Naine nagu orkester: aasta kodanikuks valitud Iti Aavik räägib Harju Elule, kuidas ta jaksab aidata langenud kaitse-väelaste lapsi ja Armeenia naisi, korraldada hea-tegevuslikke kontserte, korral-dada lugude jutustamise kooli-tusi ning kõige selle kõrval kasvatada kolme last nii, et nad spordis tipp-saavutusi näitavad.
Kodanikuühiskonna Sihtkapitali sihtasutuse auhind aasta kodanik 2024 anti Iti Aavikule peamiselt tema tegevuse eest Carolin Illenzeeri fondi juhina. Fondi kaudu, mille patrooniks on vabariigi president, toetatakse vigastatud või langenud kaitseväelaste laste haridusteed. Selle töö eest on Itile omistatud ka Eesti reservohvitseride kogu rahvusvahelise koostöö eriteenete rist ja Kaplan Public Service Foundationi autasu Deeds not Words.
„Olen aidanud liita kaitseväge ja tsiviilmaailma, toonud tavainimesele kaitsevaldkonna lähemale. Lisaks siis kõik muud tegevused vabakonnas pea kahekümne aasta jooksul,“ selgitab Iti.
Maailm on vaja paremaks kohaks muuta
„Ma usun, et sellise auhinna puhul keegi kunagi ei mõtle, et see võib sinuni jõuda. Ma olen vahel väikeste eluvõitude puhul öelnud naljaga: no selle eest võiksin küll medali saada – kui suudad kolm väikelast samal kellaajal Tallinna erinevatesse linnaosadesse potsatada ja nad sealt ka hiljem koju organiseerida,“ muigab ta.
Ta usub, et kui inimesed hakkavad mõtlema, et nad teevad midagi, et saada auhind, siis on midagi väga valesti.
„Pigem eeldab selle tiitli saamine, et sa töötad avalikkuse huvides ja teed natuke rohkem, kui töö ette näeb. Sulle väga meeldib see, mida teed, ja sa usud, et saad midagi paremaks ja ägedamaks muuta. See panebki silmad särama ja rattad käima. Kui teed seda, mis meeldib, siis teedki seda hästi,“ kõneleb Iti.
Iti on tegutsenud heategevuse ja noorte valdkonnas pea 20 aastat. Töötanud Tartu lastega noortekeskuses, olnud tugiisik Hispaania lastekodus ja Põhja-Iirimaa naiste varjupaigas, juhtinud Baltikumi võrgustikku kogukonna filantroopia valdkonnas, tegutsenud vastutustundliku ettevõtlusega, koolitanud kogukondi nii Eestis, Moldovas kui ka Tadžikistanis. Ta on korraldanud kestlikkusfestivali „Hoolides homsest“, vedanud fotoprojekti „Erilised tavalised eestimaalased“ ja arengukoostöö ümarlauda.
Lisaks töötab ta täna MTÜ-s Mondo naiste õiguste edendamise nimel Armeenias. Näiteks on Armeenia õpetajad saanud koolitust, kuidas ära tunda koduvägivalla all kannatavaid lapsi. „Soovime Armeenias jätkata mondolike teemadega, nagu naiste võimestamine, digipädevuste arendamine, töö haavatavas sihtrühmas ning enamasti toimub see kõik eemal pealinnast ning suurtest keskustest,“ räägib Iti.
„Sa usud, et saad midagi paremaks ja ägedamaks muuta. See panebki silmad särama ja rattad käima.“
Auhinna üleandmise ajal mullu novembris siseministri positsioonil olnud Lauri Läänemets ei hoidnud siis kiidusõnu kokku.
„Aaviku võimed riigipiire ei tunnista […]. Oma inspireeriva isiksuse ja juhtimisoskusega suudab Iti Aavik tuua kokku erinevaid ühiskonnagruppe ning sealjuures panustada ka laiapõhjalisse riigikaitsesse, mis on meile täna ülioluline,“ ütles Läänemets.
Nimi langenud sõduri tütre järgi
Tavakodaniku jaoks mittemidagiütleva nimega Carolin Illenzeeri fondil on tegelikult mõtlemapanev nimelugu. Fond on saanud nime 2005. aastal välismissioonil Iraagis langenud vanemveebel Arre Illenzeeri tütre Carolini järgi, kes oli vaid mõni nädal vana, kui oma isa esimest ja viimast korda nägi. Toona hakkasid veebel Illenzeeri kaitseväelastest sõbrad perekonda toetama ning kuna kurbi teateid tuli veel, siis lõi sõpruskond fondi, aitamaks sarnasesse olukorda sattunud peresid. Täna saavad fondist toetust ka Eestis teenistuskohustuste täitmisel hukkunud või viga saanud kaitseväelaste lapsed. Fond toetab 81 enda nimistus oleva lapse haridusteed ja huvitegevust.
