200. sünnipäeva tähistanud Saku õlletehas on hoolimata kriisist suutnud kasvatada nii jaemüüki kui ka eksporti. Samas valmistab muret ebakindlus Läti piiril, Soome turistide nappus ning hotellide, restoranide ja kohvikute kitsikus. Õlletehase rõõmudest ja muredest rääkis Harju Elule müügidirektor Jaan Härms.

Saku õlletehas peab oma alguseks 19. oktoobrit 1820, sest sellest päevast pärinevad esimesed kirjalikud tõendid keedupotist Saku õlleköögis. Kas üks keedupott on piisav alus suure õllevabriku 200. sünnipäeva tähistamiseks?

Ma usun, et on, sellepärast et see õllepott, millest on esimene kirjalik tõend olemas, ei jäänud ju ainukeseks. Aegade jooksul need potid kasvasid. Käesoleval ajal anname aastas juba üle saja miljoni liitri toodangut.

19. sajandil oli igal mõisal õlleköök ja tavaliselt ta õlleköögiks jäigi. Mida tegid Saku mõisnikud teisiti, et õlle valmistamise ja turustamisega edu saavutada?

Ju siis nendel – Rehbinderitel ja Baggodel – oli sellesse rohkem usku. Meie tehase loojad olid ka ise väga kiindunud õllesõbrad. Oli nii usku kui armastust kui kirge selle toote vastu.

Saku õlletehase peamiseks konkurendiks oli Tallinna ettevõte Revalia. Kui see 1911. aastal uksed sulges, ei ole Tallinnas enam õlletehast olnud. Kuidas konkurent seljatati?

Edu tagas kitsarööpmelise raudtee ehitamine Sakust Tallinna 1899. aastal. Tol ajal toodang ei säilinud nii hästi kui tänapäeval. See tuli suhteliselt kiiresti laiali vedada ja ära tarbida. Nähtavasti tegime seda hästi ja ostjad hindasid just Saku õlut.

Nõukogude ajal tootis Saku selliseid märjukesi nagu Kuldne Oder ja Žiguli. Mis olid nende õllede voorused ja puudused?

Žiguli õlu ei ole kuidagi Saku õllemark. Nõukogude ajal võis Žiguli õlut toota Nõukogude Liidu territooriumil mistahes õlletehas.

Eeliseks võis kindlasti olla see, et need kaubamärgid olid väga tuntud, Žiguli õlu kindlasti mistahes tarbijale.

Tol ajal üleüldine puudus tarbijale oli tehnoloogia vähene areng. Kvaliteet oli pigem kehvavõitu.

Aga Saku oli ka “vene ajal” eestvedaja, selle tunnistuseks saadi “eksperimentaalõlletehase” nimetus, mis tähendas sisuliselt kvaliteedimärki.

Praegu on Saku õlletehase sortimendis näiteks Saku Originaal, Saku On Ice, Saku Kuld. Kuivõrd kerge või raske on uut õllesorti välja töötada?

Õllede maailm on ju suhteliselt kirju. Kui küsimusega peeti silmas õllemarki või õllebrändi, siis luua natukese uutmoodi õlut, mille pudeli etiketil on teine nimi, otseselt raske ei ole. Küll aga on väga raske olla sellega pikaajaliselt edukas, olla tarbijate lemmikbränd või üks valikutest, mis on regulaarselt kas ostukorvis või söögilaual. See nõuab pikaajalist panust, usku ja ka investeeringuid. Ja muidugi peab ta maitsema hea.

Saku õlletehas on viimased kaksteist aastat kuulunud rahvusvahelisse Carlsberg Groupi. Kas ei ole hirmu, et üleüldises globaliseerumise laines kaovad piirkondlikud eripärad ja kohalikud õllesordid?

Mina olen nii Sakus kui Carlsbergi teistes ettevõtetes töötanud 18 aastat. Mina seda hirmu vähemalt meie valdkonna, meie äri ja meie kontserni puhul tähele pannud ei ole. Pigem vastupidi.

Carlsberg on globaalselt kasvanud nii, et on omandatud erinevates piirkondades ja riikides tugevaid kohapealseid õlletehaseid ja brände. Omandamise käigus ja omandamise järgselt on kõiki kohalikke kaubamärke ja portfelli pigem tugevdatud.

Loomulikult sellele lisanduvad täiendavad rahvusvahelised brändid, aga see on ju paljudel turgudel sarnane, et valdav osa õlledest, mis ära juuakse, mis tarbijatele väga meeldib, on kohalik, aga kindlasti on alati teatud segment joojaid, kes tahavad ka midagi rahvusvahelist, midagi erilist.

Õlle joomine on siis jätkuvalt piirkondlik. Sakul on olnud raskusi Lõuna-Eestis turuosa kasvatamisega. Tartus paiknev A. Le Coq jällegi ei suuda Põhja-Eestis edu saavutada. Kas see jääbki nii?

Esiteks, see kindlasti ei jää nii. Teiseks, see ei vasta ka tõele.

Samamoodi, nagu Saku bränd ise ja Saku portfelli õlled on edukad Lõuna-Eestis, on A. Le Coqi enda põhibränd ja muu portfell edukad Põhja-Eestis. See tuleneb sellest, et meie konkurents ei ole vaenulik, teineteist salgav ja hülgav või ülemäära kritiseeriv. See on eluterve ja edasiviiv konkurents.

Teiseks, Eesti on ju väga väike. Paljud riigid jagunevad kaheks või enamakski ajaloolistel või usulistel põhjustel. Meil sellist olukorda ei ole. Me oleme ikkagi üks väike Eesti ja tänu sellele ei ole sellist “piiri vahel” konkurentsi tarbimiseelistustes.

