12. mai õhtul esitles Lembit Teinbas ajalooraamatut “Saue – möödunud aegade kaja”. 369 leheküljel saab ülevaate Keila kihelkonna ühe osa asumite loost alates 13. sajandist kuni Eesti taasiseseisvumiseni.
Harju Elu vestles Jälgimäe mehega paar päeva enne raamatuesitlust. “Eks raamatu koostamine võttis aega. Ma leidnud kohe, kuidas seda koostada. Mõtlesin ja nuputasin,” ütleb Teinbas.
Viimane ajend oli see, kui ajalooline Saue küla sai tagasi enda vana nime. Siis tekkis mõte koguda kokku Tallinnast lõunas asuva kaheksa küla, mõisa ja asumi lood. “Eks neid võinuks olla veelgi rohkem. Aga Sakust ja lõuna poole jäävatest kohadest (Jõgisoo, Voore ja Koppelmaa) on kirjutatud ja kirjutatakse edaspidi veelgi,” ütleb Teinbas.
Ajapiirid kaheksa kandi loost ulatuvad 12.-13. sajandist kuni aastani 1991. Hilisemast ajast on kirjutatud lahti Saue küla nime lugu ligi kümne aasta jooksul kuni aastani 2014. “Külade vahed on väikesed, kuid saatused sarnased,” lisab mees.
Miks on raamatus just selline asumite järjestus ehk Tänassilmast Sakuni?
Kõik algas sellest, kui Taani preestrid tulid 13.s ajandi esimesel veerandil põhja poolt Eesti ala ristima. Tänassilma oli nendele esimene. Ja Saku tinglikult viimane, sest seda asulat toona veel ei olnud.
Kui sõita Jälgimäelt Tallinna suunas, siis üle silla jõudes näeme peaaegu Tänassilmani laiuvat heinamaad. See oli kunagi muistne hiieala. Käibel on muistend, et ordumehed olevat seal peidus olnud inimesed koos metsaga maha põletanud. Sellel võib olla isegi tõepõhi all, sest kui ENSV lõpul tehti sealkandis maaparandust, siis tuli alalt välja hulgaliselt kände.
Mida põnevat on teada Pääsküla ja Jälgimäe lugudest?
Pääsküla asub Tänassilmaga ligistikku ja on peaaegu kokku kasvanud. Jälgimäe mõisast on väga paljud valitsejad läbi käinud. Seda on omanud näiteks Schulmannid, Derfeldenid ja Rehbinderid jne. Aga 19. sajandil tulid Saksamaalt Tallinna ja hiljem Jälgimäele von Glehnid. 1821 müüdi mõis Peter v Glehnile. Aastal 1841 sündis siin Nikolai v Glehn ehk hilisem Nõmme asutaja. Mõis asub Jälgimäe tee ja Pärnu maantee vahel. Rahvas tunneb rohkem Glehni lossi Mustamäe nõlval. Kuid kõik sai alguse siinsest madalast puidust mõisahoonest. See ehitati aastatel 1760-1770.
Rahula külaga on seotud kirjanik Puškini vaarisa. Kuidas ta sinna jõudis?
Rahula asub Saue mõisast lõunas. Sealse mõisa väärtus on selles, et on tõesti olnud Puškini esivanemate käes. 18. sajandi alguses kuulus see Abram Petrovitš Hannibalile. Karjaküla kuulus ka temale, kuid oli liiga väike. Rahula müüdi varasema Tallinna garnisoni komandandi Hannibali poolt aastal 1762. Kerguta ja Vanamõisa asuvad teisel pool Saue linna. Praegu teatakse Vanamõisa suuresti vabaõhukeskuse järgi. Mõis on tänaseks täiesti hävinud.
Lehmja asus Saue linnast põhjas vastu Harkut ja Hüürut. Seda nime enam ei kasutata. Külas oli ka mõis.
Üksnurmes on mõisa kivihoone kivihoone alles, kuid see on kehvas olukorras. Mõis kuulus kunagi Antropoffitele. Nad olid tuntud, tublid ja ettevõtlikud omanikud. Üks neist, Roman, (1836-1926) oli näiteks Estonia seltsi esimene esimees.
Ja viimane ehk Saku, mida Taani Hindamisraamatus polegi mainitud. Ometi on asula tänaseks tähtis haldus- ja tööstuskeskus.
Alged on Tõdval ja see asula Taani Hindamisraamatus sees. See tee, mida tunneme Raudalu maanteena, on iidne tee. Vahepeal asus mõis Kajamaal jõe ääres. Praeguse Saku mõisa kohale ehitati hoone alles 17. sajandil. Esimene tõsine tegija ja suur majandaja oli Sakus Otto Magnus von Rehbinder. Tema poeg oli Carl Friedrich Rehbinder. Temaga seostatakse ka õlletootmise algust ja tähtpäeva loetakse aastast 1820. Aga ilmselt tehti õlut juba varem. 1732 oli Saku mõisal kõrts Traanil. 1750 aga viis kõrtsi ja 1774 oli neid juba seitse. Mõisal oli õigus pruulida õlut ja ajada viina. Aastatest 1780-1800 on säilinud Salomon Dobermanni koostatud mõisa hoonete loetelu. Seal on märgitud ka viinaköök ja linnaserehi.
Saku mõis polegi Rossi looming
• Enamikes teatmeteostes ja leksikonides on märgitud, et praegune Saku mõisa peahoone ehitati ilmselt aastatel 1825-1830. Arhitektina oletatakse tuntud meest Carlo Rossit. Kuid Lembit Teinbase kinnitusel see nii ei ole.
• “Uurisime koos Tartu ülikooli teadlase Alar Läänelaidiga dendrokronoloogiliselt sarikate palke. Seda aastal 2008,” ütleb mees. Puuproovidest selgus, et palgid langetati aastal 1815 ning ilmselt siis ehitatigi pööning. Palgid on mõisa pööningul siiani hästi säilinud.
• Seega ei ole Peterburi arhitekt Carlo Rossi ilmselt Saku mõisa arhitekt, sest oli aastatel 1810-1815 seotud suuuremate töödega Venemaal.
