30. novembril 25 aastat tagasi pidas kirikuõpetaja Jaanus Jalakas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kuusalu Laurentsiuse kogudusele oma esimese jutluse. Kuusalu kirikusse on Jaanus Jalakas teenima jäänudki.

Advendiaja alguses mõtiskleb ta koos Harju Eluga, kas kiriku tähtsus on ajas kasvanud või kahanenud.

Olete veerand sajandit pidanud Kuusalu kirikus jumalateenistusi, rääkinud inimestele nii igavikulistel kui päevakajalistel teemadel. Kas teid kui kirikuõpetajat võib pidada kohalikuks arvamusliidriks?

Hiljutisel surnute mälestuspühal rääkisin vilepuhumisest. Mu meelest meie poliitikas on palju vilepuhumist. Omal ajal Hiiumaal olin ka mõned koosseisud volikogudes ja linnavalitsuse liige.

Inimesed olid väga toredad, aga siiski leidsin, et mulle see ei sobi. Kirikuõpetaja olgu kirikuõpetaja. Mina ei ole kindlasti arvamusliider, sest see on jälle selline moodsa maailma tänapäevane sõna.

Mina olen kirikuõpetaja. Selleks on mind ordineeritud ja kui Jumal lubab, siis jätkan. Ma arvan, et Juuda patuks peeti ju vilepuhumist. Ja see ma olla ei taha. Kirikuõpetaja on hea olla. Olles käinud aasta kokakoolis, siis olen aru saanud, kui raskelt ikka inimestel tuleb leib lauale. Pean ääretult tänulik olema Jumalale. Olen tahtnud küll varasest noorusest tegeleda rohkem raamatutarkusega, aga olen pidanud tegelema praktiliste asjadega. Nii Hiiumaal, kui Hommiku-Harjus… Aga olen tänulik, et olen saanud seda tööd teha.

Ometigi räägite jutluse ajal ka igapäevaprobleemidest?

Ega see Ukraina sõda meile muidu nii oluline ei oleks, kui et see on nii lähedal. Kusagil on maailmas olnud alati rahutused, sõjad. Inimese hinges on samamoodi. Vahel rahutus, vahel sõda. Kui mitte naabriga või vastasparteiga, siis vähemalt iseendaga. Mõned päevad tagasi rääkisin kantslist seoses jalgpalli MMiga jalgpallikangelastest. Ega kangelane jalgpalliväljakul ei saa ka ilma meeskonnata, kaasmängijateta, kes talle annavad hea söödu, et ta saaks värava lüüa. Aga see tähendabki ju armastustegu, kui söödad kangelasele õige söödu. Meeskonda on vaja.

Meil Kuusalus on väga imeline meeskond kiriku juures. Oleme palju kiita saanud ja rõõm on näha, et kirikuaias on hakanud inimesed lastega jalutamas käima. See tähendab, et alev ei ole enam hall magala, kus ainult kommunaalprobleemidega tegeletakse. Miskit sära ja valgust on vaja ju inimese hingele, ja kirik ja seal paistev valgus ju peaks ka seda tegema hallis ja pimedas hingedeajas.

Ja kui kohalikud ettevõtjad või poliitikud sellest ei taha aru saada, siis Jumalal on inimesi mujalt kui Kuusalust, kes seda mõistavad hästi ja aitavad ikka, kui kohapealsetel on elu raske ja vaene.
Või nagu ütleb apostel Paulus: „Saage vägevaks Issandas ja Tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu!“ (Efesose 6.10-11).

Aga on ka kurbi asju ja inimestega võitlemisi. Samas teeb see ju elu huvitavaks. Näiteks orelimeister Toomas Mäeväli, kes on Euroopa Liidu projektide ja inimeste annetuste abil Eestimaa helisema pannud; on ümber ka mitmed omaaegse kirikuõpetaja Eduard Ahrensi räägitud halvad lood, toonud mehe hoopis teise valgusesse. Tänu kohaliku elaniku Sulev Valdmaa aktiivsusele sai Kuusalu pastoraadi ette Eduard Ahrensi mälestusmärk ja pastoraadiski ühtteist kohendatud.

