Harku valla poolt välja antava Erna ja Juhan Tui preemia pälvis sel aastal Heinart Puhkim, kohaliku ajaloo uurija, giid ja retkekorraldaja.
Millal hakkasite tegelema retkedega kodukandi põnevatesse paikadesse ?
Paarkümmend aastat tagasi arvasid tuttavad ajaloolased ja arheoloogid, et mõnda asja võiks Harku vallas täpsemalt uurida. Siinkandis on Sõrve ja Liikva muinaskülad, palju lohukive, vähemalt kolm tuhat aastat on siinkandis põldu haritud. Järelikult sama pikalt on siin ka inimasustus olnud.
Ega järsku kuskil sügaval metsas mõnel Vääna jõe kõrgel neemikul seniavastamata kohalike peidupaik või väike linnusease ei ole? Sai sõpradega looduses palju võimalikke kohti läbi käidud. Ei leidnud.Ju siis siitkandi mehed oma ei ehitanud, vaid käisid Lindanise kantsi, praegust Toompead üles ehitamas.
Mida huvilistele näitate ja tutvustate?
Üks lõputu tutvumise paik on Peeter Suure merekindluse militaarajaloo objektid, kuhu Muinsuskaitse Selts hiljuti korralikud infotahvlid paigutas. Mõnikord käime neis paigus ka Tallinna militaarajaloo seltsi liikmetega.
Tõlinõmme karstiala, soo ja järv on nii unikaalsed ja ilusad paigad, et tihti kõik soovijad gruppi isegi ei mahu, sest seal on looduskaitselised piirangud.
Väike vedamine oli ka Riigiarhiivist Tõlinõmme Veeühingu toimiku leidmine, kus ilusti kirjas, kuidas 1935. aastal seal sood hakati kuivendama ja järve pind pool meetrit alla lasti.
Viimase aja menuobjekt on Türisalu nõukaaegse raketibaasi territoorium, mis oma objektidega on kui unikaalne militaarajaloo vabaõhumuuseum. Viimase nädala jooksul käisin Türisalus suisa kolme grupiga. Tuleb kiirustada, sest kinnisvaraarendajatel on sealkandis omad huvid.
Loomulikult vaatame üle ka Sõrve, Liikva muinaskülad, Ilmandu põllud, samuti Adra küla, kuhu Keila kihelkonnakiriku torn paljudest kohtadest kätte paistab.
“Ega me mõned kanalatagused ole.”
Millega objektide vahel ringi liigute?
Liigume retkedel ringi nii jalgsi kui jalgratastel. Tundub, et olen selle hobiga Harku valla nii selgeks saanud, et varsti võin kinnisilmi liikuda.
Mida põnevat olete veel avastanud ?
Eesti Arhitektuurimuuseumis avati sel aastal hilisarhitektuuri näitus. Uurisin minagi kus ja millised olid Vääna jõe äärsed nõukaaegsed Tallinna asutustele kuulunud puhkebaasid ning saun-suvilad. Kümnekonna asukoha leidsin üles.
Mõned on veel püsti, aga kohe-kohe tagasi looduslikuks elurikkuseks saamas. Möödunud suvel tegime huvilistega mööda neid paiku mitu rattaretke.
Kuidas koroonaaeg on kohalikule matkategevusele mõjunud ?
Kuna reisuhimulised kaugetele maadele ei pääse, on plahvatuslikult kasvanud huvi kohalike matkaradade vastu. Täiesti uus trend on perekondlike ürituste eel teha paaritunnine jalgsimatk mööda kohalikke vaatamisväärsusi ja kuulata lugusid. 5–7 kilomeetrit on tavaliselt kogupere matkaraja pikkus. Ja alles siis minnakse pidulauda…
Kolm-neli matkarada on mul praegu töös. Tore on koos reisiseltsilistega tõdeda, et elame ilusas, rikka ajalooga paigas. Ehk nagu Vello Lind, kunagine kohalik koloriitne sovhoosi direktor tavatses ütelda: “Ega me mõned kanalatagused ole”.
Samuti käivad asutused linnalähedasel maal oma töötajatele retki korraldamas. Siis tahetakse ka mõnes ilusamas piknikukohas peatuda. Kõik võimalused on olemas, aga – NB! – looduses on vaja ennast korralikult üleval pidada. Kohalik kogukond lagastamist ei salli.
Vana aja uurimise kõrval olete ka elektrooniliste matkaradade koostamise pioneer…
Kui hästi läheb, saame järgmiseks aastaks mõned elektroonilised matkamarsruudid ka Harku vallavalitsuse kodulehele. Ja kui veel paremini läheb, saame tulevikus Tõlinõmme sohu igal aastaajal läbitava matkaraja. Seda oleks hädasti vaja – Viru raba ja teised meie tuntud rabad on ülerahvastatud. Siseturism on nii plahvatuslikult kasvanud.
Turism
2017. aastal sai Harjumaa Omavalitsuste Liidult atesteeritud giidi tunnistuse seitse kohalikke paiku ja huviväärsusi tutvustavat giidi. Täna tegutseb Harjumaal 17 atesteeritud giidi. Ka teised Harjumaa atesteeritud giidid tunnistavad, et viimasel ajal on kohalik matkategevus hoogustunud. Seda on kinnitanud Kersti Lepik, rändrahnude kaardistaja ja retkejuht; Kaisa Linno, Lahemaa ja Kolgaküla huvijuht; Toomas Pannal, Keila jõematkade korraldaja jt. Heinart Puhkim aga arvas: “Kõik pandeemiad kord lõpevad ükskord, aga hoogu juurde saanud kõnnu kutse võiks jääda!”
