Viimased kümme kuud on kõige põletavam teema nii laias maailmas kui ka väikeses Eestis olnud COVID-19 ja sellega seotud probleemid. Harju Elu usutles Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professorit Irja Lutsarit, et lugejatele selgust tuua.

Millal te esimest korda kuulsite sõnaühendit COVID-19?

Hiina teavitas maailma 31. detsembril 2019, et neil on omapärased kopsupõletikud. Hiinlased sekveneerisid kiiresti. Juba 10. jaanuaril oli teada, et tegu on järjekordse koroonaviirusega. Uuele viirusele pandi nimeks SARS-CoV-2, selle põhjustatud haigusele COVID-19.

Eelmise aasta kevadel eriolukorda kehtestades hoiatas valitsus, et Eestis võib koroonasse surra 2000 või isegi 27 000 inimest. Mis oli nende hinnangute aluseks?

Need mudelid tehti andmete põhjal, mis tookord valdavalt põhinesid Hiinal. Hiinas öeldi eelmisel kevadel, et 20 protsenti nakatunutest satub haiglasse. Me praegu seda jällegi ei näe. Me saame praegu ju väga palju asümptoomseid, väga kergete sümptomitega haigeid kätte, kes poleks ka Hiinas haiglasse sattunud.

SARS-Cov-1 viiruse puhul, mis avastati 2003. aastal, nakatasid teisi inimesi ainult need, kellel endal olid sümptomid.

Arvati, et ka SARS-Cov-2 puhul on täpselt nii, et kellel sümptomeid ei ole, võib seda viirust küll kanda, ta ei ole teistele ohtlik, aga selle viiruse korral see ei osutunud tõeks. Seetõttu me testime paaniliselt haigeid ja ka neid, kellel on lihtsalt köha või nohu.

Eelmise aasta kevad-talvel läks Eestil siiski suhteliselt kergelt – koroonaviirusesse suri kõigest 68 inimest. Mis aitas siis edu saavutada?

Üks asi oli täielik riigi kinnipanek. Seda viirust ei ringelnud eriti palju ühiskonnas. Me oleme oma laboris genotüpiseerimisega näidanud, et kevadised koroonaviiruse tüved kadusid täiesti ära. Neid ei ringle siin enam ühtegi, meil on terve rida uusi tüvesid tulnud, mis nüüd oma tööd teevad.

Kas see olukord on jätkusuutlik? Minu arust ei ole. Kus on tasakaal? Kas me peaksime igat surma vältima? Surm minu arusaamist mööda ei ole niisugune asi, mida inimesega ei juhtu.

Nagu öeldakse – surm ja maksud on kaks asja, mis on sajaprotsendilised siin elus.

Kui selle SARS-CoV-2 viiruse kohta võib üldse midagi hästi öelda, siis et ta on õiglane. Ta haarab inimesi ennekõike juba siis, kui nad on oma elu lõppu jõudnud, ei invaliidista 20-aastaseid, nagu tegi poliomüeliidiviirus.

Praeguse seisuga (intervjuu on võetud 12. jaanuaril –A.T) on Eestis koroonasse surnud juba 292 inimest. Miks on viiruse teine laine esimesest palju enam elusid nõudnud?

Teise laine ajal me ei ole riiki nii kõvasti lukku pannud. Seetõttu on ka viiruse ringlust rohkem. Kui viirus ringleb ühiskonnas, siis paratamatult ta satub ka hooldekodudesse, satub väga vanade inimeste juurde ja väga vanad inimesed siis surevad.

Surm ja maksud on kaks asja, mis on sajaprotsendilised elus.

Surra saab jällegi ainult üks kord. Meil Eestis ei ole tekkinud liigsuremust, ehkki 2020. aasta suremus just vanemates populatsioonides oli suurem kui varasematel aastatel. Aga siin ei saa ka seda järeldust teha, et ta on pelgalt koroona. Kui meil ühiskond vananeb, vananeb ja vananeb, me lükkame midagi edasi, aga siis tuleb sein ette.

27. detsembril algas Eestis vaktsineerimine. Kuivõrd tõhusad Eestisse tellitud Pfizeri, Moderna, AstraZeneca, Johnson&Johnsoni ja Jansen Pharmaceutica vaktsiinid ikkagi on?

