Marina Ponomarenko ei ole Eestis mitte esimest korda. Tallinn, Pärnu, Tartu, Haapsalu… loeb ta vähimagi mõtteakrobaatikata üles linnad, kus ta käinud on. Ja seda puhtalt, eesti keelt väänamata.

“Eesti mulle meeldib,” kinnitab ukrainlanna – inimesed on toredad, linnad ja linnakesed puhtad, hoitud, toit maitsev, aga…

Juuni keskel otsustas Eestisse naasta siit 14 aastat ära olnud, peamiselt Krimmis elanud endine tippkorvpallur ja publitsist Mihkel Tiks.
Kuna tema elukaaslast, ukrainlannat Marina Ponomarenkot Eestisse ei lubatud, otsustas Mihkel alustada protestiks näljastreiki.

13. juuli hommikul kell 9 vanalinnas, Siseministeeriumi ees algama pidanud näljastreik jäi siiski ära: mõned päevad enne seda tuli ministeeriumist teade, et Marina võib “humaansetel kaalutlustel” Eestisse siiski elama asuda. Regulaarlennud Kiievist olid just ära keelatud, kuid 21. juulil pääses Ukraina kodanik Marina Ponomarenko Ukrainast põllumajandustöötajaid toonud erilennuga Eestisse, et siin karantiini jääda – lennul oli ka kolm Covid-19 positiivset reisijat.

Karantiinis

Nüüd jalutavad Marina ja Mihkel Loksa kandis, Pärispea poolsaarel asuvas Suurpea külas, kõnnivad mererannas. Suurpea küla on Eestis selle poolest ainulaadne, et osa külast on tüüpiline vana rannaküla mereäärsete põlistaludega, osa aga nõukogude ajal Hara lahe allveelaevade baasi tarvis ehitatud sõjaväelinnak oma kortermajadega. Seal Marina ja Mihkel elavadki – vähemalt seni, kuni Mihkel Tiksi vanaisa maadele ehitatud maja omanikustaatust Kolgakülas vaeb kohus.

Suures linnas Marina elada ei tahaks. Nii ta arvab. Siin, Pärispea poolsaare metsades ja rannal on rahu.

“Ukrainast tulles tunduvad isegi meie väikelinnad nagu Rapla või Võru või Türi nagu nukulinnad. Loksagi on ilus ja hoolitsetud, eriti kui mõelda, mis on Krimmis ja Ukrainas. Ometi olime me kõik koos N Liidus…,” räägib Mihkel.

Marina istub suurele kaldakivile. On mõtlik. Tema kodulinnast Zaporižžjast jääb rindejoon vaid 200 kilomeetri kaugusele. Ometigi annab sõjategevus linnas ennast tunda – aeg-ajalt liigub läbi linna rasketehnika rinde suunas, aeg-ajalt tuuakse sealt noori mehi kirstus tagasi.

“Kõige raskem on siis, kui on matta tulnud tütarde koolivendi-klassikaaslasi,” ütleb Marina ja ohkab. Ta enda kaks tütart, 20- ja 24-aastane jäid mõlemad Ukrainasse, üks õpib, teine töötab.

Omavahel suhtevad Mihkel ja Marina vene keeles. “Eks mina õpetan Mihklile natuke ukraina ja tema mulle jälle eesti keelt,” naerab Marina. Aga lihtne see pole – läbi naeru on seda tunda.

Ise siin, mõtted Krimmis

Mis saab aga edasi. Varsti saab läbi karantiin, elu on vaja elama hakata. Marina tahaks Eestisse jääda. Meditsiiniõe diplom ja Ukrainas meditsiiniõena töötatud aastad Eestis ei loe – sellest on Marina aru saanud. Nagu ka sellest, et ümber õppida pole võimatu. Õppida pole kunagi ega kellelegi liiga hilja.

Ega Mihkelgi päris ilma Ukrainata, õigemini Krimmita saa. Seal, Jaltast 12 kilomeetri kaugusel Koreizi külas, Krimmi ühel kaunimal rannaribal on tal kinnisvara, 150-ruutmeetrine maja, mida tal ametlikult registreerida ega selle tõttu ka müüa pole õnnestunud.

“Ukraina ajal aeti kinnisvaraäri dollarites. Alles seejärel, kui maksin 5000 dollarit, tehti volikogu otsus ja hakati maatoimikut koostama, mis suunati esmalt kinnitamisele Simferopolisse, siis Kiievisse, Enne aga, kui asi korda sai, okupeerisid venelased Krimmi, volikogu esimees anti kohtu alla. Vene võimuga pidin alustama kõike otsast peale,” meenutab Mihkle Tiks mitte kõige õnnestunumat kinnisvaratehingut oma elus.

Krimmi okupeerimine, eriti üle Kertši väina rajatud sild andis üsna paljudele Krimmi elaikele lootust, et elu Krimmis muutub: väheneb korruptsioon, Venemaalt tulevad taas turistid ja odavamad kaubad.

“Korruptsioon tõepoolest mõnevõrra vähenes, ka Moskva ja Peterburgi rikkurid hakkasid poolsaarel rohkem suvitamas käima. Aga koos nendega läksid hinnad mitte alla, aga üles. Ja Krimmi elanikud jäid ikka lihtsateks teisejärgulisteks teenindajateks, ei muutnud kellegi elujärg oluliselt paremaks, nagu Venemaaga liitumis eel nii mõnedki lootsid,” võtab Mihkel Tiks kokku viimase aja muutused Krimmis.

Koos koroonaga saabus aga ka paanika – needsamad inimesed, kes enne lausa ootasid silla rajamist, soovisid nüüd sellesama silla sulgemist. Et viirus Venemaalt Krimmi ei jõuaks, nakatumisoht ei suureneks.

90 päeva mõtlemisaega

Mihkel Tiks ütleb, et tema oma Eesti riigilt saadava 490-eurose pensioniga oleks Krimmis rikas välismaalane, sealne pension on vaid 150 eurot.

Ometigi ta Krimmi tagasi ei taha, tahab oma elu edasi Eestis elada. Kuigi Krimmis tuleb veel ära käia – oma kinnisvara kuidagigi ära realiseerida.

Marina Ponomarenko on saanud Siseministeeriumist “humaansetel kaalutlustel” Eestis viisavaba elamisloa 90 päevaks. Selle aja jookul peavad nad Mihkel Tiksiga abielluma, et siis juba ajutise elamisloa taotlus sisse anda.