajal kihutab jõuluvana taevas ringi saaniga, mida veavad üheksa põhjapõtra.

Põhjala kultuuriruumis usuti, et jõulud on aeg, kui surnute hinged said elavate maailmast üle minna surnute riiki, et jätkata elu kas muinaspõhja peajumala Odini juures Valhallas, armastusjumalanna Freyja juures Fólkvangris või surmajumalanna Heli juures – siit tuleb ka ingliskeelne hell – põrgu, kuid erinevalt kristlikust kujutelmast oli Heli juures külm ja rõske. Esimesed kaks valisid enda juurde parimad sõdalased, Heli juurde läksid ülejäänud. Muinaspõhja kultuuris austati jõulude ajal neid hingi. Tõenäoliselt toodi siis neile ja jumalatele ka loomi ohvriks.

Kuna hinged olid liikval, peeti üksi väljas ringi liikumist ohtlikuks, et mitte kogemata teise ilma sattuda. Odini üks nimedest – tal oli neid üle 170 – oli Jölfaðr, mida võib tõlkida kui Jõulu-Isa. Nimede rohkust selgitatakse sellega, et neid pandi talle teda kirjeldades olukorrale vastavalt, erinevates müütides erimoodi. Tema tuntuimaid lisanimesid on Allfaðir – Kõige Isa.

Odin – kas jõuluvana?

Kõik on kuulnud, et jõuluajal kihutab jõuluvana taevas ringi saaniga, mida veavad üheksa põhjapõtra, tuues lastele kingitusi. Vähesed teavad, et sama tegi jõuluajal Odin, kes pidas siis oma surnud sõdalastega jahti, lennates ringi oma kaheksajalgse hobusega. Sageli võis siis kuulda tema kahte koera haukumas – alati ühte valjemini, teist vaiksemini. Siis jäeti jahilistele välja annetusi – toitu ja heina.

Odinit on muinaspõhja mütoloogias kujutatud pika valge habemega tegelasena. Meenutab jõuluvana, kas pole? Ka Skandinaavias tehti jõuluajal vanasti üksteisele kingitusi, kuid sellega austati jumalaid ja paluti nende õnnistust tulevaseks aastaks. Tänapäeva on üle kandunud jõulusoku traditsioon, mis on muutunud õlekõrtest tehtud kaunistuseks.

Näiteks püstitatakse Rootsis linnaväljakutele tohutud õlgedest tehtud sokud. Arvatavasti pärineb jõulusokk piksejumal Thorist, Odini pojast, kes sõitis ringi kaarikuga, mida vedasid kaks sokku. Thor võis muuseas oma sokud ka ära süüa, sest need ärkasid hommikul taas ellu. Peaasi, et luudele viga ei teinud, muidu võis sokk lombakana taassündida.

Jõulusokuna jooksmine on ka Lääne-Eestis ja saartel (Skandinaaviale lähematel aladel) paiguti tänini populaarne. Nii Põhjalas kui ka Eestis liikusid sokuks maskeeritud inimesed talude vahel, lõbustades inimesi ja kogudes ande.

Traditsioonid kandusid üle

Jõulusinki peetakse kristlikuks traditsiooniks, kuid ka see pärineb paganluse aegadest. On teada, et muinasgermaanlased tõid jõuluajal sea ohvriks viljakusjumal Freyrile, kelle päev on 26. detsember. Kui kuusk on enamiku ettekujutuses seotud kristlike jõuludega, siis tegelikult oli see jõulude ajal au sees ka muinaspõhjas. Täpsemalt kõik igihaljad puud ja taimed, mis tavapärasele surma-taassünni tsüklile justkui vastu hakkasid, oma okkaid nagu teised puud lehti maha ei pudistanud.

Jõulude ajal tehti paljud loomad lihaks, sest kõiki ei jaksatud ületalve pidada. Siis oli palju liha majas, jätkus nii ohvriandideks kui ka vaestele kinkideks, eelkõige aga pidusöögiks. Samuti pruuliti siis jõuluõlut, see oli näiteks Norras ja Islandil lausa seadusega kohustuslik. Tuli trahvi ähvardusel pidutseda! See on kirjas 10. sajandil valitsenud Norra kuninga Haakon Hea saagas, kes kristlasena ühendas Põhjamaades esimesena kristliku ja paganliku jõulude tähistamise.

Kuigi paganlike ja kristlike jõulude traditsioonid on ajas segunenud ja kristlus paljutki üle võtnud, tähistavad mõlemad sisuliselt üht ja sama: valguse võitu pimeduse üle, mille juurde käib ühtsustunne ja rõõm. Häid jõulupühi kõigile!

Kristliku jõuluvana kujunemine

Jõuluvana ehk inglispäraselt Santa Claus, hollandi keeles Sinterklaas, on kristliku pärimuse järgi Püha Nikolaus, 3.–4. sajandil Rooma impeeriumis, Myra linnas (tänapäeva Türgis) elanud piiskop, kes jagas vaestele heldelt ande. On teada, et 16. sajandi Inglismaal, Henry VIII valitsemisajal, kujutati jõuluvana (Father Christmas) rohelises või lillakas kuues turske mehena, kes tõi rõõmu, head toitu ja veini.

Teadlased on Püha Nikolause arvatavate säilmete järgi rekonstrueerinud 4. sajandil surnud pühaku, jõuluvana prototüübi näojooned. Ekraanitõmmis ETV 

Moodne jõuluvana tekkis USA-s pärast seda, kui 1823. aasta 23. detsembris avaldati ühes ajakirjas luuletus „Old Santeclaus with Much Delight“. Luuletuse autorsus on vaidlustatud, oli selleks siis Clement Moore või Henry Livingstone. Luuletuses kujutati põhjapõdrarakendil jõuluvana rõõmsa ja tüsedana, kaasas kingitused. Igatahes sai jõuluvanast siis püsivalt Lääne jõulutraditsiooni osa, mida võimendas hiljem Coca-Cola reklaam, kust levis punases kasukas tüseda jõuluvana kujutelm.

Esimene jõulutaat käis Eesti lastel külas arvatavasti 1896. aastal Pärnumaal Audru-Malla koolimajas. Päriselt kodunenud oli jõuluvana Eestis 1920. aastateks.