Mullu 18. detsembril anti 25. Kuldmikrofon üle Kose vallas elavale loodusemehele Hendrik Relvele. See on tunnustus tema aastakümneid kestnud raadio- ja telesaadetele, looduse- ja keskkonnateadlikkuse tutvustamisele ning raamatute kirjutamisele.

Peaeaegu kuu aega hiljem ehk 11. jaanuaril kohtub Harju Elu Hendrik Relvega Kose raamatukogus. Valitsuskriis on olemata ning Donald Trump veel USA president. Rõõmustada tuleb ohtra lume ning priskete külmakraadide üle. Kui samal päeval 90. sünniaastapäeva tähistav Sulev Nõmmik elanuks, oleks tal ilmselt olukorra kohta nii mõndagi öelda.

Kuid seekord vastab küsimustele loodusemees Hendrik Relve.

Kas Kose raamatukogu on teile kodune ja armas?

Raamatute maailm on minu jaoks tähtis. Isegi väga tähtis. Kui lähed praegusel ajal kusagile raamatupoodi, siis meenutab see veidi kaootilist raamatukogu. Sest enamus teoseid on tundmatud. Nendega on väga raske kurssi saada. Ainus võimalus nendega kurssi saada on vaadata neid korrastatud kogus.

Loete kõike või kitsamalt looduse, looduskaitse ning keskkonnateemalist kirjandust?

Tegelikult loen kõike ja ilukirjandus on tähtis. Loomulikult ka reisikirjad, põlisrahvad ja loodus. Seega on minul väga laiad huvid.

Kohtumised kodukandi ja selle ümbruse lugejatega?

Neid on ikka. Järgminegi on juba kokku lepitud ja toimub paari kuu pärast.

Kui kroonatõbi lubab?

Just.

Kui kaua olete tänaseks Kose vallas juba elanud?

Praeguseks peaaegu 30 aastat. Väga tore oli siia elama tulla, sest naasin enda juurte juurde. Minu isapoolne suguvõsa on siitkandist pärit. Kui Kose lähedale kolisin, siis juba esimeste nädalatega tuli üks ja teine juurde ning tervitas: “Tere, sugulane!”

Emapoolne suguvõsa on aga Aruküla kandis, Kangla külas. Seal viibisin küll lapsena päris palju. Aga aeg-ajalt tuli ette ka käike Kose kanti. Siiani on alles foto ühe maja rõdult (maja siiani alles), kus ma olen imikuna mähkmetes ema käte peal.

Minu elukoht asub umbes 2,5 kilomeetrit Kose alevikust eemal, Kose-Risti kandis. Sinna avaneski võimalus ennast 1980-ndate lõpus sisse seada.

Metsa peaks siinkandis jätkuma?

Seda küll. Aga siin on ka uus kiirtee. Meie elamine on praegu kahe tee vahel. Mõlemad harud on majast umbes 150 meetrit eemal. Minu hea naabri ehk Jaan Rannapi juurde oli varem kolm minutit. Nüüd on teekond vähemalt veerand tundi pikk.

Räägime ka tunnustusest. Te saite 18. detsembril ringhäälingute liidu Kuldmikrofoni ning sattusite sellega väga esinduslikku seltskonda. Mõned laureaatidest: Lembit Lauri, Valter Ojakäär, Mati Talvik, Lembitu Kuuse, Erki Berends, Helgi ja Tõnis Erilaid, Fred Jüssi, Reet Linna jt.

Sellise klubi liikmeks saamine on väga austav. Ja kummaliselt olen 25. Kuldmikrofoni saaja. Eks pani ikka imestama küll.

Kellele oleksite ise autasu andnud?

No neid on palju. Nimeliselt pole küll mõelnud. Kümne minutiga mõtleks ilmselt kümme ja enam raadio- või teleinimest välja, kes oleksid seda väärt.

Kui piirduda vaid Vikerraadio ja kahe nimega, siis Märt Treier (hommikuprogrammi “Vikerhommik” saatejuht, kes on alati isikupärane) ja Kaja Kärner (teenekas ning alati intelligentsed saated).

Kuidas sari “Kuula rändajat” algas?

Varem olin teinud Vikerraadios näiteks loodussaateid lastele, see sari oli aga puhas juhus. Alguses pidi olema üks saade, siis pool aastat. Kuidagi läks sari edasi ja siis tekkis paar aastat hiljem juba tunne, et lõpetaks. Aga mõtlesin: see pole ju mingi au või uhkus. Sarja pole mitte õigus, vaid lausa kohustus teha. Eestikeelses meedias on vähe väljaspool suuri keskusi, linnu või turismipaiku asuvaid paiku tutvustatud.

Mind on alati huvitanud kauged maad, kolkakülad, rikkumata ja puutumata loodus. Sarja algusest täitus äsja 19 aastat.

See on meie kodumaa, kus elame nagu kirbud karukarvas ehk karukarv on mets.

