Rohuneeme tee poolt õue sisenedes ei oska aimatagi, et selle aia taga üks Eestimaa kauneimaid kodusid asub. Harjumaa Kauneim Kodu 2020 aga kindlasti.
“Oleme Reinuga koos elanud natuke üle kahekümne aasta,” ütleb Helve. “Ostsime Helvega ridamaja boksi siia natuke üle 20 aasta tagasi,” täiendab Rein. Ühte lausesse panduna tähendab see – kogu see aeg, mil Helve Urva ja Rein Annusver koos on elanud, on nad ka oma kodu kaunimaks ehitanud.
“Alguses ehitasime väikestviisi, pärast rohkem, siis tegime juurdeehituse,” meenutab peremees. “Viimase juurdeehitusena tegime maja merepoolsesse külge veel klaasseintega suveköögi, see ongi nüüd meie põhiline elamise-olemise tuba,” lisab perenaine. “Ehitamise ja juurdeehitamisega on nüüd kõik,” ütleb Rein Annusver resoluutselt. Kokkuvõtvalt tähendab see, et ühest ridaelamuboksist Rohuneeme teel on saanud eramu, kus pinda on kokku ligi 600 ruutmeetrit ja maja ennast ei tunneks enam ära vist isegi selle algse variandi arhitekt Andres Põime – nii muutunud on kõik.
“Juurdeehituste osas oli peaarhitektiks abikaasa Helve.Tema siis ütles, kuidas tahaks, mis maerjalidest teha. Projektibüroo K-Projekt arhitekt Inga Orav aitas kõik ära vormistada,” räägib peremees suure elamu sünniloost.
Inimesi on siin suures majas aegade jooksul ka palju elamas olnud ja nüüdki vahetevahel: Reinul ja Helvel on kahe peale kokku viis last ja viis lapselast.
Võpsikust kenaks kaldapealseks
“Nende Kirovi kalurikohoosi kunagi ehitatud ridamajade ja mere vahele jäi vanasti võssa kasvanud tühermaa sinna peitunud prügihunnikute ja soostuma kippuvate tiikidega,” meenutab majaperemees.
“Et need maad olid õnneks erastatud, saime need ära osta. Nii saime olla ka kindlad, et koduaknast jääb ikka merevaade alles. See selle krundi eriliseks teebki. Rohkem kui 100 meetrit merepiiri,” mõtiskleb kinnistu omanik.
Aga iga ruutmeeter maad siin mere ääres tähendas ja tähendab ka tööd ja pühendumust. “Terve kivikülv suuri ja väikesi kive oli siin kaldal. Hakkasime neid paika vedama, paigutama. Et iga kivi täpselt õigesse asendisse saaks, pingutasime koos traktoriga. Masin üksi ei teinud ära,” meenutab majaperenaine suuri kivitalguid. Nüüd on suurimad kivid tiikide ümbruses nagu oleks emake loodus ise nad sinna magama pannud – kõik nii üksteise kaisus, sobitunud rooside ja põliste sangleppadega.
Helve Urva ja Rein Annusver oma lemmikpaigas, klaasseintega suvetoas, kus on vaade nii merele kui kogu perele. “Eks Helve rohkem tegelegi rooside ja teiste õitsvate taimedega – tal tuleb see hästi välja –, minule meeldib jännata tiikide, kalade, puuriitade, jalgteedega,” kiidab peremees perenaist. Ja ka iseennast – õige kaasa valis. Helve venna Mati maakodu tunnistati käesoleval aastal Raplamaa aasta üheks ilusamaks maakoduks. Järelikult peavad neil need kodukaunistamise libled veres voolama.
