Kui tugi puudub, on ka täiskasvanud inimesel keeruline toime tulla. Laps, kes alles õpib tänapäeva kiires maailmas toime tulema, vajab veelgi enam juhendamist, kindlustunnet ja teadmist, et tal on alati võimalik kellelegi toetuda. 

Väga oluline lapse vaimse tervise toetamise juures on, et tema baasvajadused oleksid rahuldatud –  piisav uni, mitmekesine toit ning igapäevane õues käimine 

Tähtsal kohal on kodused suhted ja suhtlus sõpradega. „Last toetavad turvalised peresuhted – see tähendab, et üksteisele pakutakse piisavalt lähedust, veedetakse koos aega, tuntakse huvi teineteise tegemiste vastu ning suheldes ollakse hinnanguvabad ja aktsepteerivad,“ selgitab sotsiaalkindlustusameti lasteabi teenuse peaspetsialist Kadi Saar.

Lähedus on olulisel kohal

„Pikaaegse praktikuna julgen välja tuua ohukoha – kui vanem ei ole enda jaoks mõtestanud, mida tähendab piisav lähedus (näiteks väikelaps soovib kallistada, aga teismelisele võib see olla punane lipp) või kui palju koos veedetud aega on tema lapse jaoks hea (näiteks tuuritatakse terve nädalavahetuse külas, šoppamas, kinos, matkal ja jõutakse surmväsinuna pühapäeva õhtul koju), siis pinged hoopis kuhjuvad,“ leiab Varajase Kaasamise Keskuse juhatuse liige Liina Lokko.

Iga ülestimuleerimine viib järgmise probleemini, seega võiks vanemad mõelda, mis aitab nende peres kaasa rahulike ja üksteist mõistvate suhete tekkimisele. Kõik suhted kujunevad aja jooksul, neid peab teadlikult kujundama.

Tähtis on, et mure korral laps teaks, kelle poole ta saab pöörduda. Kui laps ei tunne end vanematega keerulistest teemadest rääkides mugavalt, võib lapsele toeks olla ka keegi turvaline täiskasvanu, keda ta usaldab. Lapse vaimse tervise vundamenti saab laduda läbi tema eneseteadlikkuse tõstmise – aidates lapsel märgata ning sõnastada oma vajadusi, tundeid ja piire.

Väikelapse puhul on äärmiselt oluline, et täiskasvanu julgustaks last igasuguseid mõtteid avaldama. Lapse mure ei ole kunagi liiga väike, sest tal puudub kogemus, et olukorda või juhtunut tähtsuse skaalale panna. „Mõnikord jagab laps muuseas väga murelikuks tegevaid infokilde, arvates, et tegemist oli mängu või väheolulise seigaga. Mõnikord on aga jagatav info fantaasia ja tegelikkuse piirimail, sest 4–5 aastaste laste puhul on täiesti eakohane, et nad ajavad segamini fantaasia ja tegelikkuse,“ lisab Lokko.

Kui väikelaps on saanud teadmise, et täiskasvanuga saab rääkida, siis julgeb ta suuremana oma mõtteid vabamalt jagada.

Vaimne tervis ja väärkohtlemine on sagedased probleemid

Lapsed pöörduvad lasteabi poole kõige rohkem vaimse tervise, suhete ja väärkohtlemise teemadel. Lapsevanemad aga lastekasvatamise ja vanemluse küsimustes, näiteks piiride ja kokkulepete seadmises.

„Oluline on last uskuda. Kui laps täiskasvanule midagi usaldab, ükskõik kui suur või väike see mure täiskasvanule tundub, on see lapse jaoks oluline. Kui mure on selline, mida ei anna lasteaias või koolis lahendada, tuleks otsida nõu ja abi mujalt. Selleks võib õpetaja pöörduda otse kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole või võtta ühendust lasteabiga,“ soovitab Kadi Saar.

Kadi Saar 

Lasteaia või kooli spetsialistid pöörduvad lasteabi poole peamiselt väärkohtlemise või laste vaimse tervise küsimustes. Oluline on märgata, kui lapse käitumises on toimunud muutus – näiteks muidu aktiivne laps on endasse tõmbunud, rahulik laps on ärev. Tähtis on tähele panna ka neid lapsi, kes esmapilgul oma käitumisega kuidagi murettekitavalt silma ei jää. Spetsialisti roll on märgata ja oma kahtlustest julgelt teada anda.