Kui Itit kutsuti fondi juhtima, oli ta alguses kahtlev. „Mõtestasin ennast kui patsifisti ja olin pakkumist lausa tagasi lükkamas. Aga siis mõtlesin, et mulle meeldib heategevus ja lapsed ning sellega saan ju tegeleda,“ meenutab Iti.
Töö fondijuhina on pannud teda oma seisukohti revideerima. „Patsifist on lihtne olla, kui kuskil keegi teine sulle rahu tagab, aga kui palju meis on patsifisti alles siis, kui su enda kodu ja pere on ohus?“ mõtiskleb ta nüüd.
Heategevuslik kontsert toob pisara silma
Juuni alguses toimus kaitseväe Paldiski linnakus heategevuslik kontsert „Laulud sõdurile“, mida näidati Kanal2 vahendusel teles ja Postimehe veebis 16. juunil kell 20.00. Kontserdil, kus esinesid Liis Lemsalu, Marko Matvere, Vaiko Eplik, Púr Múdd, rahvusooper Estonia poistekoor jpt, kogus fond toetust lastele, kelle isa või ema on langenud või raskelt vigastada saanud, panustades kaitseväelasena Eesti riigi kaitsesse.
„Laulud sõdurile“ toimus sel aastal juba 14. korda. Viimased kuus aastat on kontserdi toimumiskohaks kaitseväega seotud militaarobjektid – 2020. aastal leidis kontsert esimest korda aset kaitseväe Tapa linnakus.
„Esimest korda pistsime rinda kehva ilmaga. Samas tekitas see ka natuke erilise tunde. Ma vaatasin Eesti inimesi, kui vapralt me kõigest hoolimata oma asja teeme. Alates lava ehitajatest kuni artistideni, viimased käivad vihmas proovides ja kui nad õhtul külmas ja niiskes lavale tulevad, siis nad annavad endast kõik, ja see energia, mis vihmakeepides inimesteni jõuab, on nii soe ja positiivne, et sa unustad, et oled vaikselt märjaks saamas,“ kõneleb Iti. Fondi patroon Alar Karis koos abikaasa Sirjega ei teinud Iti sõnul kordagi teist nägu, panid keebid selga ega kurtnud millegi üle.
„Isad, kes on läbi elanud katsumusi, rääkisid oma tütardest, liigutus näos. Oh, see oli ilus ja tõi pisara silma,“ meenutab ta.
„Patsifist on lihtne olla, kui kuskil keegi teine sulle rahu tagab, aga kui palju meis on patsifisti alles siis, kui su enda kodu ja pere on ohus?“
Fondi taga olevaid inimesi ühendab Iti sõnul üks asi – soov panustada riigikaitsesse, anda midagi ühiskonnale tagasi ja teha head. „Sellest perspektiivist vaadatuna ei ole enam oluline, kas nad on rikkad, edukad, seotud sõjanduse või millegi muuga. Meie taga seisab kõiki nimetatud inimesi ja lisaks veel ka palju teisi,“ selgitab ta.
Mis aitab edasi pürgida?
Lisaks kõigele muule teeb Iti enda ettevõtte alt story-tellingu (loo jutustamise) koolitusi.
„Mind ennast on töö tegemise juures story-telling väga palju aidanud. Kui sellest meetodist kuulsin, siis muutsin ära enda sõnumite seadmise viisi. See on väga mõjus vahend, mida tegelikult on lihtne kasutada. Kõigil inimestel on need vahendid kuskil kuklas olemas, aga nad ei taipa neid kasutada,“ räägib Iti.
Seda tööd teeb ta täpselt nii palju, et ei väsiks ise teemast ära ja et iga kord, kui ta rääkima läheb, siis oleks tal midagi uut öelda.
Kuidas seda kõike jaksab? „Kui teed seda, mis meeldib, siis jaksad. Vahel muidugi ka võtad neid asju, mis meeldivad, liiga palju ette ja tundub, et jaks saab otsa. Eks siis tuleb meeles pidada, et aeg tuleb õigel hetkel maha võtta. Toetavad tiimid ja vahel mõne meeskonnakaaslase hea sõna või ka fondi perede toetus annab palju energiat,“ ütleb Iti.
