Ehkki üldjuhul sõidab rööbastel vaid rong või tema väikevend tramm, selgub Eesti Raudtee töötajatega rääkides, et rööbassõidukiteks on kohandatud nii mõnedki sõidu- ja veoautod, aga ka kopad ja kraanad.

Jüri Noorele kuuluv Sisu on esmapilgul veoauto nagu iga teinegi. Ees kabiin, taga kast kopaga, kuhu käsitsi juhitava puldi abil ehitusprahti tõsta. Aga – vajadusel sõidab masin ka mööda rööpaid ja seda kiirusega kuni 50 kilomeetrit tunnis!

“Sisud tehakse ju Soomes, aga see kraana ja hüdraulika tehti meil Pärnus,” selgitab Noor. Hüdraulika surub veoauto kõhu alt välja rööbastel sõitmiseks sobivad rattad. Paari minutiga saab maanteesõidukist raudteesõiduk.

Asfaldilt rööbastele minekuks piisab tavalisest raudteeülesõidukohast. “Peab nii suur ristmik olema, et auto ikka ära mahub,” räägib Noor. Eraldi mootorit raudteel sõitmiseks ei vajata. Et tagumiste maanteerataste kummid ulatuvad rööbaste peale ja veavad, liigutab mees masinat kabiinist pedaalidega.

Eesti Raudtee kasutab selliste sõidukite kohta terminit Hi-Rail auto. Noore masin kaalub tühjana 19 tonni, täislastis 29. Puldiga juhitava kopa haardeulatus on kuni 12,5 meetrit. Et minna rööbastele, vajab Noor raudteedispetšeri luba.

Noorele kuuluva Sisuga võib korjata pehkinud liipreid raudteetrassi äärest, aga masin on käinud ka päästeoperatsioonidel. “Kaks korda käisin Paldiskis, kui seal oli mahasõit. Jõhvis olen käinud,” meenutab ta.

Ehkki nime poolest noor, on Sisu juht tegelikult 70- aastane. Oma ametist ta niipea loobuda ei kavatse. “Meil iga aasta saadetakse arstlikku komisjoni. Alles septembris käisin. Arst ütles, et võin sind tervise poolest kosmosesse ka saata,” naerab mees.

Idee ameeriklastelt

Hi-Rail sõidukiks võib kohandada Sisu veoauto, aga ka näiteks Iveco kaubiku, Atlase kopa või Fordi sõiduauto. Selliseid masinaid on Eestis kokku 40. Need paiknevad koos varustusega Tallinnas, Tapal, Tartus, Narvas, Valgas, Võrus, Keilas.

Nõnda pääsetakse ligi raudtee erinevatele lõikudele, mis vajavad kas hooldust, määrimist või kontrolli. Samuti võimaldab see efektiivsemalt päästeoperatsioone ellu viia. “Et labidatööd vähem oleks,” arvab Eesti Raudtee turvajuht Marius Kupper.

“Idee pärineb tegelikult ameeriklastelt, kes 2001. aastal omandasid läbi BRSi ASi Eesti Raudtee enamusosaluse kuni aastani 2006, kui Eesti Raudtee uuesti Eesti riigile müüdi. Ameerikas oli tol ajal ja on ka praegu antud meetod laialdaselt levinud viis operatiivselt raudeel liikumiseks ning hooldustööde tegemiseks,” selgitab Eesti Raudtee kommunikatsioonijuht Monika Kaljusaar.

Ford F-450 brigaadauto Keilas hooldustöödel. 

Sellel n-ö Ameerika ajal alustati raudteel sõitvate autode kasutuselevõttu mitmetes valdkondades: peamiselt teeametis, tänaseks ka elektrivõrkudel ja päästerongis.

“Alates 2014. aastast on Eesti Raudtee elektrivõrkude ametis kasutusel rööbasteel liikuv kontaktvõrgu hooldussõiduk. Sõidukit kasutatakse regulaarselt kontaktvõrgu kontrolli ning hooldus- ja remonditööde läbiviimiseks,” lisab Kaljusaar.