Oma kogemuse põhjal soovitab Liina Lokko aga suhelda esmalt vanemaga. „Kui lastekaitsetöötaja poole pöördutakse nii, et vanemaga ei ole räägitud, võib see teha olukorra veel keerulisemaks ning laste huvidest lähtumise asemel avastatakse end hoopis vastanduvates rollides,“ arvab ta.

Piiride seadmine last murdmata

Erinevatel arenguetappidel tuleb ikka ja jälle ette piiride testimist erineval viisil. Piiride seadmisel on oluline selgitada, miks miski on lubatud või ei ole. Igale seatud piirile või reeglile peab järgneb selgitus, miks see nii on.

„Kui piiride üle arutlemisel ei ole võimalik kõigi lapse soovidega arvestada, siis tuleb seda lapsele ka selgitada ja aidata tal seda mõista. Avatud suhtlus ja üksteise vajaduste, soovide kuulamine on kõige aluseks,“ kõneleb Saar. Vanematena saame oma käitumisega mudeldada, kuidas piire seada ja sõnastada ning teiste piiridega arvestada. Lapsed õpivad täiskasvanute eeskuju järgides. 

„Samuti on oluline aktsepteerida ka lapse raskeid tundeid. Tal on õigus olla pettunud, kurb, vihane, et asjad ei lähe nii nagu tema soovib. Lapsevanem ei peaks kartma oma lapse raskeid tundeid – see on loomulik osa kasvamisest. Kõik tunded on tundmiseks,“ lisab ta. 

Samas ei tohi ära unustada lapse vanust ega vaimseid võimeid. „Kolmeaastasele tuleb selgitada piire nii, et ta sellest päriselt aru saaks – pikk jutt on sel juhul tühi jutt, sest laps ei suuda seda veel mõista. Põhjus-tagajärg seosed peavad olema väga lihtsasti mõistetavad, valikud, mida lapsele antakse, eakohased,“ räägib Lokko.

Lasteaialapsele ei ole eakohane esitada küsimust: mida sa pärast lasteaeda teha tahad? Sest laps valib kõige toredama mõtte, mis pähe tuleb ning selle ideega on vanemal arvatavasti raske kaasa minna. Pigem valik: kas lähme koju autoga või rattaga, kas käime läbi pargist või teeme kodus koos süüa – mõlema jaoks aega ei jagu.

Oluline on, et laps oleks nähtud ja kuuldud sellisena nagu ta on – aktsepteerides tema iseärasusi, tundeid, arvamusi.

Koolilapsel võiks piire seada läbi ajaliste kokkulepete – tund kulub õppimiseks, mida sa tahaks teha teise, vaba aja tunniga?

Abi vajavad nii kiusatav kui ka kiusaja ise

Isegi, kui koolides rakendatakse kiusamisvastaseid programme ja õpetajad annavad endast kõik, et kiusamist vältida, tuleb ikka ette, et keegi siiski kiuslikult käitub. Keskkond, kus kedagi kiusatakse, on kõigi jaoks halb ja ebaturvaline. 

„Kiusamise ohvrile tuleb anda sõnum, et ta pole selles süüdi, mis temaga toimub. Kiusatavat saab julgustada ja jõustada, toetada tema enesekindlust, eneseusku. Kinnitada talle, et ta pole olukorras üksi. Pakkuda vajadusel psühholoogilist tuge,“ kõneleb Saar.

Ka kiusaja vajab abi – oluline on püüda mõista, mis on tema käitumise taga ja leida talle tuge. „On võimalik, et ta on ise mõnes teises olukorras kiusatava rollis, nt peresuhetes, või on tema olulised vajadused jäänud katmata. Kõrvalseisjatel on samuti suur roll kiusamise lõppemisel. Kiusaja soovib sageli oma tegevusega saada tähelepanu ja seni, kui on passiivseid pealtvaatajaid, saab kiusamine ka jätkuda. Kõrvalseisja julge sekkumine aitab kiusamist peatada! Samuti saavad kõrvalseisjad oma tuge pakkuda kiusatavale – see annab talle kindluse, et ta pole oma mures üksi,“ selgitab Saar.