Meil on andmed olemas Pfizeri ja Moderna vaktsiinide kohta. Nemad on mõlemad näidanud peaaegu 95-protsendilist efektiivsust, mis on tegelikult vaktsiinimaailmas väga hea.

AstraZeneca uuringud ei ole olnud nii selgelt hinnatavad nagu Pfizeril ja Modernal. AstraZeneca ei kasutanud platseebot, nad kasutasid kontrollrühmas meningokoki vaktsiini. Juhtus õnnetus ka – ühes kontrollrühmas ei sisaldanud ampull nii palju vaktsiini, kui ta oleks pidanud sisaldama. AstraZeneca testgrupid on väiksemad kui Pfizeril ja Modernal.

Johnson&Johnsonil on viirusvektori vaktsiin. Ta jääb Sputnik-5 kanti, mis on 92-protsendilise efektiivsusega.

Esimese kahe nädalaga said Pfizeri vaktsiini süsti 10 197 inimest. Teeme lihtsa arvutustehte. Kui sama tempoga jätkata, kulub terve Eesti elanikkonna vaktsineerimiseks viis aastat?

Niisugused arvutused on mõttetud. Vaktsineerimiste aeglus ei ole tingitud sellest, et meil inimesed ei jõuaks vaktsineerida või oleksid halvasti ette valmistatud. Meil lihtsalt ei ole vaktsiini.

11. jaanuaril jõudis Eestisse kolmas koroonavaktsiini saadetis – 9750 vaktsiinidoosi. Põhiline piirav faktor on just see, et ei ole kindlust, et nüüd järgmisel nädalal tuleb ka selline saadetis.

Tegemist on uute vaktsiinidega, millega meil kogemust ei ole. Ja tegemist on ka selles mõttes väga uue olukorraga, et kui me tavaliselt vaktsineerime lapsi või noori inimesi, kes on terved, siis nüüd me oleme otsustanud just kaitsta neid kõige haavatavamaid – me läheme vaktsineerima väga-väga vanu ja väga haigeid inimesi.

Kliinilistes uuringutes ei ole seni olnud väga vanu inimesi. On olnud üle 65-aastaseid, aga 90+ inimesi ei ole seal olnud. Me kogume kogemusi, me õpime.

Iisrael vaktsineerib päevas 150 000 inimest. Miks ei suuda Eesti sama teha?

Me suudaks 150 000 süsti teha küll, aga kus need 150 000 doosi on? 27 000 doosiga ei saa 150 000 inimest päevas vaktsineerida.

Ärme nüüd juutidega kauplemises mine võistlema. Iisrael maksis vaktsiinidoosi eest 62 dollarit. Meie maksame 12 euro kanti. Väga suur oskus on ka need vaktsiinid maailmast kätte saada, nii et sa ei võta teiste eest ära. Ma ei pea sugugi õigeks, kui Eesti võtaks Läti eest ära ja Läti omakorda Leedu eest jne.

Praegune pudelikael on küll vaktsiini vähesus.

Mida te arvate terviseameti endise kommunikatsioonijuhi Simmo Saare süüdistuste koha, et Eestil puudub vaktsineerimisplaan?

Kuna ma olen seda vaktsineerimisplaani näinud, olin näinud enne, kui Simmo Saar need kommentaarid andis, siis see ei ole õige.

Ma olen ka immuniseerimiskomitees. Esimene immuniseerimiskomitee istung oli meil juulikuus, kus me juba hakkasime vaktsineerimisstrateegiat arutama.

Me olime mustas augus. Väga kerge on tänasel päeval öelda, et miks ei tehta seda, miks ei tehta teist. Tookord me ei teadnud, missugused vaktsiinid tulevad. Me ei teanud, mis on vaktsiini efektiivsus. Me ei teadnud, kas peab kaks doosi tegema, kas peab kolm doosi tegema, kaua immuunsus kestab. Viimast me ei tea praegugi.

Vaktsineerimisplaan kahtlemata oli, aga see plaan täienes. See kriitika, et plaani ei ole, ei olnud küll õige.

Kui kaua kroonaviiruse teine laine teie hinnangul kestab?

