Ehkki elektri tootmine Valgejõel Kotka hüdroelektrijaamas lõppes juba 2001. aastal, ei jäta AS Generaatori juhatuse liige Jan Niilo jonni. Tallinna tehnikaülikoolis magistriõppes elektroenergeetikat õppinud mehe arvates võiks jaama taas tööle panna, kuid takistuseks on osutunud nii vandaalide käsi kui ka keskkonnaameti suhtumine.

Kotka hüdrolektrijaam rajati 1950. aastatel, see andis elektrit ümberkaudsetele küladele ja Loksa alevikule. Hüdrojaam töötas kuni Narva soojuselektrijaamade valmimiseni 1960. aastate lõpus.

AS Generaatori kõrvalettevõte OÜ Generaator E&K taastas Kotka hüdrojaamas elektri tootmise 1994. aastal, kuid oli sunnitud jaama seiskama juba seitse aastat hiljem. “Tookord ei pikendatud vee erikasutusluba,” meenutab ettevõtte juhatuse liige Jan Niilo. Vee erikasutusloa pikendamisest keeldus keskkonnateenistus.

Asja muudab pikantseks, et vastavalt rahvusarhiivi hindamisotsustele on Harjumaa keskkonnateenistuse ning keskkonnateenistuse eelkäijate veelubade taotlused ja load aastatest 1994–2007, mis asusid Tooma kontoris, seoses säilitustähtaja möödumisega hävitatud.

Maad erastatud, aga…

Probleemiks olid ka maaküsimused. Kotka kinnistu moodustamise ja hoonestusõiguse määramise protsess jõudis lõpule 31. augustil 2011. Sellega sai AS Generaator hoonestusõiguse aastani 2062 kahele kinnistule, millest 4126-ruutmeetrine asub lõuna pool Võsu-Kotka riigimaanteed, 4137-ruutmeetrine põhja pool.

Lõunapoolsel kinnistul paikneb Valgejõe pais ja veekanali algus, põhjapoolsel kanali lõpp koos hüdroelektrijaama turbiinihoonega. Kahe kinnistu eest peab Generaator maksma iga-aastast hoonestusõiguse tasu ca 300 eurot.

Maaküsimuse lahendamise järel esitas AS Generaator 2013. aastal uue erikasutusloa taotluse keskkonnaametile. “Sealt küsiti mõne aja möödudes lisainformatsiooni, mille me neile ka edastasime,” meenutab Niilo.

Järgnes pikem vaikus, mistõttu esitas ettevõte 2014. aastal vaide korras veeloa väljaandmise nõude keskkonnaametile. “Meid kutsuti keskkonnaametisse läbirääkimistele. Keskkonnaameti ettepanek oli, et võtke oma vaie tagasi ja nemad esitavad meile täiendatud puuduste nimekirja, mida me peame veel parandama,” räägib Niilo.

Keskkonnaamet nõudis veeloa tarbeks muuhulgas ökoloogilis-majanduslikku analüüsi. “Aega oli maikuust augusti lõpuni. Oli ilmselge, et seda mitme eksperdi analüüsi me selleks ajaks valmis teha ei suuda. Küsisime sügisel uuesti ajapikendust, mille peale keskkonnaamet vastas, et nad ei pikenda, nad jätavad loataotluse läbi vaatamata,” kurdab Niilo.

Olukorra muutis segasemaks, et riik soovis 2015. aastal ise Kotka paisu omanikuks saada, esitas nõudekirju. “Kirjad tulid keskkonnaministeeriumist. Nad soovisid hoonestusõiguse tagasilangemist. Põhjendused olid, et paisu ei kasutata sihtotstarbeliselt ja üleüldse on Valgejõgi lõheliste jõgi, kus nad tahaksid paisu ära likvideerida ja avada kalastikule,” räägib Niilo.

“Loataotluse raames oli meil kavandatud ju looduslähedane kärestik-kalapääs, mis oleks tulnud paisu kõrvale Valgejõe idakaldale. Selle kaudu oleksid kalad saanud üles- ja ka allavoolu ujuda,” selgitab mees.