Igal juhul on aastatega kolmest kunagisest mudalombist saanud kolm imekaunist, kivide ja lilledega ääristatud veesilma, millel igaühel ka oma otstarve – üks on suurte vesiroosidega lilletiik, teine kokrede ja kalasöötmissillaga kalatiik ja kolmas kummipõhjaline ujumistiik. Tiikide ja elumaja vahel on aga kaks väiksemat, nagu nukumaja. Üks tööriistadele, teises “…armastasin ma soojal ajal lugeda kuni suvetuba valmis sai. Nüüd loen siin, siit uhkem vaade kogu krundile,” teab perenaine.
Igal asjal tähendus
Õueala on küll suur, maja ja mere vahele jääb hektar maad, aga see pole “golfimuru”. Siin on peale lillepeenarde ka tarbeaed viljapuude, marjapõõsaste ning kurgipeenardega, on maitsekalt kujundatud, lausa disainitud puuriidad, mille kohta peremees ütleb: “Minu oma kätega laotud. Kaminapuid neist riitadest võtan tagumisest küljest – siis püsivad “lillealtar” ja vankriratas paigal.” On aga ka kivitorn, mille tähenduse peremees ka uudistajatele avab: “Vigalas oli minu lapsepõlves suurtest veskikividest torn. Mul suuri veskikive võtta polnud, ladusin väikestest!”
Ovaalsele, aegade tagant pärit massiivsele kivinõule pole aga veel vanaduspuhkust antud, see peab täitma lillepoti ülesandeid. “Seegi minu lapsepõlve maadelt, Turvalepa külast, pärit,” ütleb peremees. Suur ümmargune klaasketas on asetatud aga põlise sanglepa mahasaetud tüvele, nii et aastaringid kõik kenasti paistma on jäänud; ümber tüve on rajatud aga rõngakujuline terrass. “Meie lemmikpaik hommikukohviks,” tutvustab perenaine.
Kalatiiki ehivad nii vesiroosid kui vana sild. Fotod Ülo Russak See aed on seda tüüpi, mida rohkem siin ringi käid, seda rohkem avastad. Iga asi on siin läbimõeldult ehitatud ja läbimõeldult rajatud, alates kodumajast ja lõpetades rannakivil oleva vana kivise anumaga. Tahtmatult tekib küsimus: kes on need inimesed, kes nii läbimõeldult kõike loonud on. Suurejooneliselt, kaunilt ja läbimõeldult.
Kes te olete, Rein Annusver ja Helve Urva?
“Arhitekt,” ütleb Rein Annusver enda kohta lihtsalt. Ja täpsustab siis: “Arhitektuuribüroo K-Projekt asutaja ja kauaaegne tegevjuht.”
Kes Tallinna linna arengul natukenegi silma peal hoidnud, see teab, et K-Projektis on leidnud lahenduse Reidi tee projekt, Haabersti ja Ülemiste liiklussõlmed, Tallinna Vanasadama liikluslahendus ja veel mitmed keerukad sõlmed ja rajatised.
Sõnaga – suurehitised, millega Tallinna linn tulevikku vaatab. Reidi teed projekteerides mõtles arhitekt Rein Annusver kindlasti, et linn saaks rohkem ka merele avatud. Nii nagu ta omaendagi kodu arendades.
Helve Urva on lõpetanud aga Tallinna Tehnikaülikooli (TPI) masinaehituse ökonomistina, töötades aastaid aga K-Projekti raamatupidajana. Nii suurt aeda on töötaval perel aidanud korras hoida aednik.
“Nüüd enam ei tööta,” ütleb perenaine, “kodu nõuab nii palju hoolt.” Ja tunnistab siis: “Sel aastal oli meil esimest korda ka aednik abiks!”
“Ehk teeme veel kasvuhoone ja merepiirigi tahaks korda teha, see korrast ära. Siis tahaks lihtsalt elada, nautida seda ilu,” unistab Rein Annusver ja tunnistab, et põhitööst tema küll veel loobuda ei taha – nii palju põnevaid projekte on linnas pooleli. Kõik see annab lootust, et Tallinnaski suurejoonelised projektid jätkuvad, tagala Viimsis püsib aga endiselt kaunis.