1. juulil tuli pommuudis – Eesti suuruselt kolmas õlletootja AS Viru Õlu lõpetab Eestis õllepruulimise. Kas Eesti turg on tõesti nii tilluke, et kahe suure vaala kõrval kolmandale kohta ei ole?

Minul on väga kahju, et Viru Õlu lõpetas. Oleks olnud ruumi küll.

Teiseks, jah, Eesti turg on üpris väike. Kui siin tahta olla edukas ja jätkusuutlik, peab siia pidevalt investeerima.

Kolmandaks, Viru Õlu omandati aastaid tagasi välisomaniku poolt, aga välisomanik ei suutnud või ei tahtnud jätkuvalt ja püsivalt investeerida kohalikku kodumaisesse brändi, mille peale siis oma äri ehitada. Viru õlu oma äritegevuses oli pikki aastaid kahjumlik.

Ometi on viimastel aastatel esile kerkinud ridamisi käsitööõllede tootjaid. On see käesoleva hetke mood või suudavad nad püsivalt kanda kinnitada?

Ma ise olen arvamusel ja seda näitavad ka viimase pooleteise aasta numbrid, see haip või peak on ära olnud.

Käesoleval aastal on väiketootjate müük ju kokkuvõttes vähenenud. Nad on tulnud selleks et jääda, küll aga nende enda sees on ülitihe konkurents. Ma ennustan, et järgmisel aastal samal ajal paljud nendest enam ei jätka.

Teisest küljest tunnustan mõnda tugevamat nendest, kes on väga edukalt oma äriplaani ellu viinud. Äriedu tagab see, kui on selge ja hea ekspordistrateegia. Koduturg on paganama väike, aga need paar suuremat edukat on tegelikult väga tublid eksportöörid ja see annab neile võimaluse ellu jääda.

Aeg-ajalt kerkivad esile karskusemehed nagu Mihhail Gorbatšov ja Jevgeni Ossinovski. Kuidas te nende tegevust kommenteeriksite?

Väga kitsarinnaline. Nad ei ole ju oma tegevuses kuigi edukad olnud, on oma kaarte maha mänginud ja need pole pikas perspektiivis olnud mitte poliitiliselt edukad käigud, vaid pigem väga lühinägelikud ja populistlikud sammud.

Sellest viimasest mehest ja tema tegemistest ja tagajärgedest tean ma väga palju ja võin öelda selgelt, et need olid ikkagi Eestile, Eesti majandusele tervikuna väga suurt kahju toovad sammud.

Aga ikkagi – mitu liitrit õlut oleks ühele keskmisele Eesti mehele sobiv aastane kogus?

Eks iga keskmine Eesti mees saab seda ise hinnata. Tänasel hetkel Eesti keskmine tarbimine on alla 80 liitri inimese kohta aastas. Euroopas on riike, kellel on tarbimine suurem, on väga palju riike, kus on see suhteliselt sarnane ja mõned riigid, kus ta on madalam.

Üldiselt võib tunnustada Eesti keskmist tarbijat, mitte ainult meest, aga ka naist, kes on endiselt tubli õllejooja.

Aga milline õllekogus sobiks aastas Eesti naisele?

Ma arvan, et Eesti naisele sobiks samasugune kogus. Seda keskmist aasta kogust ei pea ju ühe päevaga või nädalaga ära jooma. Sündmusi, kus kultuurselt juua ja mõõdukalt tarbida, on küll ja küll.

Kuidas praegune koroonakriis Saku õlletehase tegevust mõjutab?

Väga palju. Esiteks, see mõjutab ettevõttes väga palju sisemist töökorraldust. Oleme palju ohutusmeetmeid kasutusele võtnud, et oma töötajate tervist ja turvalist töökeskkonda tagada.

Teiseks, müügi dünaamika, kellele ja kui palju me müüme, on väga palju muutunud. Positiivne on see, et meie jaekaubandus kasvab. Ka eksport on kasvanud eelmisel ja ka sellel aastal.

On kolm väga suurt murekohta. Müük Läti piirile on väga ettearvamatu, sest kord on piir kinni, kord jälle lahti. Teise probleemina on täiesti seiskunud müük Soome turistidele nii Tallinna sadamas kui ka laevadel.

Kolmandaks probleemiks on kogu horeca sektor (hotellid, restoranid, kohvikud – AT), nii turistide puudumisest kui kodumaise tarbija käitumisest tingituna.

Millised on Saku õlletehase järgmise viie aasta plaanid?

Me oleme väga ettevaatlikud järgmise aasta alguse osas. Sellised rasked kuud nagu jaanuar ja veebruar on meie äris nagunii madalhooaeg.

Loodame ja usume, et nii kevad kui suvi toovad mingisuguse paranemise. Oleme optimistlikud, loodame, et turg taastub, aga loomulikult on majanduse osad, mis taastuvad palju aeglasemalt.

Pikaajaliselt, on ta siis viis või viisteist või viiskümmend aastat, töötame selle nimel, et olla kas siis suurim või üks suurematest joogitootjatest Eestis ja kindlasti selleks ka jääda.

Saku õlletehas

• Sõltuvalt hooajast 280–360 töötajat
• Eesti turuosa ca 40 protsenti
• 2019. aasta käive 65,9 miljonit eurot
• 2019. aasta puhaskasum 6,1 miljonit eurot
• 2019. aastal ekspordi osakaal käibest 39,6 protsenti
• 2019. aasta kogutoodang ca 100 miljon liitrit
• Peamisteks õllesortideks Saku Originaal, Saku Kuld, Karl Friedrich, Saku Tume, Saku Hele, Saku Antvärk
• Toodanguks ka siidrid, longdrink’id, alkoholivabad õlled, lauaveed, maitsestatud veed, vitamiinijoogid, kaljad, energiajoogid.