Kui palju tunneb teie arvates keskmine eestlane huvi Eestimaa avastamata paikade vastu?

Nurgatagused on minu arvates tihti huvitavamad kui peateed. Ma ei ütleks, et maailm on huvitavam kui Eesti. Aga ma ei väida ka vastupidist. Ei ole vaja minna kodust ära selleks, et midagi põnevat näha. Aafrika ja Alutaguse on minu jaoks võrdselt põnevad paigad. Siinsamas, kus ma elan, on pööraselt palju metsi ja soid ning mitmesuguseid tagumisi kolkaid. Kõiki ei ole ma jõudnud läbi käia. Muudkui lähed ja lähed ja ikka on midagi uut. See Kõrvemaa ja Vahe-Eesti rabade vöönd on äärmiselt huvitav.

Mina sattusin ka alles paar aastat tagasi esimest korda Tuhala nõiakaevu juurde. Oli küll kevad ja kaev ei keenud, kuid vägev tunne oli ikka.

Eks see paik on tänaseks juba veidi pühapaiga kuulsusega. Ants Talioja on väsimatu võitleja ning karismaatiline inimene. Olen temaga juba üle paarikümne aastaga tuttav. Kaev on Eestis küllatki hästituntud looduseime.

Argentiinas Perito Moreno liustikul, 2008. 

Aga on hullult palju kohti ja objekte, millest eriti midagi ei teata. Ja ega kõiki ei peagi teadma. Igal eestlasel võiks olla omad salapaigad! Aga see on väga hea, et meil on palju loodust ja just puutumata loodust.

Olen öelnud ka lastele koolides, et meil on palju metsa. Seda just pärast viibimist Inglismaal, kus metsa ju polegi. See on meie kodumaa, kus elame nagu kirbud karukarvas ehk karukarv on mets.

Samas ei ole meie metsa olukord hea. Kuuleme protestidest, lageraietest kodude kõrval jne. Mida teha?

Ühiskond on polariseerunud. Seda tuleb ette kõikidel aladel, mitte ainult metsamajanduses ja laiemalt looduses. Vaieldamatult on Eestis palju metsa – vaata kust otsast tahad – ehk üle poole maismaast. Aga vaidlus käis ilmselt selle üle, milline see mets on. See on hell teema. Et on meie aeg ja igaüks võib sotsiaalmeedias midagi teatada.

Minu peas on see on nii, et enamusele inimestele on mets paik, kuhu me läheme väljaspool töist aega puhkama. Seal saab ennast hästi tunda. Pühapäevarändajat loomulikult häirivad lageraie ja muud tööd. Nende hääl on tugev ja see on ka loomulik.

Küsimus pole, kas metsa raiuda või mitte. Vaieldakse selle üle, et kui palju ja kust kohast. Kokkulepet on pööraselt raskem leida, kui seda aastaid varem. Olen püüdnud mõnes seltskonnas öelda, et mets on üks ja püüame tema nimel kokku leppida. Selle eest olen saanud mõlemalt poolt kolakaid.

Mina tunnen vajadust tuua inimesed kokku ning ära lepitada. Olen sellisest puust. Tunneme rõõmu sellest, mis on alles ja heas korras.

Üks teie huvitav tegevusala on ka põlispuude uurimine ning mõõtmine. Kas Harjumaa on nendest rikas?

Kogu aeg käib nende otsimine. Ja kuigi olen põlispuudega aastakümneid tegelenud, teatavad inimesed ikka: “Meil siin on üks suur puu”.

Näiteks Paunküla maastikukaitsealal Punamäe järve lähistel kasvab kadakas. Sain mullu puu kõrguseks 13,5 meetrit. Kindlasti kuulub see Eesti kolme kõrgeima kadaka hulka. Puuni juhatas mind mullu Kaido Pern.

Hendrik koduõuel ühiselt meisterdatud Mörri kaju juures märtsis 2020. 

Rae vallas Suursoo külas kasvab Jõepere künnapuu, mille tüve rinnasümbermõõduks sain 2011. aastal 464 sentimeetrit. Sellega on puu Eesti kümne jämedama hulka kuuluv. Kohale juhatas Vaino Napp.

Lääne-Harju vallas Määra külas kasvav Korjuse-Vanapere künnapuu ümbermõõduks sain 2015. aastal 462 sentimeetrit ning kohale juhatas mind Hando Eelmaa. Seega on need väga soliidsed ja huvitavad näited.

Teie plaanid lähiajaks? Reisid, saated või raamatud?

“Kuula rändajat” jätkub. Praegu on vaatluse all Tškutšimaa, kuid varsti tulevad uued osad. Täpsemalt on need Lõuna-Brasiiliast, Pantanalist. See on pea sama võimas kant kui Amazonase jõgikond. Kahjuks aga ei teata Pantanalist suurt midagi. Mina käisin sealkandis poolteist aastat tagasi.

Edasi vaatame, kuidas asjad lähevad. Mõtteid on. Toimetan vastavalt olukorrale ja tõve taandumisele.