Vabariigi aastapäeva paiku külastas Eestit Jón Baldvin Hannibalsson, kes oli Islandi rahandus- ja välisminister aastatel 1987–1995 – ajal, kui Island tunnustas esimese riigina taasiseseisvunud Eestit.

Hannibalsson pidas oma 85. sünnipäeval, 21. veebruaril Riigikogus tähelepanuväärse kõne, milles meenutas sündmusi, mis eelnesid Balti riikide taasiseseisvumisele 1991. aasta augustis.

„Esimene Balti vabaduse tee eestkõneleja, kes külastas Islandit – otsima toetust NATO seest – oli Endel Lippmaa – tunnustatud teadlane. Järgnesid teie esimene peaminister Edgar Savisaar ning teie esimene välisminister ja hilisem president Lennart Meri. Põhimõtteliselt püstitasid nad vaid ühe küsimuse: kas nad saavad loota lääne demokraatia liidrite ja nende kollektiivse kaitseliidu – NATO – toetusele?“ kõneles Hannibalsson.

Läänel oli teine plaan

Hannibalssoni sõnul selgus, et lääne liidritel oli teistsugune plaan ja Balti riike käsitleti kui „rahurikkujaid“. „Miks? Sest teie lahkumine „kurjuse impeeriumist“ – tsiteerides Ronald Reaganit – ohustaks rahu. See võiks olla Nõukogude Liidu lagunemise algus. Mihhail Gorbatšov – meie partner külma sõja lõpetamisel – oleks siis võimult tõrjutud. Kõva käe pooldajad tõuseksid uuesti esile. See tähendaks uut külma sõda ja isegi sõja puhkemist Ida-Euroopas,“ selgitas veteranpoliitik, kes võttis toona NATO jt tippkohtumistel Balti riikide kaitseks sageli sõna.

Demokraatliku lääne juhtidel oli tema sõnul ühes asjas õigus – kaalul oli palju: Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste vabastamine N. Liidu hegemoonia alt; Saksamaa rahumeelne ühendamine ja ühinenud Saksamaa jätkuv liikmelisus NATO-s; desarmeerimislepingud – nii tavakui ka tuumarelvade osas; okupatsioonivägede väljaviimine ja relvajõudude vähendamine.

Narvat tutvustas külalistele endine linnapea Katri Raik. Pildil (vasakult): Juku-Kalle Raid, tütar Kolfinna, Jón Baldvin Hannibalsson, Katri Raik, abikaasa Bryndis, käesoleva loo autor Askur Alas ja kaks noort külalist. 

„Kuid lääne juhid olid teinud suure vea. Nad olid pannud kõik külma sõja eduka lõpetamise panused üheainsa isiku – Mihhail Gorbatšovi – poliitilisele saatusele. Ei tohtinud öelda ega teha midagi, mis ohustaks tema võimu. Kui see tähendas N. Liidu kooshoidmist – olgu see siis nii. Mure N. Liidu tuumaarsenali kontrolli pärast mõjutas nende mõtlemist. Lääne juhid ei saanud lubada, et N. Liidu äärealadel olevad teisitimõtlejad ohustaksid seda külma sõja üldist lahendust,“ kõneles Hannibalsson.

See tähendas Hannibalssoni hinnangul, et lääne juhid olid kõik pea peale pööranud. „Miks olime pidanud peaaegu pool sajandit külma sõda – kui mitte vangistatud rahvaste vabastamiseks? Kas see oli realistlik hinnang, et Gorbatšov oli N. Liidu reformiliikumise ainus juht?“ küsis Hannibalsson. Nendele küsimustele realistlikud vastused näitasid tema sõnul, et N. Liidu siseolukorra analüüs oli vale ja seetõttu oli ka lääne poliitika nii ebaloogiline kui ka ebareaalne.

Fotol on hulk Jón Baldvin Hannibalssoni kõne kuulajaid riigikogus. Hannibalssoni kõrval ekspresident Kersti Kaljulaid ja riigikogu liige Juku-Kalle Raid. 

Hannibalssonilt küsitakse sageli, miks ta julges selle ametliku poliitikaga mitte nõustuda. „Olin jõudnud samasugusele järeldusele nagu kunagine USA välisministri Henry Kissingeri assistent David C. Gompert, kes kirjeldab Nõukogude Liidu lõppu nii: „Põhimõtteliselt toimusid need sündmused seetõttu, et nõukogude kommunism – segu marksistlikust ideoloogiast, majanduse kesksest planeerimisest, riigi- ja parteibürokraatiast, Vene imperialismist ja vastasseisust läänega – varises oma tühimassist kokku.“

Väljaviskamine Kopenhaageni konverentsilt

6. juunil 1990 toimus Kopenhaagenis suur OSCE välisministrite konverents, mis pidi eelkõige käsitlema inimõigusi ja rahvaste suveräänseid õigusi uues maailmakorras. Taani välisminister ja konverentsi võõrustaja Uffe Ellemann-Jensen oli kutsunud kolme Balti riigi äsja ametisse nimetatud välisministrid spetsiaalselt kohtumisele esinema.

Kui N. Liidu esindaja neid saalis märkas, teatas ta, et „kas lahkuvad nemad või meie“. „Minu Taani kolleeg ei tahtnud, et teda „rahuprotsessi rikkumises” süüdistataks. Nii näidati teie välisministritele ust inimõiguste konverentsil,“ meenutas Hannibalsson, kes viskas siis oma ettevalmistatud teksti minema ja pidas oma kõne ainult Balti küsimusest ja sellest, mis oli juhtunud.