Kiusatava toetamise puhul soovitab Liina Lokko jälgida vanematel oma väljaütlemisi. „Püüdke lapse kuuldes olla võimalikult toetav, aga pigem napisõnaline teistele lastele hinnangu andmise osas. Vanem võib olla siin pahatahtmatult uue kiusamisahela alustaja – eriti kui püütakse last aidata mõtetega „ära ole tema sõber“, „ära mängi temaga“ jne. 

Väikelapse puhul on äärmiselt oluline, et täiskasvanu julgustaks last igasuguseid mõtteid avaldama. Lapse mure ei ole kunagi liiga väike, sest tal puudub kogemus, et olukorda või juhtunut tähtsuse skaalale panna.

Alati tuleb lapsele õpetada, et tegu oli vale, pahasid lapsi ei ole, on valed või halvad teod,“ kõneleb ta.

Kuna vaimse tervise abi ei ole alati kiiresti kättesaadav, siis võiks vanemal olla „kodune apteek“ ka lapse või miks mitte ka enda hingevalude puhul – see koosneb toetavatest mõtetest ja tegudest: lähme peseme paha tunde veega alla, kui soovid, sülita see tunne kraanikaussi, kritselda see tunne paberile, rebi tükkideks ja viska kasti jms. Alati küsi seejärel, kuidas sa ennast nüüd tunned? Visualiseerimine aitab väga palju, lapsele on see tihti lihtsam kui täiskasvanule.

Eneseusu ja enesekindluse toetamise võtmesõnad

Oluline on, et laps oleks nähtud ja kuuldud sellisena nagu ta on – aktsepteerides tema iseärasusi, tundeid, arvamusi. Kodu- ja koolikeskkond peaksid olema sellised, kus laps tunneb end turvaliselt ja julgustatuna oma tundeid ja mõtteid väljendama.

Oluline on märgata lapse õnnestumisi ja tunnustada konstruktiivselt, näiteks võib öelda: „Ma olen väga uhke selle üle, kuidas sa täna võistlustel pingutasid. Alati polegi oluline tulemus, vaid see, et võtad osa ja annad endast parima!”. Oluline on märgata ja tunnustada lapse pingutust või tema isikuomadusi tegude, tulemuste järel.

Nutisõltuvus on üks suurim mureallikas

Nutiseadmete ja ekraaniaja suhtes tuleb lapsele seada selged piirid, aga oluline eeskuju on siin ka lapsevanematel endil. 

Kuna vaimse tervise abi ei ole alati kiiresti kättesaadav, siis võiks vanemal olla „kodune apteek“ ka lapse või miks mitte ka enda hingevalude puhul – see koosneb toetavatest mõtetest ja tegudest: lähme peseme paha tunde veega alla.

„Kui vanem ei ole lapsele emotsionaalselt ega füüsiliselt kättesaadav ning laps on seetõttu ka hooletusse jäetud, on mõju lapse heaolule väga suur. Suhte aluseks on kohalolu – olla vanemana huvitatud, kuidas lapsel läheb, päriselt kuulata, küsida, otsa vaadata, lapsega koos tegutseda – looduses käia, lauamänge mängida,“ selgitab Saar.

„Lapsega või teiste pereliikmetega suheldes on oluline nutiseade kaugemale jätta, et laps tunneks, et vanema kogu tähelepanu on jäägitult just temal. See annab lapsele sõnumi, et ta on oluline, see, mida ta räägib, tunneb, vajab läheb vanemale päriselt korda. Nii vanema kui lapse nutisõltuvuse puhul tuleks abi otsida juba spetsialistilt,“ lisab ta.

Koduse nutivaba aja ülesehitamisega on Liina Lokko palju tegelenud ja see on päris suur ettevõtmine, sest on peresid kus ekraan võtab märkamatult 95% õhtusest ajast. Millest alustada? „Leppige näiteks kokku, et söögilauda ei tule keegi telefoniga või et üldse on kodus mõni nutivaba ala. Mingist teatud kellaajast on telefonid ära jms. Pange kokkulepetele alati ajaline piirang, sest aeg on emotsioonidest sõltumatu, see tiksub alati samas rütmis,“ soovitab ta.  →