Hea ettevalmistus kooliaasta alguses aitab ennetada probleeme ja toetada kohanemist

Kooliaasta algus on igas vanuses õpilastele uus etapp, mis nõuab harjumist: uue rutiiniga kohanemine, klassikaaslased, õpetajad ja ülesanded. Kohanemiskiirus on individuaalne, kuid oluline on lapse toetamine nii kodus kui koolis.

„Müüt, et varajast ärkamist tuleks harjutada juba mitu nädalat enne kooli, ei pea paika – palju olulisem on arvestada lapse bioloogilise une- ja ärkveloleku rütmiga. Ka täiskasvanute maailmas on hilisem tööpäeva algus osutunud vaimset tervist toetavaks,“ selgitab haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) kaasava hariduse valdkonna peaekspert Merili Murakas (pildil). Seetõttu on ka HTM toonud uude määrusesse sisse hilisema tundide alguse võimaluse. Oluline on eristada kohanemisraskust ja kohanemishäiret – esimene võib olla ajutine ja seotud näiteks hirmuga uue olukorra ees, teine aga juba vaimse tervise häire.

Kiusamine võib olla kohanemisraskuste tagajärg

Kui kohanemine on raske, puuduvad sõprussuhted või õpetaja toetus, suureneb risk sattuda kiusamise ohvriks või hoopiski kiusajaks. Kiusamine võib olla ka viis, kuidas laps püüab leida positsiooni grupis, kui kohanemine on sotsiaalselt keerulisem.

„Kiusamine ei ole lineaarne, ei kulge sirgjooneliselt ja etteaimatavalt („A teeb B-le haiget, B kannatab ja asi lõppeb“), vaid on keeruline, dünaamiline ja vastastikuste mõjude protsess,“ kõneleb Merili. Kiusamist saab kirjeldada kui korduvat ja tahtlikku halba kohtlemist, kus kannatajal on raske end kaitsta. Teaduspõhised ennetusprogrammid ja koolide koostöö aitavad kiusamist tõhusalt vähendada. Vajadusel saavad koolid pakkuda tugispetsialistide abi, sest vaimse tervise probleemid on noorte seas üheks suurimaks haiguskoormuse põhjuseks. Kui märkad lapsel muutusi käitumises või meeleolus, tasub pöörduda tugispetsialisti poole.

Kiusamise olukorras tegelevad koolid juhtumitega erinevalt, vestlustest ümarlaudadeni. Olukorras, kus lapsel on kiusamisest tekkinud psüühiline trauma ja seetõttu vajadus nõustamisteenuse järele, saab kool pakkuda tugispetsialistide teenust. 2018. aasta HSBC uuringu järgi on võrreldes 2014. aastaga sagenenud Eesti noorte vaimse tervisega seotud tervisekaebused: peavalu, masendus, kurbus, ärritatud olek ja halb tuju, raskused uinumisel ja närvilisus. Kui märkad lapsel muutust käitumises ja/või meeleolus, on samuti võimalik pöörduda kooli tugispetsialistide poole.

Vanemate toetus ja kontroll nutiseadmete üle

Vanemate toetus igas vanuses lapsele ja noorele on võtmetähtsusega. Vanem saab oma last kõige paremini toetada heade ja lähedaste suhete kaudu, vastastikku lugupidavate kokkulepete sõlmimise ja piiride kehtestamisega, mis kõik ennetab riskikäitumist (probleemset nutiseadmete kasutamist, alkoholi- ja nikotiinitoodete tarvitamist jms). Tervise arengu instituudi (TAI) laste ja noorte valdkonna juht Tiia Pertel (pildil) toob välja, et vanema enda käitumine on samuti oluline, sest sageli õpib laps kõige rohkem vanema eeskujust: harjumustest ja tegevustest, mitte niivõrd tema reeglitest, käskudest või keeldudest. Lapsevanem võiks jälgida, mida laps nutiseadmetes teeb, mida vaatab ja millist sisu tarbib ning arutada lapsega, milliseid keskkondi, milleks ja kui kaua on mõistlik ekraanide vahendusel kasutada. Vahel on ajast olulisem tarbitav sisu: algoritmi tulemusena ühetaoliste klippide, reelside, vlogide järjepidev kerimine ja vaatamine, toimub sageli aktiivse suhtlemise, liikumise, õppetöö, une vms arvelt.

