Mälupilt ühest mitte väga ammu külastatud hooldekodust: kaks vanurit – mees ja naine – istuvad nukrate nägudega ukse juures, ootaksid nagu kedagi; suure toa teises nurgas larbib seltskond suppi süüa; tagapool lahtiste ustega tubades voodihaiged; sorakil juuste ja tigeda silmavaatega naispersonal aina kiirustab, neil omad asjad ajada.
Ei midagi erilist. Kedagi tema enda kalli raha eest ei pekstud ega sunnitud ka omaenda okset neelama, nagu Dagens Nyheter hiljaaegu ühest Rootsi hooldekodus toimuvast kirjutas.
Eestis on praegu ligi 150 hooldekodu, neist kaks kolmandikku kuulub omavalitsustele, natuke üle kolmandiku ehk ligi 60 on eraomanduses.
Kui omavalitsustele kuuluvad hooldekodud on valdavalt pärit sügavast nõukogude ajast, siis eraomanduses olevaid on seinast seina. On selliseid, mis vastavad igale euronõudele, mis kohe ehitatud ja projekteeritud (eliit)vanureid hoidma ja hooldama – nagu näiteks Villa Benita Keila külje all – aga ka selliseid, kus inimesed elada ei tohiks, kus kasvõi elementaarne dušš pesemiseks on kahekümne inimese peale ja kraanikauss kümnele.
„Aga just sellised hooldekodud kujundavad avalikkuses meie tänaste hooldekodude maine. Sest ajakirjandus kisub ikka sealt midagi välja, kus on verd ja vägivalda, kus midagi on teispool inimtaluvuse piire. Sest sellistesse vanadesse „vaestemajadesse“ on reeglina ka korralikku kaadrit raske leida. Kui aga pole hooldajaid, pole ka õiget hooldekodu,“ kõneleb Igor Pihela. Mees, kelle nimi on seni avalikkuse eest läbi käinud Eesti Näituste erastajana ja arendajana. Kelle firmad haldavad ja teenindavad järgmisest sügisest aga ka 500 hooldekodukohta mitmes paigas Eestimaal
Kas tekib suur bisnis
Kus viga näed laita, seal tule ja aita, ütleb eesti rahva vanasõna. Tänapäeval on moodne veel üks lausung: aita nõrgemat. Kas tahtmisest aidata või teadmisest, et rahvastik vananeb, järjest rohkem tekib hoodust vajavaid inimesi, aga igal juhul mitmed tuntud ettevõtjad on hakanud oma muude äride kõrval investeerima ka hooldekodudesse. Nii avati reformierakondlaste Rain Rosimannuse ja Martin Kuke eestvedamisel hiljaaegu kaks hooldekodu, kus kokku elab sadakond inimest ja mis annavad tööd poolesajale inimesele.
“Kõik läheb plaanipäraselt, tänaseks opereerime kahte Eesti mõistes keskmise suurusega hooldekodu ja tegutseme igapäevaselt selle nimel, et neid hooldekodusid oma portfelli juurde saada,” kinnitas Kukk intervjuus Eesti Rahvusringhäälingule.
Ihasalus avas juunis pidulikult uksed kõigi mugavustega pansionaat, kus saavad vanaduspäevi veeta kümme eakat.
Lõuna-Eestis tegutseb SA Lõuna-Eesti Hooldekeskus mitmepalgelise ettevõtja Vambola Sipelgaga eesotsas. Selle aasta juunis avas Tallinnas Nõmmel uksed Nõmme hooldekodu, kuhu perekond Pihela investeeris läbi Viru Haigla ASi viis miljonit eurot.
„Kerge see hooldusteenuse bisnis pole,“ ütleb Igor Pihela. „Määramatust on palju – ei tea ju, kui palju on omaksed või omavalitsus nõus eakatesse investeerima. Aga päris selge on, et ainult keskmise pensioniga keskmisesse hooldekodusse ei pääse. Ka ei jätku hooldeasutustes personali – keegi ei taha tulla tööle vanadesse hoonetesse vanurite keskele.“
Sellepärast hindab Igor Pihela väga ettevõtjaid, kes on asunud tänapäevaseid hooldekodusid rajama. Olgu nad varem siis autorollotanud või muud teinud.