Eestis kohaldab autosid raudteel sõitmiseks ettevõte nimega Ameerika Auto.

Abi päästeametile

Eesti Raudteel on õnnetustele reageerimiseks üksus nimega päästerong, mille avariigrupid paiknevad Tallinnas ja Tapal. Tallinna avariigrupi viis sinist vagunit seisavad Ülemistel. Neist esimesel paikneb kraana tõstejõuga 80 tonni. Staabivagunis on päästemeeskonna nõupidamislaud, kööginurk, dušš, WC, magamiskupeed ja varustus. Lisaks kuuluvad rongi koosseisu kolm platformvagunit, kuhu saab samuti varustust panna.

Tapa avariigrupil on vagun 125-tonnise kraanaga, vagun 60-tonnise kraanaga ja generaatorvagun kraanade jõuallikaks. Tulekahjude kustutamiseks on kaks tsisternvagunit, mis kumbki mahutavad 60 tonni vett, lisaks pumbavagun voolikutega. Ka Tapal on staabivagun, varustuse transportimiseks platvormvaguneid.

Eestis on aastas 10-15 raudteeõnnetust, neist pooled Harjumaal või Tallinnas. Väljakutse korral komplekteeritakse päästerong sõltuvalt õnnetuse eripärast. Rongi koosseisu võidakse vajadusel lisada keemiahaagis, ümberpumpamise haagis, tuletõrjeseade, generaator jne. Sageli paiknevad need seadmed Hi-Rail autodel.

Tänu Hi-Rail autodele ei olegi päästerongi vaguneid enam iga õnnetuse korral vajagi. “See on mugavam raudteele ja meile ka,” arvab päästerongi juhataja Leonid Perehhoda. Sisuliselt 80 protsenti vahejuhtumitest raudteel likvideeritakse nüüd Hi-Rail päästeautodel oleva varustusega. Ka rahalised kulud on väiksemad.

Hi-Rail autod pakuvad nõnda täiendavaid võimalusi päästeametile. “Saame oma erinevate raudtee Hi-Rail autodega transportida ka päästevarustust raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, seda nii raudteeõnnetuse korral, kui ka siis, kui pole raudtee õnnetus, näiteks metsatulekahjud,” räägib Kaljusaar.

“Kuid ei saa öelda, et see meie kandis väga levinud oleks, sest meie naaberriigid, nagu Läti, ei kasuta taolisi masinaid raudteetööde teostamisel. Näiteks päästerongis sellisel kujul raudtee päästeautode kasutuselevõtt oli ja on tänaseni revolutsiooniline, seda käiakse üle endise Nõukogude Liidu vaatamas,” üllatab Kaljusaar.

TEAVE: Mis juhtus 2014?
• 16. aprillil 2014 oli Raasikul tõsine avarii, kui kell 15.19 sõitis Stadleri reisirongile külje pealt sisse veok. Surma sai kaks inimest – üks rongi reisijatest ja veoki juht. Kolm vagunit sõitis rööbastelt maha.
• Hi-Raili päästeautod jõudsid Raasikule tund aega hiljem, päästerongi raudteeveerem kaks tundi pärast õnnetust. Põhitöö tehti ära öösel, kui liikluseks sai sulgeda mõlemad rööpapaarid. Tuli demonteerida kontaktvõrk, ette valmistada kõik päästerongi kraana tõstmiseks vajalik jne. Reisirongi vagunid tõsteti taas rööbastele ja pukseeriti Pääsküla raudteejaama.
• “Kraanaga tõstsime ja autoga tõmbasime,” meenutab Leonid Perehhoda lahenduse leidmist Raasikul “Seal oli sümbioos, töötasid nii autod kui kraana,” väidab ka Kupper. Hommikul kella kuueks olid mõlemad rööpapaarid vabad.