Europarlamendi saadik, 33 aastat vana Jaak Madison on jõudnud palju. Pärast ühinemist EKREga 2013. aastal valiti ta kahel korral riigikogusse, ta oli parlamendi põhiseaduskomisjoni esimees. Alates aastast 2019 on Jaak Madisson valitud kahel korral Euroopa Parlamenti, kus ta töötab ka praegu. Hiljaaegu ühines aga EKRE üks käilakujusid venemeelseks peetava Keskerakonnaga. Miks? Harju Elu uurib tagamaid.
Kuuldavasti külastate tihti Ukrainat. Mis põhjusel?
Varasematel aegadel käisin Ukrainas sageli, mu endine tädimees on ukrainlane, kümme aastat tagasi kolis ta sinna tagasi, elab Lvivi kandis.
Viimasel ajal ma nii tihti seal pole käinud, mõni nädal enne sõja puhkemist külastasin Ida-Ukrainat – praeguseks purustatud ja annekteeritud Mariupolit, Zaporižžjat… Ja nüüd suvel käisin.
Üks vastuolusid EKRE pealiini ja teie vahel oli just Ukraina pinnal. Sõja puhkedes kuulutas Mart Helme kohe, et Ukrainal oleks targem alistuda. Teie nii ei arvanud.
Ega ju keegi – mitte ainult EKRE pealiini mehed – ei uskunud siis, et Ukraina suudab vastu pidada üle kahe nädala. Ukrainlased suutsid aga midagi uskumatut ja see oli signaaliks ja surveks lääneriikidele, et peab aitama. EKRE sõnumid olid muidugi jätkuvalt kaheldavad.
Poliitikuna ütleksin – miks tegi EKRE mingeid Ukrainat alandavaid avaldusi, isegi kui kaheldi Ukraina toetamise mõttes! Isegi kui oldi veendunud, et Venemaa võidab selle sõja üsna kiiresti, siis poliitikul polnud mõistlik seda välja öelda. Kellegi ütlused või arvamused siin Eestis ei muuda sõja kulgu, ei tee ukrainlaste olukorda ei paremaks ega halvemaks, küll aga tegid need hullemaks erakonna enda olukorra.
Kas EKRE suhtumine Ukraina sõtta ja laiemalt julgeolekuküsimusse oli ka põhjuseks, miks EKRE viimased parlamendivalimised Reformierakonnale pikalt kaotas? Valimiste eel ennustati enam vähem võrdset tulemust…
Kindlasti. Ma olin kohe peale riigikogu valimisi kriitiline ja ütlesin erakonnas, et ilmselgelt ei olnud mõistlik erakonna esimehel paar nädalat enne valimisi öelda ETV otse-eetris, et „Ukraina sõda pole meie sõda“ või alustada meedias konflikti kaitseväe juhatajaga.
Kui taheti vallandada Martin Heremit, tulnuks valimised enne võita, siis seda teha. Seega jah – kuigi oli valijaid, kes poleks tahtnud Reformierakonda valida, siis nad ikkagi tegid seda juba osaliselt hirmust EKRE ees.
Vähem kui kuu aega tagasi, 22. augustil liitusite kõigile üllatuseks Keskerakonnaga. Millised on nüüd teie seisukohad Ukraina sõja suhtes?
Ega need pole muutunud. Iga sõda saab ükskord läbi ja lõpeb läbirääkimistega. Küsimus on, millistel tingimustel see Ukrainale lõpeb, millised alad jäävad okupeerituks ja millised mitte. Selle tõttu olnuks pikamaarelvastuse, peamiselt rakettide ja ründelennukite andmine juba ammu vajalik.
Ukrainale raskerelvade andmise vastased on heietanud jutte sõja eskalatsioonist, Venemaa tuumapommist. Tuumarelv on ka Suurbritannial ja Prantsusmaal. Nii et Kremli jutt tuumarelva käikulaskmisest pole kuigi tõsiseltvõetav.
Kas sama seisukohta jagavad teie erakonnakaaslased Keskerakonnast?
Päris kindlasti on Keskerakond toetamas Ukrainat ja ühemõtteliselt peab agressoriks Venemaad. Seda ilmestas muide ka asjaolu, et üks Euroopa esimesi linnapeasid, kes külastas kohe peale sõja puhkemist Ukrainat, oli Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart.