Vaatame, mida hakkavad vaktsiinid tegema. Viiruse jõud raugeb ka. Läheneb kevad. Me liigume tegelikult sinna positiivse suuna poole. Ma loodan, et vaktsiinid annavad paari-kolme kuu pärast tulemust. See kõige hädalisem seltskond – meditsiinitöötajad – on valdavalt ära kaetud.

Laste vaktsineerimine ei tule sellel aastal kõne alla, sest laste uuringud on alles-alles alanud.

Muidugi kõik meditsiinitöötajad ei ole veel vaktsiini saanud, aga ma väga aktsepteerin seda kriitikat, et miks hambaarste, miks farmatseute, miks osasid eriarste ei vaktsineerita. Ma usun, et nemad saavad ka õige varsti.

Kui me saame hooldekodudes vaktsineerimise enam-vähem ära teha, on teine mure murtud. Ja kolmas mure on suured perekonnad, kus elab kolm või isegi neli põlvkonda koos.

Kas sügisel peame rinda pistma viiruse kolmanda lainega?

Kui me saame suure hulga Eesti täiskasvanud elanikkonnast vaktsineeritud, siis viirusel läheb väga raskeks leida immuunnaiivset populatsiooni. Kui viirus ei leia seda populatsiooni, keda ta nakatada tahab, siis ta ei saa edasi eksisteerida.

Laste vaktsineerimine ei tule sellel aastal kõne alla, sest laste uuringud on alles-alles alanud.

Kas on lootust koroonast täielikult lahti saada või see viirus jääbki Eestis ja mujal maailmas ringlema?

Viirused olid siin maailmas enne meid ja kindlasti jäävad siia pärast meid. Koroonaviirused kindlasti ära ei kao. Küsimus on, missuguse iseloomu need võtavad.

Koroonaviirus oli teisel-kolmandal kohal kopsupõletike tekitajatena. Viiruskopsupõletikest paljud olid koroonaviiruste põhjustatud enne SARS-CoV-2-e.

SARS-CoV-1 tõesti kadus ära ja teda ei ole, aga kõikidest koroonaviirustest me päris kindlasti lahti ei saa.

Kui viirus jääb ringlema, siis kas peame tulevikus iga kuu tagant vaktsiinisüsti nõudma?

Seda ma ei oska öelda, kaua antikehad kestavad. Esimesed inimesed kliinilistes uuringutes said vaktsiini augustis. Nendel on vaktsineerimisest peagi kuus kuud möödas. Need inimesed on uuringutes jälgimisel kahe aasta jooksul. Me peaks ka seda teada saama, kui kaua selle vaktsiini efektiivsus kestab, kas tuleb igal aastal oma immuunsust uuendada või tuleb harvem uuendada või tuleb hoopis vaktsiiniskeeme muuta. Need on kõik teadmata vastused. Nii hästi muutuv koroonaviirus puht teoreetiliselt ei ole kui gripiviirus, tema genoom ei võimalda nii kerget muutust.

Mis võiksid olla koroonaviiruse õppetunnid Eestile?

Koroonakriis näitas ära, et meil on supertasemel suurhaiglad, aga meil peaks meditsiiniabi olema laiapõhjalisem, mitte nii, et ma saan head meditsiiniabi ainult Tallinnas ja Tartus, võib-olla ka Pärnus, aga et meil on Ida-Viru või ka Valga või ka Võru täiesti unustatud.

Noored arstid ei lähe maakonnahaiglatesse. Lisaks heale palgale otsib noor inimene seiklusi. Ja noor arst otsib huvitavaid haigeid. Kui maakonnahaiglates ei oleks pelgalt järelravi ja lihtsamate haiguste ravi, oleksid huvitavamad haiged, siis küll arstid sinna läheksid.

Hooldekodude teema vajab läbimõtestamist. Kus vanemal inimesel kõige parem olla oleks, kas hooldekodus või kodus? Kui siis vanem inimene saab kodus olla, siis mis on need abisüsteemid, mida me saame seal pakkuda? Kindlasti on kodus nakatumise oht väiksem kui mõnes hooldekodus.

Mittefarmakoloogilised meetodid, mida me kasutame – karantiin, isolatsioon, mask, kätepesu – need on kõik ju iidsed. Võib-olla me võiksime natuke rohkem uurida, kuidas nad töötavad, mis töötab ja mis kindlasti ei tööta.

Meil on palju järelemõtlemist.