Stenogrammi järgi ütles ta: „Me ei saa teeselda, nagu õigustaks meie pühendumine rahuprotsessile Balti riikide põhjendatud iseseisvuse taastamise nõudmiste ohverdamist. Inimõigused ja riikide suveräänsed õigused on eristamatud. Meie asi ei ole anda neid õigusi mõnedele ja keelata teistele.“ Ükski teine kohalolnud minister ei öelnud selle kohta sõnagi.

„Kuna teie hääl oli vaigistatud, püüdsin anda oma hääle teie asjale, eriti NATO raames. Eelkõige seetõttu, et ühelt poolt demokraatiat ja inimõigusi käsitleva ametliku retoorika ning teiselt poolt suletud uste taga aetava reaalpoliitika vahel oli silmatorkav lõhe,“ märkis Hannibalsson.

Pöördelised sündmused 1991

1991. aasta jaanuari esimesel nädalal oli Gorbatšov andnud nõusoleku Baltikumi iseseisvusjõudude mahasurumiseks. Sekkuma saadeti eriüksused ja tankid hakkasid veerema. Keset ööd äratas Hannibalssoni telefonikõne Landsbergiselt, kes ütles, et kui Hannibalsson oma toetust tõsiselt võtab, peaks ta kohe Vilniusse tulema, sest NATO välisministri kohalolek loeb. Järgmisel päeval lendas ta kohale.

Üks Hannibalssoni Eestisse kutsujaid, riigikogu väliskomisjoni liige Juku-Kalle Raid tutvustas talle parlamendihoone ajalugu. Pildil on ka abikaasa Bryndis ja tütar Kolfinna. Fotod Askur Alas 

Toonane Kremli strateegia meenutab talle nüüd Ukraina idaosas toimunut – provotseeritud konfliktid pidid õigustama sekkumist, seejärel eriolukorra välja kuulutamist, valitsuse ja parlamendi laialisaatmist jne. „Vilniuses ja Riias tapeti ja vigastati inimesi. Võib-olla päästis teid samast saatusest Jeltsini saabumine Tallinna? Oma toetuse demonstreerimiseks külastasin ka Riiat ja Tallinna, kus tegime ühisdeklaratsioonid, milles mõistsime hukka jõu kasutamise ja kutsusime üles rahumeelsetele lahendustele,“ kõneles Hannibalsson.

N. Liit kutsus seejärel oma suursaadiku Reykjavikist tagasi ja süüdistas Islandi valitsust oma siseasjadesse sekkumises.

Miks nõukogude võim viimasel hetkel järele andis? Hannibalssonil pole selles osas vähimatki kahtlust: „Relvastamata inimeste kartmatu ühtsus, seistes silmitsi tankidega oli nii ülekaalukas, et kui nad oleks rakendanud täit jõudu, oleks see saanud suurimaks veresaunaks Euroopas pärast ilmasõda. Nobeli rahupreemia laureaadile Gorbatšovile oleks seda liiga palju olnud.“

Kuid ilma jõuta ei olnud N. Liitu enam võimalik koos hoida. Pärast Moskvas 19. augustil toimunud riigipöördekatset kogunes Brüsselis NATO ministrite nõukogu. Seal tuletas Hannibalsson meelde, et varem paluti mitte öelda ega teha midagi, mis õõnestaks Gorbatšovi positsiooni, sest muidu tulevad karmi käe poliitika pooldajad tagasi.

„See suhtumine on nüüdseks osutunud ekslikuks. Karmi käe pooldajad on proovinud võimule saada, kuid ebaõnnestunud. Rahvasaadikute kongress on juba tunnistanud Molotov-Ribbentropi pakti tühiseks. Seega on Venemaa uus juhtkond tunnistanud, et Balti riikide okupeerimine ja annekteerimine N. Liiduga oli ebaseaduslik. Meil on moraalne kohustus toetada Balti riikide taastatud iseseisvust,“ kõneles Hannibalsson NATO kohtumisel.

Provotseeritud konfliktid pidid õigustama sekkumist, seejärel eriolukorra välja kuulutamist, valitsuse ja parlamendi laialisaatmist jne.

Vastuseks sellele kõnele oli tema sõnul viisakas vaikus. Brüsselist koju minnes tegi Hannibalsson õhtu läbi telefonikõnesid Balti riikide juhtidele. „Minu sõnum oli lihtne: nüüd on võimaluste aken. Kremlis on käimas võimuvõitlus – läänes valitseb täielik segadus. Nüüd on õige aeg tegutseda.“

Ta saatis kohe ka Balti riikide välisministritele ametlikud kutsed tulla esimesel võimalusel Reykjavikki. Nõnda sai Island 26. augustil esimeseks riigiks maailmas, kes tunnistas Balti riikide iseseisvust.

Hannibalsson tõi veel ühe näite Lääne poliitika ekslikkusest. 1. augustil 1991 pidas USA president George Bush oma kurikuulsa kõne Ukraina parlamendis, milles kutsus ukrainlasi üles „mitte kalduma äärmuslikku natsionalismi“, vaid „hoidma rahu ja stabiilsuse nimel N. Liitu koos“. Kolm nädalat hiljem kuulutasid ukrainlased välja oma iseseisvuse ja 140 päeva hiljem lakkas N. Liit olemast. Ukraina võitlus on Hannibalssoni sõnul samamoodi võitlus demokraatia ja enesemääramisõiguse eest.

„Seetõttu peaksid lääne demokraatia juhid andma ukrainlastele selle sõja võitmiseks vajalikud tööriistad. Kui nad seda ei tee, on nüüd teie kohustus kurssi parandada. Kui Trump saab USA presidendiks ja USA lahkub NATO-st, on teie kohustus tagada, et Euroopa jätkaks ukrainlaste täielikku toetust selle sõja võitmiseks. See on selle loo õppetund,“ ütles Hannibalsson.