Olete öelnud, et poliitikas on olukordi, kus tuleb vahetada erakonda maailmavaate pärast. Arusaamatuks jääb, kes on maailmavaadet muutnud, teie või Keskerakond?
On poliitikuid, kes vahetavad maailmavaadet erakonna pärast. Ja on poliitikuid, kes vahetavad erakonda maailmavaate pärast. Esimesse rühma kuulub 90% inimestest ja teise 10%. See võrdlus on laenatud tegelikult Taani telesarjast „Võimu kants“, kus peaministriks oli Birgitte Nyborg.
Ütluse mõte minu jaoks on selles, et vahel tuleb vahetada erakonda, et oma maailmavaadet kaitsta ja selle eest edasi seista. Keskerakond on viimasel ajal hakanud selgelt defineerima oma ideoloogilist tausta. On aru saada, mille eest Keskerakond seisab. Varasema seitsme-kaheksa aasta jooksul, mil esimeheks oli Jüri Ratas, oli raske öelda, milline on Keskerakonna maailmavaade, kuhu erakond asetub poliitilisel skaalal. Uue esimehega on asi muutunud.
Kui oli selge, et EKREga minul enam edasi minna pole võimalik, kohtusime mitme kuu jooksul Mihhail Kõlvartiga, arutasime läbi erinevad programmipunktid, erakonna seisukohad. Keskerakond on või on teel sinna poole, et olla konservatiivne erakond, mis asub tsentris majandusküsimustes, konservatiivne aga migratsiooni ja eesti keele ja paljudes teistes küsimustes.
Olete kindlasti kohtunud mingigi osaga oma arvukatest valijatest, kes andsid oma hääle teile kas riigikogu või europarlamendi valimistel? Mida arvavad nemad teie valikutest?
Minu ühinemist Keskerakonnaga peeti vähetõenäoliseks, arvati, et küllap liitun Isamaaga. Seda arvamust kultiveeris ka mu eelmise erakonna juhtkond – räägiti mingist süvariigi kokkuleppest minu ja isamaalaste vahel.
Kui selgus, et ühinen Keskerakonnaga, olid paljud valijad šokis. Läks aga nädalakene mööda ja mulle hakati helistama ja kirjutama, et mind mõistetakse. Öeldi, et kui nad olid olukorda natuke analüüsinud, said nad aru, miks ma seda tegin. Ja et mu samm oli õige.
Mingi osa valijaid – peamiselt siis need, kes valisid kandidaati ainult erakonna pärast – olid ja on jätkuvalt pettunud. Samas olen korduvalt öelnud, et ma ei olnud europarlamendi valimistel erakonna põhikandidaat, ma olin erakonna viimane number, kes pidi oma kampaaniat rahastama omaenda eelarvest, kogu EKRE valimiste eelarve kulus esinumbri ehk erakonna esimehe kampaaniale lootuses, et mulle tehakse ära. Selle pärast ei ole mul ka süümepiinu, europarlamendi valimised on suures osas ikkagi isikuvalimised.
Enamik valijaid, kes mu erakonnavahetust mõistavad, on aru saanud, et seisukohad, mis mul on olnud viimased viis-kuus aastat – olgu näiteks immigratsiooniküsimused, föderalism, rohepööre, julgeolekupoliitika – need on mul jätkuvalt endised. Minu valija võib ennast tunda päris kindlalt. Ja ma ise ka usun, et enamikuga valijatest on rahu majas.
Millised on teie suhted Jana Toomiga? Kumb kummale peab järele andma?
Suhted Jana Toomiga lähtuvad sellest, et teha koostööd küsimustes, kus meie seisukohad kattuvad, nagu põllumajandus- ja regionaalpoliitika, inimeste sotsiaalne toimetulek. Jääme viisakalt eriarvamusele, kus meie seisukohad erinevad.
„Enamik valijaid, kes mu erakonnavahetust mõistavad, on aru saanud, et seisukohad, mis mul on olnud viimased viis-kuus aastat – olgu näiteks immigratsiooniküsimused, föderalism, rohepööre, julgeolekupoliitika – need on mul jätkuvalt endised.“
Jaak Madison
Pärast mitme liidri lahkumist Keskerakonnast olid väga paljud veendunud, et sellest saab vene keelt kõnelevate inimeste nišipartei. Kas teie ühinemine erakonnaga muudab kuvandit?
