Keila jõgi voolab kärmelt, alatihti kivide vahel teed otsides mere poole. Pärnu maantee silla alt läbi voolanud, ehk tosin kilomeetrit pealinna piirist, teeb jõgi kaldaleppade all väikese jõnksaku ja loovutab muist oma veest Jõgisoo forellikasvandusele.
Forellitiikide kaldal seisab pilkupüüdev, kena palklaudisega ruumikas hoone. Avar õu on kaetud aga kiviparketiga, mis jätab ruumi ka varjualustele istumiskohtadele ja laste mängumaale kiikede ja batuudiga. Kõik oleks siin nagu igavesti sedamoodi olnud – nii rahulikult toimetab kalatiikide kaldal peremees Urmas Kõrvas.
Jõgi ja soo. Jõgisoo
„Tegelikult ei olnud siin veerand sajandit tagasi veel mitte kui midagi,“ meenutab peremees lepavõsa, mis siin Keila jõe kaldapealsel kasvas. Siin oli vaid võsa ja madalamate kohtades kõrkjad. Oli jõgi ja soo, nagu koha nimigi ütleb – Jõgisoo. Ja oli ühe mehe suur tahtmine siia midagi ilusat rajada. Tahtmine oli aga sündinud sellest, et talle endale meeldis kangesti kala püüda. Ja kala maitses ka. Aga head värsket kala polnud saada.
„Sattusin Türile, kevadpealinna külje all, Türi-Allikul oli just forellipüügikoht valmis saanud, rajatud vana veski kohale Pärnu jõel. Hakkasin siis mõtlema, et miks ei võiks siin Tallinna lähedal ka üks forellipüügikoht olla, kus igaüks ise kala saaks püüda,“ meenutab elupõline harrastuskalur. Nii otsiski mees Harjumaal sobivaid kohti, kuni leidis kodukülast, vanaisa talu lähedalt, pasliku paiga. Omanik, kes siin põldu pidas, oli nõus soise ala ära müüma.
Urmas Kõrvas ise elas siis perega linnas, pidas autopoodi. Poe müüs mees maha, võttis veel pangast krediiti lisaks. Saue vallamajas ja keskkonnaametis sai kogu paberimajandus ka kiiresti korda aetud. „Mina olin vist viimane, kelle projekt kinnitati paberile joonistatuna,“ naerab Urmas Kõrvas.
Nii odavalt kui võimalik, nii hästi kui oskasin
1999. aasta mais läkski töö lahti. Kopp kaevas tiigi valmis. Siis tõsteti suured betoonkünad jõge ja tiiki ühendama. Ülevaltvoolu tuli vesi tiiki, altvoolu välja. Ja jõgi voolas oma sängis edasi, nagu midagi poleks juhtunud, nagu ta polekski osa vett forellikasvandusse lasknud. „Sai ehitatud nii odavalt kui võimalik ja nii hästi kui oskasin. Teisi ehitajaid peale kopamehe mul ei olnud. Ise planeerisin, ise mõõtsin, kopp kaevas,“ räägib peremehest ehitaja.
Juba sama aasta jõulude eel, nädal enne millenniumi, võttis pererahvas ka esimesed külalised vastu. Külalisi hakati vastu võtma üüritud kahekorruselises punases bussis. Ja külalisi oli palju. „Kui nägime, et koht on käima läinud, tuli julgus hakata ka maja ehitama,“ täpsustab ettevõtja. Majaehitus läks lahti 2000. aasta sügisel. Ehitamas olid kaks oskustöölist ja peremees ise. Ka söögikoha ehitus õnnestus, Jõgisoo forellipüügikohta hakati rentima firmapidudeks, sünnipäevadeks, pulmadeks..
Nii käis see aastani 2009. Jõgisoo Forell töötas 12 kuud aastas ja seitse päeva nädalas. Rahvas leidis selle koha ikka üles. „Kõige rohkem on siin korraga olnud 250 inimest,“ meenutab peremees. Siis algas majanduslangus. Masu.
Uued ettevõtmised
Praegu on Jõgisoo Forell avatud suvel neli ja kevad-sügisel kaks päeva nädalas. Ettevõtlik mees on leidnud kaladele teistmoodi turu, oma ettevõtlikkusele uue väljundi. Kasvatab kalu ise marjaterast püügikaladeks.
Ka söögikoha ehitus õnnestus, Jõgisoo forellipüügikohta hakati rentima firmapidudeks, sünnipäevadeks, pulmadeks.
„Kala kasvab kolm aastat. Talvel ostan Taanist silmtäpp-viljastatud marja, mis tuuakse lennukiga kohale. Selle inkubeerin siin akvaariumisse, sealt lasen kevadel maimukesed juba maimubasseinidesse. Suvel ootab neid juba jõesump, kus kalad kasvavad noorkaladeks. Püügikala kasutan siin omaenda tiigis, aga müün ka teistele forellikohtadele,“ räägib Urmas Kõrvas ärist, mis ta kalamehena ise endale selgeks on teinud.
Alustanud nullist, elanud üle ebaõnnestumisi. Nüüd on aga ka teised forellikasvandused, endised konkurendid, saanud tema klientideks.
Endiselt perefirma
Kuigi koroona-aastad tõid jälle külaliste arvu kasvu, päris algusaastate tasemele see enam ei küündi. Nüüd annavad kaks äri kokku esialgse mahu. Ja jätkatakse nagu alustatigi – perefirmana. Ahjusoe grillsuitsu forell või tuur on sama hea nagu vanastigi.
„Pakume nii seltskondadele kui ka üksi-kaksi tulijatele endist viisi kalapüüki, siis kalaprae ootamiseks baarist head ja paremat – forell küpseb ju pool tundi,“ teab peremees täpselt, kes ise ka kalagrillijana alustas. Nüüd teeb seda tööd poeg Tom. Kes kalapüügist aga ei hooli, sellele tõstetakse kala sumbast välja. See rohkem nagu laisa mehe kalapüük, naerab peremees.
Oma kasvuhoonest tulevad värske kala kõrvale sama naturaalsed tomatid ja kurgid, kõik ehtsal rammul kasvatatud. Lapsi aga ootavad mängumaal batuut ja kiiged. Nii et tegevust Keila jõe vulina saatel leidub siin kogu perele. On silmal, mida vaadata, on kõrval mida kuulata. Ja on, mida suhu pista.