Paberid korras, aga…

“Majandus-ökoloogilise analüüsi koostamine lõppes alles 2016. aasta suvel. Siis me olime valmis veeloa taotlust jällegi menetlusse andma,” meenutab Niilo. Järgnevalt juhtusid aga eriskummalised asjad.

“Mulle tuli 8. augusti hommikul kõne. Kotka kalakasvatuse esindaja Juri Železnitski helistas, ütles, et kaks paisu posti on kadunud. Kohal oli ka keskkonnainspektsioon, kes keelas tagajärje likvideerimise ehk paisu korrastamise ära,” kurdab Niilo.

“Varasemalt oli meil ühe paisu posti peal näha isegi kirvejälgi. Mis see täpselt oli, ei tea me siiani,” laiutab mees käsi.

Puitpostide asemele kinnitas kalakasvatuse esindaja paisule raudpostid. Jõge aga üles paisutada ei tohi, mis tähendab ühtlasi seda, et vesi ei pääse alates 8. augustist 2016 kanalit ja sealt hargnevat toru mööda Kotka kalakasvatusse.

“Me esitasime 10. oktoobril 2016 ikkagi veeloa taotluse keskkonnaametile ära. Esitatud paberite hulgas oli ökoloogilis-majanduslik analüüs, mis toetas meie pakutud lahenduse elluviimist. Sellele vastati, et nüüd on kujunenud uus olukord, mida ei ole põhjust muuta. Ka pidas keskkonnaamet seda taotlust perspektiivituks ja ei algatatud isegi keskkonnamõjude uuringut, et vähemalt kaaluda, mis lahendusi oleks Kotka paisu juures võimalik kasutada,“ jätkab Niilo.

Soovib kompromissi

“Keskkonnaameti vastuse me vaidlustasime Harju maakohtus 2017. aastal. Maakohus otsustas, et keskkonnaameti seisukoht oli põhjendatud. Tallinna ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Tänaseks on asi jõudnud riigikohtuni, aga missugune otsus ja millal see tuleb, ei ole veel teada,” räägib Niilo.

“Eks me oleme kompromissi ju riigiga püüdnud leida. Keskkonnaministeerium tellis sellele objektile kinnisvara hinnangu, aga kahjuks nad ei soovinud hiljem sellest hinnangust enam üldsegi lähtuda,” kurdab mees.

Elektrijaama hoones on turbiinid ja generaatorid alles. Austrias Voithi tehases valmistatud generaatorite koguvõimsus on 200 kilovatti. Niilo väitel on võitlus Kotka hüdrojaama nimel läinud AS Generaatorile maksma kümneid tuhandeid eurosid, aga tulu pole sellest praktiliselt midagi tõusnud.

Mehe arvates on keskkonnaamet käitunud kahepalgeliselt. AS Veejaam nimelt taastas 2001. aastal Kuusalu vallas Loobu jõel paikneva Joaveski hüdroelektrijaama, mille võimsus on 300 kilovatti. “Seal on täpselt sama kaitserežiim, mis Kotka piirkonnas. Seal on elektritootmine lubatud, aga meie puhul väidab keskkonnaamet, et taotlus veeloa saamiseks on täiesti perspektiivitu,” kurdab Niilo.

“Kui Eestis jätkub selline trend, kus omanikega ei otsita kompromisse ja soovitakse kirvemeetodiga läheneda, siis ilmselt jääb Eestis hüdroelektrijaamu vähemaks. Kui me aga võtame eeskujuks Kesk-Euroopa riike, kus otsitakse lahendusi, siis võib-olla jääb hüdrojaamade arv samaks, võib-olla tekib mõni juurde ning võita võiksid nii elektrijaamade omanikud kui ka loodus,” arvab mees.

Kuna vett Kotkal paisutada ei tohi, siis on hüdroelektrijaama veekanal praktiliselt kuiv. 

