Lõppev talv kimbutas hülgeid napi jääkattega. Kui jääd on vähe, poegivad Harjumaa hülged saartele või laidudele, aga võivad ette võtta ka rännaku Venemaale, et poegida seal.
„Harjumaa ei ole oma ranniku iseloomu tõttu hüljestele kuigi sobiv elupaik – neile sobivad väikesed laiud ja avameremadalikud. Nii ongi enamus olemasolevatest ka hüljeste poolt kasutuses: neid võib leida Osmussaare rannakividelt, Krassi saarelt, Naissaare, Aegna ja Keri rannakividelt ning Kolga lahe madalikelt,“ selgitab mereimetajate ekspert Mart Jüssi.
Peamine hallhüljes
Harjumaal elab valdavalt hallhüljes, viiger on vähese arvukuse tõttu taandunud Väinamerre. „Kuna elupaiku palju pole, on ka hüljeste arv madal – kokku loendame kogu Soome lahe rannikul umbes 250 isendit. Praegune suurim hülgeala Harjumaal on Malusi ümber, kus võib korraga kivide otsas olla mitukümmend looma,“ väidab Jüssi.
Malusi saared asuvad Jõelähtme vallas. Kokku on saari kolm: Põhja-Malusi (3,12 ha), Lõuna-Malusi (7,02 ha) ning Vahekari (1,38 ha).
„Malusi saared asuvad tunnise meresõidu kaugusel Kaberneeme sadamast. Imetajaid peale hüljeste seal ei ela, tegemist on lindude pesitsuspaigaga, mille külastamisel on piirangud,“ selgitab turismiarendaja Annika Prangli.
„Hallhülged ei ela saartel nagu inimesed elavad, et ehitavad saarele maja ja siis hakkavad seal elama. Hallhüljes elab meres, jää puudumisel poegivad saartele ja laidudele,“ lisab Prangli. Hülgepojad sünnivad veebruari lõpus või märtsis.
Prangli on natuke ettevaatlik. „Ma ei saa seda endale lubada, et ma annan intervjuu ning pärast on telefon punane, et palun viige meid Malusi saartele jalutama ja hülge poegi paitama.“
Nimelt ei tohi hülgeid poegimise ajal tülitamas käia. „Kui käia, siis ei ole võib-olla enam varsti kedagi jälgida,“ arvab Prangli.
Malusi hülgevaatlused leiavad seetõttu aset juulist oktoobrini ja algavad Kaberneeme sadamast. Hülgeid vaadeldakse paadist, Prangli ise on saartel jala maale tõstnud vaid paaril korral.
„Hülged on osavad ujujad ja võivad nädalaid merel olla, vahetevahel eelistavad nad siiski kuiva pinda (või siis jääd) puhkamiseks. Et põgenemistee oleks ohtude puhul vaba, valivad nad avamerelisemad saared, eriti nende randades olevad kivised madalikud oma puhkekohtadeks,“ väidab Jüssi.
Poegisid Venemaal?
Kevadise karvavahetuse ajal on Eestis kokku umbes 5000 hallhüljest ja 1000 viigerhüljest.
„Peamine probleem ongi jääkatte puudumine, sest aastatuhandete jooksul on Läänemere hülged kohanenud jääle poegimisega – seal on alati palju ruumi, külmunud pind puhas ning vaenlased, kes poegi murraks, kaugel,“ räägib Jüssi.
Vaenlastena nimetab ta hunte, rebaseid ja kotkaid. Ohuks on ka saartel hüljeste seas levivad nakkushaigused.
„Ebatavaline poegimiskoht tekitab ka emades ärevust, mille tõttu osa pojale mõeldud energiast läheb kaotsi ning poeg saab iseseisva elu alustamiseks kehvema lätte,“ väidab Jüssi.
„Harjumaal pole sellel talvel eriti merejääd olnudki ja hülged poegivad mujal – mõni üksik võib-olla Malusitel või kusagil kõrvalises paigas,“ arutleb Jüssi. „Hülged on rändloomad ja nad lähevad jääd otsima ida poole – praegu Venemaal veel natuke jääd on. Suveks tulevad kindlasti tagasi.“
„Hallhüljes on rännumees. Tema retked ulatuvad Taani ja kaugemalegi,“ ütleb Prangli. „Tema toidukaart kattub inimese omaga rohkem, sestap kattuvad ka kalaveed.“