Hiljaaegu esilinastus USAs New Yorgi mainekal filmifestivalil Briti-Eesti dokumentaalfilm „After the Rain“, tekitades oma valusa teemakäsitlusega suurt vastukaja paljudes vaatajates. Filmis tegi oma neljajalgse sõbraga kaasa ka Tartus sündinud ukraina juurtega Inna Sidoruk.

Kuidas sattusite sellesse filmi, teil pole ju filmimaailmaga seni sidemeid olnud?

Inna Sidoruk: Mul on Ukraina juured, kõik lapsepõlvesuved veetsin Ukrainas Krivoi Rogis vanavanemate juures. Praegu seal toimuv puudutab mind hingepõhjani, mu süda valutab iga päev. Sõja algusest peale on minu missiooniks olnud aidata ja toetada Ukraina lapsi. Viisin läbi veebitunde Ukraina kooliõpilastele, seejärel võtsin oma teraapiakoeraga osa lapsi toetavatest tegevustest.

Kui ühel päeval tuli Eesti abi- ja teraapiakoerte ühingu juhatuse liikmelt Maarja Talilt kutse kaasa teha retriidil, andsin pikalt mõtlemata nõusoleku. Sarah võttis ühendust Maarja Taliga ja temalt tuli kutse juba mulle.

Mängisite olulist rolli selle filmi valmimisel, aidates 2023. aasta juulis rehabilitatsioonilaagri õnnestumisele Karepal kõigiti kaasa…

Pakkusin sõjapõgenikele tuge teraapiakoera juhi, pedagoogi ning ukraina, eesti, inglise ja vene keele tõlgina. Olin samuti retriidil osalenud laste ja nende vanemate-hooldajate juhendaja. Loodan, et minu panus koos teiste filmis osalenud spetsialistidega aitas esile tuua perede lood, kelle oli lahutanud Venemaa sõjaline agressioon. See on oluline rahvusvahelise kogukonna informeerimiseks Venemaa sõjakuritegudest ning Eesti pühendumusest inimõiguste ja demokraatia kaitsmisele.

Minu enda jaoks oli filmis osalemine sügavalt liigutav kogemus, mis andis samas võimaluse aidata inimesi, ennekõike lapsi, kes olid kogenud tohutut valu ja kaotust.

Miks valmis film just Eestis?

Filmi režissööri Sarah McCarthy ema on ukrainlanna, Sarah kasvas üles Austraalias ja elab nüüd Londonis. Tema soov oli teha film ühes Balti riigis, teda inspireeris laulev revolutsioon ning Eesti imeline loodus. Sarah võttis ühendust teraapiakoerte ühinguga ja sealt tuli kutse juba mulle.

Filmimaailmaga on mul olnud varem sidemeid vaid niipalju, et viibisin 2019. aastal viis päeva Christopher Nolani filmi „Tenet“ võtetel Tallinnas.

Ehk räägite mõne sõnaga äsja linastunud filmi süžeest neile, kes pole veel seda näinud?

Film vahendab seitsmese Sasha ja neljateistkümneaastase Veronika lugusid. Veronika Vlasova võtsid Vene väed kinni sõja alguspäevil pärast tema küla vallutamist Ida-Ukrainas. Tüdruk viidi Venemaale, esmalt laagrisse ja saadeti seejärel lastekodusse, kus teda hoiti üle aasta. Vanaema Vera koostöös Ukraina laste õiguste võrgustikuga suutis Veronika vabaks võidelda.

Sasha Mezhevoy oli vaid viieaastane, kui ta evakueeriti Mariupolist koos isa Evgeni, vend Matvei ning õe Sviataga. Sõjaväe kontrollpunktis Bezimennoe külas eraldati Evgeni oma lastest. Sashale öeldi, et ta näeb oma isa paari tunni pärast. Sasha ja tema õde-vend küüditati seejärel ebaseaduslikult Moskva lastekodusse, kus neid ähvardati sundadopteerimisega Vene perre. Imekombel pääsesid nad Ukrainasse tagasi, kus neile traumaatilistest kogemustest ülesaamiseks pakuti võimalus veeta aega kauni ja tervendava looduse keskel Eestis.

Filmi tegevus toimubki Karepal mereäärses metsas, retriidilaagris. Elurõõm, mille Sasha ja Veronika metsas taas avastavad, paneb kergesti unustama, et nende lood on üks põhjus, miks rahvusvaheline kriminaalkohus andis välja vahistamismääruse Venemaa presidendi suhtes.

Kuidas võttis Ameerika vaataja filmi vastu, kas film täitis ülesande aidata korjata raha Ukraina laste koju tagasitoomiseks?

Film on puudutanud paljude inimeste südameid ja leidnud tänaseks sooja vastuvõtu üle maailma. Esilinastus toimus New Yorgis Ameerika suurimal dokumentaalfilmide festivalil DOC NYC, nüüdseks on seda näidatud juba paljudes riikides ja suurlinnades: lisaks New Yorgile Genfis, Los Angelesis, San Franciscos, Rio de Janeiros, Londonis, Washingtonis, Amsterdamis, Haagis, Buenos Aireses, Tel Avivis, Kopenhaagenis, Tallinnas.

Olen südamest tänulik Eesti välisministeeriumile, kes on mind toetanud ja võimaldanud osaleda paljudel neist linastustest, minu kodulinnale Tartule, kes toetas minu osalemist DOC NYC filmifestivalil.