AS Generaatori elektrijaamad

Saesaare HEJ Põlva maakonnas Ahja jõel (renoveeriti aastatel 1991 ja 2012, võimsus 97 kilovatti)
Leevaku HEJ Põlva maakonnas Võhandu jõel (renoveeriti aastal 1993 ja 2010, võimsus 185 kilovatti)
Põlva HEJ Põlva jõel (käivitati aastal 2004, võimsus 23 kilovatti)
Raudsilla HEJ Põlvamaal (käivitati aastal 1998, võimsus 5 kilovatti)
Peri HEJ Põlvamaal (käivitati aastal 1981, võimsus 4 kilovatti)
Kotka HEJ Harjumaal (töötas aastatel 1994–2001, võimsus 200 kilovatti)
Kunda HEJ Lääne-Virumaal (töötas aastatel 2000–2007, võimsus 400 kilovatti)
Otepää päikeseelektrijaam Valgamaal (rajati aastal 2018, võimsus 200 kilovatti)

Paisutuse puudumise tõttu ei jõua vesi ka Kotka kalakasvatuse basseinidesse. Fotod Andres Tohver 

Keskkonnaamet arvab teisiti: Maret Vildak, Keskkonnaameti Põhja regiooni looduskaitse juhtivspetsialist

Mis põhjusel ei pikendatud 2001. aastal AS Generaatori vee erikasutusluba Kotka piirkonnas?

Kotka hüdroelektrijaam kuulus sel perioodil praeguseks likvideeritud OÜ-le Generaator E&K. Esmakordselt väljastati ettevõttele vee erikasutusluba 1994. aastal tingimusega, et omanik ehitab viie aasta jooksul kalatrepi. Tähtaja möödudes pikendati luba kaheks aastaks, eeldusel, et kalatrepp ehitatakse. Teist korda luba enam ei pikendatud, kuna omanik eiras kalatrepi ehitamise nõuet. Seadusest tulenevalt oli Kotka paisu valdajal kohustus pärast vee erikasutusloa lõppemist paisutus likvideerida. Ka seda nõuet paisu valdaja ei täitnud.

Mida arvab keskkonnaamet majandus-ökoloogilise analüüsi kohta, mille AS Generaator esitas keskkonnaametile 2016. aasta oktoobris?

Ökoloogilis-majandusliku analüüsi aruandes oli välja töötatud neli erinevat varianti kavandatavaks tegevuseks. Neist kolm varianti pakuti hüdrosõlme rekonstrueerimiseks ja kalade rändetee rajamiseks, neljas variant kirjeldas paisu eemaldamist. Kõikide analüüsi teostamisel küsitletud ekspertide hinnangul on kahtlematult kõik eeldused Valgejõe hea ökoloogilise seisundi saavutamiseks neljanda variandi rakendumisel (pais lammutatakse, hüdroelektrijaam ei tööta, veevõtt kalakasvatuse jaoks vajab ümberehitust, suplusvõimalusi saab säilitada).

Miks lubab keskkonnaamet elektrit toota AS Veejaamal Loobu jõel Joaveski elektrijaamas, aga ei luba AS Generaatoril elektrit toota Valgejõel Kotka hüdroelektrijaamas?

Valgejõel oli enne 2016. aastat siirdekalade esimeseks rändetakistuseks Kotka pais, praegu on nii Kotka kui ka Nõmmeveski paisu vared parema ujumisvõimega kaladele ületatavad. Loobu jõel on esimeseks rändetakistuseks siirdekaladele umbes 10 kilomeetri kaugusel suudmest asuv looduslik/tehislik Joaveski joastik (ajalooliselt nelja meetri kõrgune ent praeguseks kuni 1,3 meetriste astmetega 160 meetri pikkune kuueastmeline joastik).
Samuti on paisude olukorrad erinevad. Kotka paisul esitati vee erikasutusloa taotlus olukorras, kus paisutus oli paisu purunemise tõttu juba lõppenud. Joaveski paisul sellist sündmust toimunud ei ole, see tähendab loa saamiseks ei olnud vajalik veetaseme tõstmine, mida Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri ei võimalda.
Valgejõgi on ilma kalade rännet takistavate Kotka ja Nõmmeveski paisudeta kogu riigis üks potentsiaalselt tootlikumaid jõgesid, mistõttu on vaba ja ohutu allaränne väga oluline. Seejuures hindas keskkonnaamet vee erikasutusloa menetluses ka nii looduslähedase kalapääsu, kamberkalapääsu kui ka kruvikalapääsu võimalusi – kalapääsu rajamisel asenduks praegune kalade läbipääsuks soodne olukord ebasoodsamaga.