Kirikuaia väravasse sai Kristuse kuju ka seepärast pandud, et kui inimene ei suuda kiriku uksest sisse astuda, siis igaüks näeb ja märkab Kristust Kuusalu kirikuaia väravas ja mõtiskleb Jumalast, oma Loojast, ja lunastusest Kristuse ja Püha Vaimu läbi.

Olete käinud aastaid retriidil Läänemaal, mida see teile on andnud?

Retriidi viib läbi jesuiidist katoliku preester Christoph Wrembek. Tema on olnud Saksamaal üliõpilaste kaplan ja preestrite hingehoidja. Ka natuke aega olnud Hollywoodis. Ta on kirjutanud, raamatu „Juudas, mu sõber. Sina, kes sa Juuda koju tood, too ka mind“.

Seal raamatus ta kirjutab, et „kui sa lõuna ajal tualetis käid ja käsi pesed, siis ütle: Issand, puhasta kõik mu mõtted, mu soovid, mu ihad, kaota mu hingest kõik rahutus ja agressioon, muuda mind jälle rahumeelseks, avatuks vestlusele, et ma võiksin levitada sinu heatahtlikkuse magusat lõhna…“. Kas pole ilus palve?

Mida tähendab teile ja kirikule advendiaeg?

Kirikuaasta lõpus on hingedeaeg, mis on pime, mil räägitakse viimsetest asjadest: viimsest kohtust, igavikust, kuhu me inimesed varem või hiljem suundume. Surm ei tähenda mitte lahutamist vaid eraldumist. Surm on edasitee. Sellele järgneb advendiaeg ehk Kristuse tulemise aeg, mis toob inimestele rõõmu ja elevust. Eks see ootamine ju seda tekitab. Valmistumist kellegi tulekuks.

Advendi- ja jõuluaeg toob ikka uusi inimesi kirikusse ja elu justkui elavdub. Rõõmusõnum Kristuse sünnist on ikka inimese südant liigutanud, ei jäta kedagi külmaks.

Meil peavad olema lambid õliga täidetud. See on juba selline rõõmsam aeg. Oleme murelised ju, kui laps hakkab perre sündima, aga kui ta on sündinud, siis rõõmustame.

Kui palju käib teil tavalisel ajal inimesi kirikus, kas advendiaeg, eriti jõulud, suurendavad kiriku külastatavust?

Tavaliselt on Kuusalus pühapäevasel jumalateenistusel kümmekond inimest. Kümme aastat tagasi eriti kunagi ei jäänud alla 20. Eks siin on mitmeid põhjusi. Kaasa arvatud meie endi laste kasvatamine. Kui ustav keegi on oma ristimis- ja leeritõotusele.

Aga on ka muid põhjusi. Mõnele ei meeldi kirikuõpetaja, mõnele miski muu. Ja kirikuõpetajal ka juba 60 aastat elatud ja peab tegema mitmeid ümberhindamisi elus.

Ajaga ma kaasa ei taha minna, sest olen oma vanematelt pärinud tõekspidamised, millest tahaks kinni hoida, aga maailm kisub ja tahab, et neist lahti laseksin ja naerataksin kõigile. Aga mis sa ikka naeratad, kui inimesed jätavad kohustused täitmata. Aga eks see ongi see elu kunst.

Advendi- ja jõuluaeg toob ikka uusi inimesi kirikusse ja elu justkui elavdub. Rõõmusõnum Kristuse sünnist on ikka inimese südant liigutanud, ei jäta kedagi külmaks. Aga üldiselt on nii, et Jumal annab, Jumal võtab ja Tema nimi olgu kiidetud. Ikka on ju vaesemaid ja rikkamaid aegu olnud.

Inimese hing on ka vahel väga vaene, vahel rikkam. Aga kiriku tähtsus ei ole vähenenud, vaid pigem kasvanud. Ja selle eest peab kiitma ja tänama Jumalat ja seda meeskonda, kellega koos püüame Kristusele head söötu anda. Kristuse kirik ei kao. Riike, ja valitsusi ja valdasid on ikka ümber nimetatud, aga Jumala riik ei kao.