Kui Anne Estra abikaasaga 48 aasta eest Papli talusse kolis, oli see nagu maakodud ikka – elumaja ja laudad. Visa töö, tundliku käe ja südamesoojusega on nüüdseks kujundatud aed, mis annab silmad ette nii mõnelegi mõisale.

Harjumaa kauneima maakodu konkursile esitas perekond Estra Papli talu Harku vald. “Mitu aastat juba tuttavad ütlesid, et konkureeri. Möödunud aastal konkureerisime, meie talu valiti Harku valla kauneimaks koduks,” selgitab Anne.

Naine tunnistab, et ega talle tähelepanu eriti ei meeldi. “Mul ei ole õrna aimugi, palju kodusid Harjumaa kauneima maakodu tiitlile kandideeris,” ütleb ta. Oma võidust sai ta teada juunis.

“Mina olin esialgu sokis. See oli niisugune loll üllatus. Ma mõtlesin, et nii palju kauneid kodusid on ju meil Eestimaal, ka Harjumaal, kellel on tiigid, kellel on ojad. Need annavad ju palju juurde. Minul on paljas paekallas,” arvab Anne.

Harjumaa kauneima maakodu auhinna saab naine kätte novembris Arvo Pärdi Keskuses.

Aiaimpulss pensionipõlvest

Estrad kolisid Vääna küla Papli tallu 1971. aastal Kütke külast, mis jääb Keila külje alla. Kui Anne töötas aastakümneid Polümeeris, siis abikaasa keeras turismibussi rooli. Pensioneeruti üheskoos 2005. aastal.

4815 ruutmeetrisel krundil on praegugi 1932. aastal valminud elumaja. Oli ka laut, aga praegu Papli talus loomi enam ei peeta. Laut on töökoja rollis.

“Me tahtsime omale sauna saada. Nelli Teatajas oli kuulutus. Keegi Rakveres müüs. Tegelikult oli ta mõeldud Saksamaale laste mängumajaks, aga me otsustasime, et kohaldame ta oma pere saunaks,” meenutab Anne.

11-ruutmeetrine saunake sai paika 2000. aastal. Kui saun oli valmis, hakkas abielupaar krunti kividega kaunistama. Kive oli tõtt öelda aias varemgi, sest mõisaajal laoti kaks kiviaeda, millest üks ääristas krunti ülevalt, teine alt.

“Ma olin 10-aastane, kui ma oma esimese kivi korjasin. Ma sain alge onunaiselt. Nüüd ma olengi niisugune kivihaige olnud. Kui ma kuskil näen väikest kivi, millel on kuju, siis ma ikka korjan selle maast ära,” selgitab Anne.

Kivid annavad võlu

“Abikaasa ei ole kätt mulla sisse pannud, aga kivide vedamisel oli ta kogu aeg abiks. Need kivid annavadki aiale võlu. Nende korjamine on olnud meie elutöö,” arvab Anne.

“Väikesi kive on isegi Hispaaniast. Kive on ka Karjalast, Bulgaariast, Saaremaalt, Hiiumaalt, muidugi siit ümbrusest,” räägib naine. Kive on toodud avalikult, aga ka pintsakuhõlma all, sest igast kohast ei või neid ametlikult kaasa võtta.

“Mitmed on öelnud, et saavad meie aiast rahustava impulsi. Võib-olla need kivid annavad energiat. Siin võib olla ka negatiivse energiaga kive,” kahtlustab naine samas.

“Kivide kõrval on usse. Tänavu kevadel ma kohtasin ühte räsikut ja nelja nastikut. Nastik oli meil isegi esikus,” hoiatab perenaine Harju Elu ajakirjanikku.

“Koer, vaene, see sai kogu aeg rästikute käest salvata.” Praegu koera haukumist enam ei kuule. “Kolme nädala eest koer suri,” ohkab perenaine ja täpsustab siis, et koera surma põhjuseks oli siiski vähk.

“On ka öeldud, et mul on kodusurnuaed,” vihjab perenaine kivide rohkusele aias.

Kaunistuseks pankrannik

Aiatoolide keskel hakkab silma vankrirattale ehitatud klaaskattega laud. “Selle kinkis tuttav soomlane 18 aastat tagasi. Ta müüs oma maja ära ja ütles, et noored ei ole lauast huvitatud, ta ei raatsi seda ka ära visata, ta toob selle meile, sest meil olevat ruumi küll,” selgitab Anne.

Paese pinnase tõttu pole krundil ei võrk- ega linnaeda. “Me ei saa siia posti maasse,” tunnistab perenaine. Nõnda on krundi piirideks sirelihekk, kuusehekk, enelasehekk ja üksikute kadakatega kiviaed.

Pankrannik jookseb otse aia keskelt läbi. Tõsi, võrreldes Türisalu pangaga on see Papli talu krundil üsna laugjas ja madal.

“Siin peal ei kasvanud midagi. Meil oli seda väga raske trimmerdada. Siis ma hakkasin mulda pealt ära kraapima. Ladusin siia trepid juurde,” selgitab perenaine otsust laugjas nõlv puhastada ja aia kujunduselemendiks muuta.

“Kõik, kes siin on käinud, on millegipärast vaimustuses just sellest paekaldast,” ütleb Anne.

Krundi eripäraks oli seegi, et esimese maailmasõja ajal kaevasid Austria-Ungari sõjavangid sinna Vene kroonu käsul kaevikuid Tallinna kaitsmiseks. Aia kujundamise käigus aeti need mulda täis.