Adusin enne ühinemist selgelt, mis olukorras Keskerakond on – toetus eestikeelsete valijate hulgas erakonnale oli kolm protsenti. Alla valimiskünnise. Oli selge, et kui ei saada uut tõuget, ei sünni ideoloogilist muutust, on neil väga raske sellest seisust välja tulla. Seda ütlesin ka erakonna esimehele. Keskerakonnal oli vaja täpsemalt defineerida oma maailmavaade mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa tasandil. See tähendab otsustada, millisesse parteiperre me kuulume. Kui ütleme, et rohepööre on utoopia, siis peame ühinema ka parteiperekonnaga, kes ütleb seda Euroopa tasemel. Kui me räägime migratsioonist, siis on meie huvi see, et Eesti riik jääks püsima. 1,3 miljoni elanikuga riik ei saa deklareerida, et tulge kõik meile, nii noored kui vanad.
Konservatism on see, mis aitab meil jääda. Kõik peavad austama Eesti riigi põhiseadust. Eesti keel on riigikeel. Ja kui kõik inimesed saavad sellest aru, siis on nad võrdsed sõltumata sellest, mis keelt nad oma kodus räägivad. See peab kattuma meie Euroopa parteiperekonnaga ja tulema selgemalt välja meie ideoloogilises sõnumis – kes me oleme. Usun, et Keskerakonnal on potentsiaal tõusta järgmistel riigikogu valimistel tugevaimaks rahvaparteiks Eestis, kes ühendab inimesi sõltumata sellest, kas nad elavad Võrumaal või Virumaal.
Esimesed märgid näitavad, et oleme õigel teel. Eesti keelt kõnelevate valijate hulgas Keskerakonna toetus kasvab. Aga õiget mõju hakkame nägema alles mõne kuu pärast.
„Kui Reformierakonna toetus tõuseb, siis Isamaa toetus hakkab langema. Senine Isamaa toetuse kasv on ju põhinenud just Reformierakonna langusel.“
Jaak Madison
Millisena kujutlete poliitilist maastikku Eestis enne järgmisi riigikogu valimisi?
Reformierakonna toetus tõenäoliselt taastub 20–25 protsendi piires. Sest Eestis on piisavalt palju inimesi, kellele meeldib petta saada. See on demokraatia võlu ja valu. Praegune peaminister ei tee loomulikult targemaid otsuseid kui tegi Kaja Kallas, aga ta suudab vähemalt teatud küsimustes rohkem vait olla, olles sellega sümpaatsem oma valijaile.
Kui Reformierakonna toetus tõuseb, siis Isamaa toetus hakkab langema. Senine Isamaa toetuse kasv on ju põhinenud just Reformierakonna langusel. Ka paljud EKRE valijaid on liikunud Isamaa taha. Edaspidi langeb aga Isamaa toetus tagasi 15–20 protsendini, EKRE toetus jääb 10 protsendi piiresse, seal uut värsket energiat näha pole. Energia erakonnale annavad aga erinevad inimesed.
Sotsiaaldemokraatide toetus jääb 10–15 protsendi piiresse. Keskerakonna toetus tõuseb tänaselt 12 protsendilt 20+ protsendile. Parempoolsed ületavad valimiskünnise, Eesti 200 on järgmisteks valimisteks kadunud. Uue rahvuskonservatiivse erakonna potentsiaal on 10 protsenti, kuid selle nimel tuleb neil ropult tööd teha. Siiralt loodan, et neil läheb hästi.
Kes moodustavad järgmise valitsuse?
Koalitsiooni moodustavad ja valitsuse panevad kokku tõenäoliselt Keskerakond, Isamaa ja parempoolsed.
Poliitikaeksperdid ennustavad, et Eesti Vabariigi järgmine peaminister tuleb parempoolsest erakonnast, nimedest on välja öeldud Urmas Reinsalu ja Jaak Madison. Kas olete nõus peaministrikoha valmis võtma, hr Madison?
Kui seda vaja on, siis kindlasti. Aga peaministrid tulevad reeglina erakondade esimeeste seast. Nii et täna on kõik šansid saada peaministriks Mihhail Kõlvartil. Ja selle nimel me töötame.