Mati Leivategija (60) on priitahtliku pritsumehe ameti kõrvalt pühendunud vanade masinate remondile. Sedapuhku sai hing sisse puhutud Fordile, mis nii Soomes kui Eestis tegi oma sõidud tuletõrjeautona.
1966. aastal toodetud Ford oli alguses tuletõrjeautoks Lõuna-Soomes paari tuhande asukaga Pukkila vallas. Eestisse toodi see 2000. aastal, kus masin läks päästeameti Keila komando käsutusse. 2008. aastal andis Põhja-Eesti Päästekeskus Fordi üle Eesti Tuletõrjemuuseumile.
Tuletõrjemuuseum hoidis lagunenud masinat esialgu Lennusadamas vesilennukite angaaris, kust see viidi päästeameti Mustamäe komando hoovi Mänsaku tänav 8. Sealt Hüüru vabatahtliku tuletõrjekomando õuele veeti masin puksiiriga paari kuu eest.
Fordi täismass on 10,3 tonni. Selle paaki mahub 2,5 tonni vett, mille masin on võimeline tulekoldesse tühjendama vähem kui minutiga. Sekundis nimelt paiskab pump välja 60 liitrit vett. “Sellel on eriliselt võimas pump. See on põhimõtteliselt pumbajaam,” selgitab Mati.
Algul puhastati rooste
Esimese asjana puhastati masin roostest, milleks kulus nädal – algul terasharjaga, siis liivapaberiga. Matit aitasid sõbrad Stern Ilves (23) ja Tarmo Klooster (42). “Minu jaoks oli see emotsoinaalselt meeldiv,” poetab Tarmo.
“Kruntisime ühe korra, värvisime igat detaili kaks korda, siis panime ta kokku,” räägib Mati. Järgnes tehniline pool – pidurid, mootor ja õlid.
Fordil on V8 mootor, mis võtab saja kilomeetri peale 40 liitrit bensiini. “Mootor oli töökorras. Ega need tuletõrjeautod ju läbisõidult on väikesed,” seletab Mati. Nii tuleb Fordi läbisõiduks poole sajandiga kõigest 23 000 kilomeetrit.
Edasi tegeldi jagaja, karburaatori ja küünaldega. “Kõige suurem väljakutse oli see, et siit olid soomlased üle käinud. Halb öelda, aga see põdraelekter on niisugune, nagu ta on,” räägib Urmas Kann (56), kes igapäevatööna taatleb soojusarvesteid.
“Siis panime bensiini sisse, masina tööle,” meenutab Mati. 28. juunil sõitis Ford esimesed meetrid Hüüru vabatahtliku tuletõrjekomando õuel, aga maanteele temaga remondijärgselt mindud ei ole.
“Meil on veel peeglid küljest ära,” vabandab Mati. Need tuuakse Järva-Jaanist. Juuli keskel läbib masin tehnilise ülevaatuse, siis viiakse päevinäinud Ford tagasi Tallinnasse Mänsaku tänavale.
Remont maksis kokku 3500 eurot. “See on tuletõrjemuuseumi konserveerimisrahast kõik, mis tuleb päästeameti eelarvest,” selgitab Eesti Tuletõrjemuuseumi juhataja Ivo Paulus (40).
Mis saab uuenduskuuri läbinud Fordist tulevikus? “Ega teda kuhugi pukkide peale ei panda. Ta hakkab ikka mööda Eestit ringi sõitma ja lastele rõõmu pakkuma – kõikidel ohutuspäevadel, maakaitsepäevadel, kasvõi jaanipäevadel, kus on lapsed ja kus on huvi,” arvab Ivo.
“Meil on tulemas kaks aukartustäratavat juubelit – Eesti Vabariik 100, Organiseeritud Tuletõrje 100. Lisaks on Eestis suvel erinevaid vanavaratehnika rongkäikusid: Järva-Jaani, Kehtna,” kirjeldab Ivo.
Restaureerimisele veel kaks masinat
Keeruliseks teeb asjalood aga fa
Loksal sõitnud Scania Vabis paakauto kt, et Eesti Tuletõrjemuuseumil ei ole veel oma alalist hoonet. Nii on kollektsiooni 90 lippu, 23 tuletõrjeautot ja üks päästehõljuk mööda Eestit laiali. “Teeme tehnikat korda, teeme lippe korda. Pikemas plaanis on valikute küsimus, kuhu me laieneme,” selgitab Ivo.
Sellegipoolest on Eesti Tuletõrjemuuseum Mati Leivategijaga sõlminud lepingu kokku kolme masina restaureerimiseks. Selle aastanumbri sees tehakse korda paakauto Scania Vabis, mis valmis 1964. aastal ja sõitis esimesed aastakümned samuti Soomes. Eestisse toodi see 2000. aastal. Masin kaalub 21 tonni, millest veepaak moodustab lausa 12 tonni. Eestis teenis ta aega Loksal.
Harju-Ristis kasutusel olnud Volvo puksiir
Järgmisel kevadel läheb remonti 1962. aastal valminud Volvo, mis jällegi sõitis Soomes ja toodi Eestisse 2001. aastal. See on sõjaväe tehniliseks abiks mõeldud masin, mille ülesandeks on teisi autosid pukseerida. 11 tonni kaaluval sõidukil on kraana, aga veepaaki ei ole. Eestis oli tema tööpiirkonnaks Harju-Risti.