„Nad teevad tänuväärset tööd,“ arvab Igor Pihela. Nad käivad kohtadel, tutvuvad hetkeolukorraga, vestlevad omavalitsusjuhtide ja sotsiaaltöötajatega. Tahe selles sektoris midagi muuta, pakkudes vanuritele väärtustatud keskkonda pole ainult äri, see on ka missioon.
Vald söötku oma sandid
Juulis alustas samuti perekond Pihelale kuuluv Viru Hoolekande AS hooldekodu rajamist Tabasallu, otse Rannamõisa-Klooga maantee äärde. Hooldekodu rajamisele konkureeris kolm firmat, võitis Pihela. Tänapäeval, kus riigihankes ei ole enam ainukeseks kriteeriumiks maksumus, peab võitjal olema välja pakkuda peale hea hinna ka muid väärtusi.
„Usun, et meie kontserni ettevõtted võivad pakkuda kõige erinevamaid teenuseid. Näiteks on Kohtla-Järvel hooldekodu erivajadustega inimestele, Karelli Kiirabi AS võib abivajajatele osutada kiiresti vajalikke transporditeenuseid. Erinevad hooldekodud erinevates paikades – Tapal, Loksal, Nõmmel – on õpetanud meid ka kaadriprobleemiga perspektiivis tegelema. Nii hoolde- kui meditsiinilise personaliga,“ kõneleb Igor Pihela kontserni eelistest ja sellest, miks võttis ta riski hakata rajama 200-kohalist hooldekodu linna külje alla.
Selline hakkab aasta pärast välja nägema Tabasalu ja Rannamõisa piirile, Harku vallamajast kilomeetri kaugusele rajatav 200 voodikohaga hooldekodu. Kahekorruselisse hoonesse on kavandatud ühe- ja kahekohalised toad, kokku 200 voodikohta koos tualettide ja pesuruumidega. Esimesel korrusel paiknevad abiruumid ja kabinetid tervishoiuteenuste osutamiseks, söökla ja personaliruumid, samuti kolm puhkeruumi asukatele.
Ristküliku hoone keskele moodustub aga turvaline sisehoov, mis on mõeldud peamiselt neile, kelle tervislik seisund ei võimalda hoone territooriumilt väljuda. Sinna pääseb ka otse terrassidelt. Lisaks on planeeritud plokk dementsetele eakatele. Valmima peab hoone 2019. aasta septembriks ehk 13 kuu pärast. Vald on arendajat aidanud asukohaga, samuti investeerib hooldekodu rajamiseks kuluvast 5 miljonist eurost 400 000.
Juulis puhastati Rannamõisa-Klooga maantee vahetus läheduses pooleteise hektari suurune maatükk metsast, lähiajal peaks seal algama ehitus. „Hooldekodu vallas – see annab omavalitsusele suure lisaväärtuse. Praegu on nii, et abivajaja või siis tema lähedased pöörduvad minu poole, paluvad aidata leida eakale sobiv hooldekodu. Alatihti soovib eakas tagasi oma sünnikohta, näiteks Märjamaale või Saaremaale. Kui on vallas hooldekodu, siis ole kindel, et valitakse just kodule lähim – siis saavad ju lähedased, lapsed ja ka lapselapsed külas käia. Siis on ka eaka päevad hooldekodus sisukamad,“ kõneleb Harku valla sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Tiia Spitsõn. Ja teda või uskuda – hiljaaegu täitus tal 40 aastat sotsiaaltööl.
Nii et ka tänapäeval saab päevakohaseks vana ütelus: iga vald toitku oma sandid.
Kes maksab?