Osalemisest selle filmi linastustel üle maailma on praeguseks kujunenud ka minu südameasi, millega tunnen, et saan omalt poolt aidata ka Ukrainat, ukraina peresid, ennekõike lapsi, juhtides erinevate riikide poliitikute tähelepanu sellele teemale. Inimesed peavad teadma – võime koos aidata Ukraina lapsi, nad tagasi koju tuua.

Filmi režissöörilt saadud info kohaselt on siiani õnnestunud koguda 11 000 dollarit Ukraina lasteõiguste võrgustikule. See on aidanud koju veel kuus last.

Kui palju on üldse lapsi sõja algusest vägivaldselt Venemaale veetud, kui palju on praeguseks tagasi saadud?

Venemaa on Ukrainast küüditanud 19 546 last ning tagasi on saadud 388.

Kes on need lapsendajad? Kas nad ei tunne hingepiina, lapsendades võõrast röövitud last?

Ei oska öelda, kuid inimlikult on see arusaamatu ja vastuvõetamatu.

Teil oli filmis seltsiliseks teraapiakoer Major. Kus tutvusite temaga?

Major (täisnimega Via Falconidu Golden Canis Major) on minu kuldne retriiver, suur kuldne koer, nagu nimigi ütleb. Majori võtsin endale kutsikana 2019. aasta suvel. Aastast 2021 oleme Eesti abi- ja teraapiakoerte ühingus litsentseeritud teraapiakoeratiim.

Ka elus väljaspool filmimaailma olete nõustaja, aitate nõustada katkise hingeeluga lapsi. Milline on Eesti laste hingeline ja vaimne tervis võrrelduna näiteks meie naabrite, Soome või Läti lastega?

Väljaspool filmimaailma olen kogemusnõustaja ning mul on 17-aastane töökogemus muusikaõpetajana lasteaedades, -hoidudes ning koolis. Olen projekti Räägime.ee üks eestvedajatest ning selle raames oleme käinud koolides noortele rääkimas vaimsest tervisest ja ületatavatest eluraskustest enda kogemuse põhjal. Minu peamiste teemade sekka kuuluvad nt sellised teemad: kakskeelse lapse areng ja sellega seonduv ning noorte probleemid (sh tõrjutus, kiusamine, madal enesehinnang, ebakindlus).

Kas Eestis on ka erinevusi näiteks eesti ja vene peredest pärit laste hingelise tervise vahel?

Lastel, olenemata nende rahvusest, on erinevaid probleeme. Oma kogemusele tuginedes võin öelda, et nagu mina kogesin lapsena, nii kogevad lapsed tänapäeval endiselt rahvuslikku tõrjutust ja kiusamist. Oma kogemuste põhjal olen saanud neile vajadusel toeks olla.

Sasha Mezhevoy koos Majoriga Karepal ujumas.
FOTO: Denis Sinyakov 

Olete teadaolevalt ainukene inimene Eestis, kes on kaitsnud magistritöö lõhnanduse erialal. Kuidas kasutate oma magistrikraadi igapäevatöös?

Pärast magistritöö kaitsmist lõhnanduse alal asutasin oma valdkonnas ainulaadset teenust pakkuva ettevõtte OÜ Lõhnakas ning olen brändi Lõhnakas looja ja lõhnakoolitaja.

Pakun tailor made lõhnastuslahendusi nii ettevõtetele erinevate eesmärkide saavutamiseks kui ka kõikidele heade lõhnade armastajatele kodus mõnusa olemise loomiseks. Minu lõhnastuudios on võimalik luua endale personaalset parfüümi või lõhnaportreed. Samuti saab muuta oma erilise sündmuse veelgi meeldejäävamaks, tellides lõhnacateringi, mis pakub põnevaid lõhnaelamusi. Lõhnad mõjutavad meid rohkem, kui oskame arvata! Näiteks 75% meie igapäevastest emotsioonidest sõltub hoopis ümbritsevatest lõhnadest, mitte sellest, mida me näeme või kuuleme.

Mis lõhn on jõuludel?

Minu jaoks on jõuludel kodusoojuse ja rahu lõhn, kassikarva ja koerakõrvade ning toasoojade käppade, lastelaulude ja -naeru lõhn.  

LÜHIDALT

Mis on sinu jaoks õnn?

Õnn on see, et ma näen, kuulen, tunnen maitset ja lõhnu, mul on käed ja jalad – mul on elu!

Mis aitab sinul taastuda raskest töönädalast?

Kosutav hästi lõhnav vahuvann ja tassike head taimeteed väestava meega. Vaikus või hea muusika teeb ka hingele pai. Jalutuskäigud looduses koeraga.

Kuidas veedad puhkust?

Ümbritsen ennast heade lõhnadega. Puhkuse veetmine oleneb aastaajast ja tujust. Üldiselt meeldib mulle reisida, koeraga matkata, hea raamatu taga või sõpradega aega veeta.

Mis on viimane raamat, mida lugesid?

„The Power of Perfume“ (Sue Phillips). Üks väga hea raamat veel, mida viimati lugesin, oli „Julgus mitte meeldida“ (Ichiro Kishimi, Fumitake Koga).

Mis on sinu elumoto?

Mul on neid mitu: elu on seiklus ja igast olukorrast on vähemalt kolm erinevat väljapääsu. Ja nii ongi! Lisaks ära kunagi võta südamesse nende inimeste arvamust, kellelt sa ise ei sooviks nõu küsida.