Legendi järgi algavat Väänast ka maa-alused käigud, mille kaudu pääseb pealinna välja.

Taimed aias

Aiatööd algavad kevadel niipea, kui lumi ära sulab ja kestavad seni, kuni lumi jälle maha tuleb.

“Mõeldakse, et maakas on must ja räpane, kalosside ja dressipükstega. Ega sa siin viigipükstega tööd teha ei saagi. Sa peadki dressipüksid ja kalossid jalga panema,” arvab naine.

Krundil kasvab õunapuid. “Neid on väga palju välja läinud, sest meil on mügrid ja rotid, kes teevad juurikatega puhta töö,” kurdab perenaine.

Mustsõstarde ja punasõstardega pole samuti lihtne. “Siin on paas all, mulda praktiliselt polegi,” räägib Anne. Kohati on mullakiht vaid paari sentimeetri paksune.

Sellegipoolest kasvatab perenaine kurki ja isegi kartulit. Juuli alguses valmisid esimesed mugulad. “Taime all oli seitse-kaheksa mugulat, ühel oli isegi kaksteist,” meenutab Anne.

“Mul oli siin üks magnoolia, mida ma siiani taga nutan. Ma panin talle küll happelist mulda, ta õitses, aga ühel talvel tegi külm liiga ja ta läks välja,“ selgitab Anne.

“Roosid ei armasta siin kasvada. On katsetatud igat moodi. Ei olegi rohkem sorte, kui need kolm,” ütleb perenaine roosipeenra kohta.

“Tulpidega on nii, et kui sa tahad, et ta õitseks, tuleb sibul üles võtta ja sügisel maha panna. Siis ta järgmisel aastal õitseb ilusti,” räägib Anne.

“Minu lemmiklilled on karikakar ja aster, lihtsad lilled,“ üllatab naine siis.

Võitlus võilillega

Korraga hakkab põõsa all silma eriskummaline alumiiniumist objekt, mis näib olevat justkui teiselt planeedilt. “See on saadud Ämari lennubaasist. See on lennuki lisapaak, mida kasutati õppelendude jaoks,” selgitab Anne.

Et krunt on suur, kulub muru pügamiseks nii aias kui aia tagant tavaliselt terve päev. Muru pügamise taga on osaliselt ussihirm. “Kui ikka lage on, siis ta siia naljalt ei tule. Sa vähemalt näed, kui ta aias on.”

Muru niitmine oleneb ilmastikust. “Kui on võilille aeg, tuleb kaks korda nädalas üle lasta. Võilill on tugev taim. Niidad ära, järgmisel hommikul on ta jälle püsti. Praegu võib niita kaks korda kuus,” arvab Anne.

Pankranniku serval hakkab silma uhke pügatud kuusk. “Selle istik on siit karjamaalt toodud,” selgitab perenaine.

Kaks suuremat kuuske elumaja kõrval kasvasid juba siis, kui Estrad sisse kolisid. “Ma usun, et nad võivad isegi 100-aastased olla,” arvab ta.

Kuidas tulevad suured puud toime õhukese mullakihiga? “Kes saavad hakkama, need saavad ja kes ei saa, need kuivavad ära,” ütleb perenaine lakooniliselt.

Iseenda aiaarhitekt

“Paarikümne aasta eest mõtlesime, et toome omale Ceresest aiaarhitekti, kes kujundab aia ära. See meesterahvas lubas tulla, aga jäi tulemata,” meenutab perenaine.

“Ja ma tänan õnne, et ta ei tulnud. Kui tuleb üks võõras inimene kujundama seda maad, siis ta võib panna siia uhked taimed, aga nad ei võta seda maad omaks, sellepärast, et see on lubjarikas paepealne. Siin peavad olema ikkagi taimed, mis taluvad seda,” arvab Anne.

Nii näiteks oli Papli talu aed mulluse põuaga kuiv kui Sahara kõrb. Päris veeta ei jää Estrad siiski ka krõbeda kuumaga – vesi pumbatakse 30 meetri sügavuselt puurkaevust.

Tagasilöökidest pole olnud pääsu ka sellel suvel. Anne abikaasa sai kolme nädala eest insuldi. Pooleteise nädala eest oli teine insult. “Midagi ei ole teha. See on elu ja eluga peab leppima, mis on antud,” ütleb naine.

Kaua endal jõudu jagub? “Seda ei oska keegi öelda. Infarkt või insult võib päevapealt tulla, oled sa siis noor või vana,” arvab Anne.

Ehkki vanust on juba 72 aastat, ei kavatse perenaine aeda siiski hooletusse jätta. “Ma tunnen ennast aias mugavalt. Ma tunnen, et see on minu tervis, mis siin aias on,” arvab ta.

“Mulle meeldib see, mis ma olen teinud. Ma teen seda omale, ma ei tee seda kellelegi teisele. Ükskõik, kus ma aias olen – igal pool on omamoodi aura,” kiidab Anne.

Kui aga nõu anda inimestele, kes alles hakkavad aeda rajama, siis milline see oleks? “Ma ei ole teise aia kujundaja, vaid üksnes oma aia kujundaja,” arvab naine tagasihoidlikult.

“Kõigepealt tuleb välja selgitada pinnase kooslus, mis seal üldse kasvab. Kas ta on happeline või lubjarikas?” lisab ta siis.

“Aeda tuleb oma tunnete järgi teha,” võtab perenaine kokku oma nägemuse.