Eesti vabariigi juubeli eel käis Keila linnas elav Kersti Lepik kõik Harjumaa suured kivid läbi. 52 rahnu asukoha tegi ta nutitelefonidele QR ehk ruutkoodide abil voldikuga lihtsalt leitavaks.
Nüüd võttis Loo keskkoolis õpetajana töötav Kersti Lepik ette veelgi suurema töö. Ta koostas kogumiku “Eestimaa hiidrahnude matkakogumik” ja kaardistas 108 kivi asukohad.
Novembri alguses vastas õpetaja ning matkagiid Kersti Lepik Harju Elu küsimustele.
Kuidas tekkis mõte kaardistada ära kõik Eestimaa hiidrahnud?
Alguses, kui Harju hiidrahnude kogumik välja tuli, mul seda mõtet ei olnudki. Mul oli seljataga üks aasta väga põnevat ja ka päris mahukat tööd ning ma arvasin, et aitab küll. Kuna kogumiku “Poolsada hiidrahnu Harjumaal” trükkimist toetas rahaliselt EV100, siis sain ma neid kogumikke 2018. aasta matkamessil inimestele kinkida. Seal hakati küsima, et kus asuvad ülejäänud Eestimaa hiidrahnud ehk siis niisugused kivimürakad, mille ümbermõõt on vähemalt 25 meetrit, või läbimõõt pikimast kohast kümme ja enam meetrit.
Vastasin üsna veendunult, et ei, mina neid otsima ei hakka, mulle piisab Harjumaa omadest ehk 52 kivist.
Aga samas oli inimeste huvi matkakogumiku vastu väga suur. Tegelikult läks ainult kaks-kolm päeva mööda, kui ma juba olingi esimese Raplamaa kivi juures, sest hakkasin mõtlema, et kui mina ei tee, siis teeb keegi teine. Raplamaal üldse ongi neid ainult kolm. Kõige tuntum nendest on kivide kuningas ehk Pahkla Suurkivi. Aga mina võtsin ühel aprillipäeval suuna hoopis Tamme Suurkivi juurde ja nii ta algas.
Kas oled kõiki 108 hiidrahnu ise vaadelnud ja pildistanud?
Ma ei ole kõiki ise puudutanud. Harjumaal on niisugune näiteks Painuva. Ja seda seetõttu, et rahn on meres. Nii et ma ei ole seal käinud, aga kivi asukoha sain kaardil määrata, fotod ja videod on tehtud eemalt.
Teised sellised kivid on Läänemaal. Üks nendest on mahult kõige suurem ehk Neugrundi madaliku juures asuv Toodrikivi ja tema ei ole minu töö ajal ennast veepinnal näidanud, sest merevee tase on selleks liiga kõrge.
Liivanina hiidrahnuga oli niisugune lugu, et varasemad andmed teda hiidrahnude hulka ei liigitanud. Kui 2017. aasta sügisel toimusid omavalitsuste ühinemised ja piiride muutumised, leidsin ma Lääne-Nigula valla ühelt leheküljelt kivi andmed – mõõtmed ja asukoha. Minnes siis rahnu uurima ja vaadates ka kaarti, tundus, et see kivi võib küll hiidrahnu mõõtu olla.
Ka Vormsi kiriku kivile ei pääsenud päris ligi ei talvel ega ka suvel ning üks ligipääsmatu kivi oli veel Tahkuna kivi Hiiumaal.
Kuidas sündis kogumik “Eestimaa hiidrahnud”?
Kivide otsimine, leidmine ja positsioneerimine panid mind üsna ruttu mõtlema, et seda tööd ei ole mõtet ainult enda jaoks teha. Hakkasin neid QR koodidesse panema. Võib küll teha ka sellise rakenduse, kus kõik 108 kivi olemas, aga tahtsin, et ilmuks paberkandjal raamatuke, kust on hea pildi ja koodi abil sihtkoht leida.
Kumbki nendest raamatukestest ehk “Poolsada hiidrahnu Harjumaal” ega “Eestimaa hiidrahnude matkakogumik” ei ole öökapiraamat.
