Mina tundsin kahte Savisaart, nii nagu paljud teisedki meist. Esimene oli see Savisaar, kes andis mulle 1991. aastal peaministrina intervjuu.

Vestlus leidis aset keset Soome lahte, Monica (nime õigekirjas võin eksida), valitsusele kuuluva kaatri pardal. Olime teel Helsingist Tallinnasse. Peale meie oli paadis veel Savisaare ihukaitsja Jaan Toots ja tüürimees. Savisaar tunnistas intervjuu käigus, et olen esimene Eesti ajakirjanik, kellele ta suulise intervjuu annab, teistele olla vastanud kõigile kirjalikult ja seda ka stiilis „ise küsin, ise vastan“.

Kui aga intervjuust rääkida, siis oli kõik vastused nii läbi mõeldud ja perfektselt sõnastatud, et mul kui ajakirjanikul ei jäänud muud, kui diktofonilt maha kirjutada, komad ja punktid õigesse paika panna.

Kui aga juba Aegna saarest olime mööda sõitnud, haaras ta iga natukese aja tagant binokli järele. Ma ei saanud aru – milleks, kas ta pole varem Pirita kaid näinud? Lõpuks ütles Edgar ise: „Raivo (Vare, tollane riigiminister) on meile vastu tulnud. Tähendab – võim on meie käes.“ Olukord oli siis selline.

Teist Savisaart sain ma tundma peale nn lindiskandaali 1995. aastal, mil otsustasime juhtunust ja poliitika telgitagustest raamatu kirjutada. Ja teha seda läbi naise, Vilja Laanaru-Savisaare silmade. See Savisaar, kellega siis koos töötasime, polnud enam ei visionäär, analüütik, ega ideede generaator, keda ma paadis tundma sain. See oli teine Savisaar – kõigis ja kõiges pettunud, kättemaksuhimuline…

Raamat sai aga kuidagi valmis ja tänu Kalle Muulile Päevaleht selle ka järjejutuna avaldas. Raamatuna ei jõudnud see lugu tänu kohtu otsustavale sekkumisele kunagi lugejate ette. Järjejutt oli aga ülimenukas, tõstes oluliselt Päevalehe trükiarvu.

Igal juhul hulgub see lugu tänaseni ringi kuskil internetiavarustes. Mina linki siia ei tõsta, sest kohus keelas mul selle loo mistahes kujul avaldamise. Kes aga lugu otsib, leiab lihtsasti.

Kui Edgar Savisaar maetakse, siis minu jaoks maetakse kaks Edgarit. Olgugi, et ühte hauda. Ja kui see suur poliitik – seda ta kahtlemata oli – on juba teisel pool vikerkaart, sooviksin, et ta teeks kõigepealt rahu iseendaga. Teised on temaga juba rahu teinud.

Südamlik kaastunne omastele!