Lisaks taipas ta ühel hetkel, et tema lemmikinimesed on tema lapsed ja nemad on prioriteet. Ka kiiretel aegadel võtab ta aja maha just nendega koos olemiseks.
Itil on kolm last, kellest Endel (17) oli äsja kümnevõistluses U18 vanusegrupis maailma esinumber, kuid äsja tegi üks prantsuse poiss tulemuse üle ja ta on nüüd teisel kohal. Lisaks on Endlil kõiki karva medaleid Eesti ja Balti meistrivõistlustelt. Praegu valmistub ta juuli lõpus Makedoonias toimuvaks Euroopa noorte olümpia festivaliks.
Koos kaksikõe Paulaga (17) tõid nad mai lõpus Kadrioru staadionil toimunud Eesti meistrivõistlustel teatejooksudes Elite Sport tiimides kokku kuus kuldmedalit. Paula on samuti saanud arvukalt medaleid nii Eesti kui ka Balti meistrivõistlustelt 400 ja 800 m jooksus. Noorem poeg Pelle (15) on edukas kuulitõukaja ja võitnud hulga medaleid.
„Sportlikest saavutustest on palju olulisem see, et neil on süda õige koha peal. Et nad on asjalikud noored inimesed, kes soovivad oma eluga midagi mõistlikku peale hakata,“ märgib Iti.
Kuhu edasi?
Tulevikule mõeldes soovib Iti, et tal säiliks uudishimu ja julgus öelda „jah“ ka natuke tundmatule ning soov õppida uusi asju.
„Uute teemadeni on mind alati viinud kas uudishimu või siis mingi jama. Et miski tõmbab vaiba alt ja siis hakkad siplema ning revideerima, kuidas siit edasi minna. Ja need kaks komponenti on mind viinud väga põnevate teemadeni,“ kõneleb Iti.
„Kui lapsed välja kolivad, saan ehk elada natuke rahulikumalt. Ma teadlikult naudin praegust kiirust ja virvarri, aga ma usun, et tempo vähendamine on ühel hetkel tore. Ma kasvasin üles jõe ja järve vahel. Süda kutsub ikka veekaldale ja paljajalu murule kõndima,“ lisab ta.
Eesti kõige tähtsamaks murekohaks hetkel peab Iti julgeolekut.
„Õnneks ma tean, et meil töötavad kaitseväes nii pädevad inimesed, et ma võin täitsa kindel olla, et need inimesed teevad endast olenevalt kõik, et meie riigi turvalisus oleks tagatud,“ märgib ta.
Suur probleem on Iti hinnangul see, et Eesti on muutunud väga kalliks riigiks.
„Mul on kolm last ja neid saades ma üldse ei muretsenud, et kuidas neid toita või et kas lastele toidu hankimine võib osutuda kalliks. Vaadates kerkivaid toiduhindu ja kõiki muid hinnatõuse, mõtlen, kuidas üldse inimesed julgevad lapsi saada. Olen palju mõelnud, kas ma tänastes oludes julgeks kolme last saada,“ räägib Iti. Nii võib tema sõnul praegu iga noort lapsevanemat vaadata nagu kangelast.
Siiski tasub Iti arvates mõelda ka sellele, mis on hästi, sest see annab tohutult jõudu.
„Näiteks kas mu lähedased on terved, kas neil on töö, kas nad saavad elus hakkama. Kui sellega on korras, siis juba ongi põhjus iga päev väga õnnelik olla, sest kui sul ükspäev see ära võetakse, siis halvab mure kõik su päevad,“ soovitab Iti.
Hästi on meil tema sõnul sellega, et meil on turvaline ühiskond, me saadame oma seitsmeaastased lapsed üksi kooli, mis on paljudes maailma riikides täiesti mõeldamatu; meil on palju ilusat loodust, meil on palju suurepärast kultuuri ja haritud ning toredad inimesed.
„Kui tundub vastupidi, siis võib alati vahelduseks elada natuke välismaal. Minu kogemus ütleb, et igas riigis on midagi head, mida tahaks enda riiki viia, ja siis mingid asjad, mis tunduvad hirmsad. Maapealset paradiisi ei ole,“ tõdeb Iti.