Esimese raamatuga võrreldes tegin teise raamatusse olulise täienduse ja lisasin kaks kaarti. Ühel on kõik Eestimaa kivimürakad numbritega ja teisel eraldi Harjumaa. Mulle meeldib öelda, et kumbki nendest raamatukestest ehk “Poolsada hiidrahnu Harjumaal” ega “Eestimaa hiidrahnude matkakogumik” ei ole öökapiraamat.
Pigem on need auto kindalaekas või jalgrattakotis olevad abilised. Sõltuvalt sellest, kus inimesed parasjagu on, saaksid vaadata, milline mürakas lähedusse jääb ja kuidas sinna siis minna. Kaardirakendus annab ka võimaluse valida, millise sõiduvahendiga või hoopiski jalgsi neid põnevaid paiku avastatakse.
Ära ei väsitanud kive otsida, kirjeldada ning koode koostada?
Võin öelda: tegelikult oli see mingil hetkel lausa hasart või maania, et kus kivid on. Mida raskemini kättesaadavad või leitavad need olid, seda põnevam oli rännak nende juurde ja armsamaks need saidki. See, mis oli tee ääres, võib-olla polnudki nii põnev, aga ometi oli ta sellest saja kaheksast kivist üks ja ka oluline.
Mõnede kivide mõõtude andmed olid vasturääkivad, nii ma otsustasingi: kaheksa kivi Eestimaal lähevad kogumikku, aga tuleb märge ümbermõõtude loetelus, sest võib juhtuda, et see ei ole hiidrahn. Inimesed tunnevad huvi ka selle vastu, et kui suur üks või teine kivi mahult on. Kuna mahtu on üsna keeruline mõõta ja paljude kohta need andmed puuduvad, siis mina oma kogumikku neid andmeid ei pannud, muidu oleks suur osa kividest jäänud ilma ja ma ei tahtnud niimoodi teha. Matkakogumikku läksid ümbermõõdud ja kõrgused.
Lemmikud hiiglaste hulgas?
Minu lemmikuteks ei ole mitte need kõige suuremad. Näiteks Võrumaal on üks kivi, mis ei paistaks võib-olla üldse välja. Aga talle on ümber tehtud väike kraav ja tänu sellele on see maaga tasane kivi üldse märgata. See kivi on tähistatud ja seal on korralikult silt: Laga kivi.
See on üks minu lemmikuid ka veel sellepärast, et sellega on seotud üks meeldejääv mälestus – nimelt järgmisel päeval peale Vahase kivide avastamist murdsin oma jalaluu. Olin kipsis ja karkudega seitse nädalat, aga kui ma juba kuu aja möödudes autoga sõita sain, siis ma võtsin suuna Lõuna-Eesti poole ja väga lihtne oli karkudega Laga kivi peale saada.
Kuidas kogumikku tutvustad?
Eelmise kogumiku tutvustamiseks tegin näituse ja väikese kohtumise huvilistega Harju maakonnaraamatukogus Keilas. Seekord olen ma läinud loodusesse ja kutsun ka huvilisi hiidrahnude retkedele. Esimene niisugune toimus laupäeval, 31. oktoobril, kus kaheksa kilomeetrisel matkal nägime Pakri poolsaarel viite erinevat hiidrahnu. Järgmine niisugune võimalus on 14. novembril. Seda siis Jõelähtme vallas kahe kivi otsimise ja leidmise rõõmuga. Jälgige hiidrahnu retkede reklaame Facebookis.
Harju suurimad hiidrahnud
Ümbermõõdult
Muuga Kabelikivi 58 meetrit
Leetse I kaheosaline 55 meetrit
Laulumäe kivi 43,7 meetrit
Majakivi 40,9 meetrit
Ukukivi 35,1 meetrit
Kõrguselt
Tammispea II 7,8 meetrit
Jaani-Tooma Suurkivi 7,5 meetrit
Majakivi 7 meetrit
Naissaare Põlendikukivi 7 meetrit
Augu Suurkivi 6,9 meetrit