Esmaspäeval, 3. juulil, oli Keilas asuva Harjumaa muuseumi direktori Annika Tiko esimene tööpäev. Maakonnaleht vestles mäluasutuse arheoloogist juhiga 4. juuli pärastlõunal.
Kuidas on esimesed kaks päeva möödunud?
Tutvun olukorraga. Siin on veel palju selliseid asju, mis tahavad läbitöötamist. Ja seda just seoses muuseumi üleminekuga uude alluvusse. Mäluasutus oli varem kultuuriministeeriumi alluvuses, nüüd aga Keila linna allasutus. Enamus asju anti üle mai lõpus. Kui lõplik üleandmine on veel ees ja toimub reedel (s.o. 7. juulil – A.V.). Seal on veel palju asju, mis tahavad enne seda kordaajamist.
Kas tegelesite fondide ja ekspositsiooniga?
Nendega on kõik korras. Aga rohkem on veel bürokraatlikku asjaajamist.
Kuidas ja millal tekkis mõte kandideerida Harjumaa muuseumi direktori ametikohale?
Sellega on selline naljakas asi, et käisin kunagi talvel siin muuseumis. Ja hiljem ütlesin elukaaslasele: “See on see koht, kus kunagi võiks ka töötada. Ja ehk annab väikeses muuseumis midagi ka ära teha. Sest suures mäluasutuses osutub see võib-olla veidi keeruliseks.” Kui kevadel sattus ette konkursikuulutus, siis ei saanud ma enda sõnu sööma hakata ning tuli kandideerida.
Olite talvel selles majas esmakordselt?
Jah. Tuttav olin, kuid polnud kohale jõudnud.
Millega direktori konkursi ära võitsite? Mis olid komisjoni jaoks need punktid, mis osutusid teistest kandidaatidest paremaks?
Seda peab nende käest küsima, mis oli parem ja miks ma valituks osutusin. Teistest kandidaatidest ei tea ma väga palju. Kokku püüdles juhiks viis tahtjat.
Aga mina soovin tuua muuseumisse rohkem elu. Viimasel ajal on väga levinud elav ajalugu. Ehk püüd olnut ja ajalugu näitlikustada. Muuseumi ekspositsioon haakub selle teemaga väga hästi. Aga seda saab alati edasi arendada.
Kui palju peaks olema virtuaalset ekspositsiooni?
Mingil määral peab kindlasti olema. Aga seda on minu meelest juba nii palju, et klassikalisi käegakatsutavaid asju võiks kindlasti ka olla. Kas siis originaalesemeid või koopiaid, mida saaks ka katsuda.
Kuidas rahvast rohkem mäluasutusse tuua?
Rohkem üritusi ja elu. Teavitada tuleb rohkem. Tean päris paljusid kohalikke inimesi, kes ei teagi, et maakonna muuseum asub Keilas. Jõesaarest on saanud populaarne koht. Aga et siin ka muuseum on, ei ole veel nii hästi kohale jõudnud. Kõiki toredaid tegevusi lastele ja noortele, mida on siiani ette võetud, teeme kindlasti edasi. Paldiski filiaal ehk Adamsoni ateljeemuuseum tegutseb samuti hästi. Sealt töötavad tublid inimesed, on huvitavad näitused ja püsiekspositsioon.
Olete kitsamalt erialalt arheoloog. Siin Jõepargis, mõnesaja meetri kaugusel asub väikelinnus. Kui suur on võimalus seda edasi kaevata?
Maa-ala on praktiliselt läbi kaevatud. Aga linnusega on minul küll mõtteid. Aga ootaks nendega nii kaua, kui on selge, mis saab Jõepargist ja kogu saarest. Sest lõplikult pole midagi kindlat. Kui park saab linnale, siis saab ehk ka plaanid ellu viia.
Teie tudengiaega jäävad ka huvitavad õpingupaigad – Poolas Wroclawi ülikool ja Hiinas Liaoningi pedagoogiline ülikool.
Bakalaureusekraad ongi minul Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloost, hiina keelest ja kultuurist. Siis ei saanud mitte jätta Hiinas käimata.
Kui palju saavad hiinlased Teist aru?
Oleneb sellest, millisest kandist ta Hiinast on. Mina olen õppinud standardkeelt. Kui on tegemist põhja- või põhja-kirde osaga, siis saan kogu jutu räägitud. Kui vestluspartner on Lõuna-Hiina inimene, kes kuulub standardkeelt mitteõppinute hulka, siis võivad asjad keerulisemaks minna. Noorem põlvkond saab juba aru.
Mitu silpi, häälikut või sõna peaks teadma, et hiinlasega saaks argiasjad räägitud?
Kõige minimaalsemaks tasemeks, et saaks näiteks kaupluses käia ja süüa osta, peetakse 3000 märki. Ajalehe lugemiseks on tarvis juba 5000-6000 märki. Üks sõna sisaldab enamasti kahte märki. Kirjutamist peab pidevalt harjutama, sest see läheb kergemini meelest. Lugemisoskus nii kiiresti ei unune.
CV: Maakonna muuseumi direktor Annika Tiko
• Annika Tiko on sündinud juunis 1988. Õppinud aastatel 2007-2011 Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudis bakalauseuseõppes Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu.
• Õppis aastatel 2009-2010 Liaoningi pedagoolilises ülikoolis hiina keelt. Oli aastatel 2011-2014 Tallinna ülikooli ajaloo instituudis magistriõppes.
• Teadustöö põhisuunad on ühiskonnateadused ja kultuur; ajalooteadused ja arheoloogia. Eriala on arheoloogia, kitsamalt keskaja arheoloogia, materiaalne kultuur ning keskaegne kultuur. Töötanud ajaloo instituudid laborandina ning samas ametis ka Agu EMS OÜs.