Eesti pensionäri keskmine pension on praegu natuke üle 400 euro kuus. Selle raha eest ei saa kohta tõenäoliselt üheski Eesti hooldekodus. Tapa hooldekodu kodulehekülg annab teada, et koht kuuks ajaks maksab 465 eurot, Villa Benitas algavad hinnad 900 eurost, Ihasalu pansionaadi hind algab 1200 eurost, kiri Nõmme hoolduskodu koduleheküljel annab teada: „Hoolduskoha maksumus alates 1190 eurot kuus. Täpsem hooldusvajadus ja maksumus selguvad personaalse konsultatsiooni käigus.“
„Lõpliku hinna määravad ikkagi kliendi lõplikud vajadused,“ ütleb mitme hooldekodu omanik Igor Pihela. Aga tunistab siis: loomulikult me saame Tapal pakkuda odavamaid teenuseid kui näiteks Nõmme mändide all. Teenuse soovijal või tema lähisugulastel peab olema valik nagu iga teisegi teenuse puhul – valida odavam või kallim võimalus.“
„Ega tavaliselt eakas inimene hooldekodu eest üksi maksa. Vald – vähemalt Harku vald – toetab neid eakaid, kel lähedasi pole. Vahel teeme ka neljapoolse lepingu hooldekodusse pääsemiseks: eakas paneb oma pensioni, lapsed toetavad ja valdki paneb oma panuse. Neljas lepingu osapool on loomulikult teenuse osutaja, hooldekodu,“ kõneleb Tiia Spitsõn. “Just täna (kolmapäeval – Ü.R.) sain kirja ühest hooldekodust, kelle patsiendi eest Harku vald maksab, et novembrist tõusevad hinnad 10%, hakkame maksma nüüd 880 eurot kuus.“
„Igal aastal tõusevadki hooldekodude hinnad keskmiselt 10%,“ teab Igor Pihela.
Pensionid teatavasti nii palju ei tõuse.
Kuidas edasi?
Turumajanduse tõsiasi on, et konkurents lööb hinnad alla, vähemalt hoiab neid mõistlikkuse piires. Praegu on selgelt puudu – eriti arvestades meie rahva vananemist – nii Eesti- kui Harjumaal eakate hooldekodudest. See kergitab ka hindu nagu pärm prääninguid.
„Olen palju vestelnud Harjumaa omavalitsusjuhtide-vallavanematega, kuidas sellest nõiaringist pääseda: miljoneid nõudva hooldekodu rajamine on riskantne – kas saame kohad täis ja pangalaenu makstud. Kui aga omavalitsusega koos, erasektor ehitab, vald aitab täituvusega…“ arutleb Igor Pihela.
„Mulle selline mõttelaad meeldib,“ kinnitab Mart Võrklaev, kes Rae vallavanemana avab küll pea igal aastal mõne noortele mõeldud asutuse, kooli või lasteaia, pole aga kordagi hooldekodu linti läbi lõiganud.
„Rae vallas on praegu hooldekodu, mahutab 23 inimest. Ja praegu on see meie vajadused rahuldanud. Mõeldes aga tulevikule, siis on seda loomulikult vähe. Tõenäoliselt eraettevõttega koostöös suudamegi valla tulevikuvajadused rahuldada. Ettevõtja rajab hoone, kindlustab selle oskuspersonaliga, meie tagame kliendid,“ mõtiskleb Rae vallavanem, kelle vallas elas jaanuari alguse seisuga 18 326 inimest, kelle kõigi vajaduste eest tuleb ka hoolt kanda. Ka pärast aktiivse eluperioodi lõppu.
„Lääne-Harju vallas on kaks hooldekodu, kõigile hästi tuntud Villa Benita Keila külje all ja teine Karjakülas,“ kõneleb Lääne-Harju vallavanem Jaanus Saat. „Villa Benita on kallis, sinna me oma eakaid reeglina ei saada. Karjakülas on aga mahutavusega probleeme. Nii et meiegi vaagime koostööd erasektoriga.“
„Eks me siin Tabasalus püüamegi natuke katsetada, panna kokku polüfunktsionaalne tervik, kus kõigil abivajajatel on võimalus seda ka saada; kus vald on panustanud protsessi ja vallakodanikel on õigus siis ka midagi nõuda. Ja eakate käekäigul on omastel alati parem silma peal hoida, kui nad lähedal on, mitte käia sadade kilomeetrite taha asju klaarimas. Meie asi on leida haritud ja südamega personal. Kui on head töötingimused, siis me seda ka suudame,“ on Igor Pihela kindel.