Ainuüksi seadmes veedetud aeg ei tähenda sõltuvust — määrav on kasutamise mõju igapäevaelule. Nähud on mitmekülgsed ja võivad väljenduda näiteks nutiseadme kokkulepitud kasutusaja pidevas ületamises; põhivajaduste, nagu uni ja söömine, eiramises; vajaduses järjest rohkem ja kauem seadmes olla; kooli- ja koduste kohustuste edasilükkamises või unarusse jätmises ning erinevates füüsilistes sümptomites, nagu väsimus, unehäired; pere ja sõpradega suhtlemise vähenemises; tegevuste varjamises, pahameeles lähedaste märkuste üle. Eelpool loetletud üksikud episoodid on normaalsed, aga püsiv muster võib viidata probleemsele nutiseadme kasutamisele.

Et nutiaeg püsiks kontrolli all

„Kooliaasta algus on hea aeg koos lapsega nutiseadme kasutamise kokkulepped koos läbi arutada, et laps mõistaks, kuidas kasutamine tema tervist ja heaolu võib mõjutada. Samuti tasub koos seada või üle vaadata nutiseadmete kasutamise piirangud,“ soovitab Tiia.

Lapsega tuleks kokku leppida igapäevane nutiseadmete ja muude ekraanide kasutamise aeg ning jälgida, et kokkulepe toimiks. Näiteks, et ekraanide ees veedetud passiivne aeg meelelahutuslikel eesmärkidel ei ületaks kahte tundi. Samuti on oluline, et vähemalt üks tund enne und oleks ekraanivaba (teler, tahvelarvuti, nutitelefon, arvuti jms).

Mõistlik on huvi tunda, mida laps nutiseadmetes teeb: milliseid internetikeskkondi ja rakendusi igapäevaselt kasutab, kellega suhtleb jne ning üheskoos arutada digimaailma võimaluste ja ohtude teemadel.

Kujundada lapsega harjumus, et nutiseadmeid ei kasutata nt söögilauas ja pere ühistel tegevustel. Olla ka ise vanemana lapsele selles osas eeskujuks.

Uued olukorrad võivad kaasa tuua sobimatuid ahvatlusi

Suuremate murede ennetamiseks soovitab Tiia lapsega aeg-ajalt arutada alkoholi- ja e-sigarettide mõju üle noore tervisele ja tulevikule. Näiteks, kuidas mõjutab tubaka- ja alkoholitööstus ning reklaam, sh sotsiaalmeedias, laste ja noorte käitumist jms. Vanem võiks selgitada, miks pole mõistlik uimasteid proovida ja tarvitada, kuidas see kahjustab noore arenevat aju, mis vastutab õppimis-, keskendumis- ja tähelepanuvõime eest. Rohkem lisainfot https://tarkvanem.ee/alkohol/, https://www.teeviitee/e-sigaretid-kuidas-tubakatoostus-meid-oma-sonumitega-mojutab/.

Meelemürkide tarbimist võivad mõjutada kooliaasta algusega seotud erinevad tegurid, näiteks vanematest eemale elama minek, et koolis käia; koolitöö pingelisus ja ülekoormus; eakaaslaste negatiivne mõju vms. Küll saab kool olla õpilasele turvaline, hooliv ja kaasav koht, kus õppida, oma võimeid arenda, tunda ennast klassi ja koolipere liikmena.

Lapsega võiks igal nädalal leida aega ühisteks tegevusteks, näiteks kokkamiseks, väljas liikumiseks, kinos/teatris käimiseks, lihtsalt rääkimiseks. Samuti võiks igapäevaselt tunda huvi lapse tegemiste vastu. Sel viisil tunneb ta, et temast hoolitakse ja ta on oma vanemate jaoks alati tähtsal kohal!